Eesti novell 2024

Eesti novell

by Katrin Tegova, Mudlum, Mari-Liis Müürsepp

Sedakorda sisaldab valik 16 lugu. Kui varasemalt on kostunud nurinat, et kirjandus ei reageeri kaasajale piisava kiirusega, siis sel aastal on kogumik üsna selgelt meie tänase päeva nägu. Kogumiku koostajatel paluti saaki iseloomustada ühe sõnaga, mis on ülekohtune tegu, sest isegi inimsööja Ellotška sõnavaras oli 30 sõna. Aga kui püüda Ellotška kombel läbi ajada, siis ütleks vaheldumisi: “Sünge lugu” ja “Ju-ma-lik!”

Meesautorite tekste on kogumikus ainult viis, sajandivanune novell nende hulgas. Tuglase võidulood ja paljud teised on seekord naiste kirjutatud. Boonusena saab teada, kellega autorid luurele läheksid!

304 pages, Hardcover

Published May 1, 2024

Reviews

[Lüüli Suuk · Rating 3 out of 5]

Ma ei ole päris nõus ühe kommentaariga, et see kogumik on Eesti kirjanduse paremik. Ma nimetaksin seda pigem läbilõikeks. Esile tõusid lood ”Ainult fännid”, Minu vanaisa särfnuga”, ”Crying game”, ”Potlach” ja ”Mina ei käinud siis veel koolis”.
Lood "Ainult fännid” ja ”Crying game” liigitaksin mina ulmelugudeks. Esimeses on tegu alternatiivse maailmaga ja teine on suurepärane kõhelugu.
"Mina ei käinud siis veel koolis” on oskuslikult jutustatud ja ilusa keelekasutusega (näiteks lk 261 kirjeldatud kurbus).

1923. aastal avaldatud lugu ”Ummikpimedus” oli väga huvitav lugeda ja kahjuks tuleb nentida, et tekst on endiselt aktuaalne.

[Piia · Rating 3 out of 5]

kuidagi kurvameelne toon kogu kogumikul sel korral? mitu novelli olid nii rasked, et korraga üle ühe ei tahtnudki lugeda.

[Kaupo Rebane · Rating 5 out of 5]

Millegipärast meenub, kuidas eurolauluvõistlust kommenteerival Reikopil kõlab esinejatutvustuserefräänina: “Tal on olnud probleeme ….ga ja ütleb, et sellest räägib ka tema lugu.” Sest domineerib mina-vorm, sealjuures lugu mitte ei jutustata vaid seda kurdetakse ning kõik uitmõtted on teretulnud mahtu andma, muidu jääks järele ainult laastuke. Vabandan nende ees, mille kohta see siiski ei käi.
Olen juba ammu leppinud tõsiasjaga, et novelli mõiste on tukla-aegade kitsamast tähendusest megalaienenud, aga kui nüüd sattub sekka lausa esse, siis hakkan küll maailmas kahtlema.
Millised kaks need auhinnatud on, selle kohta ma raamatust vihjet ei leidnud, eks uurin mujalt. Minu hääl läinuks ühele kolmandamale, mis oli ühtaegu nii kõige klassikalisenovellilikum kui päevateemalisem.
Et sisukord on juba teist aastat tagakaanel tundub ikka harjumatu. Ka raamatukapmehele, kes kleepis hinnasildi teksti peale.
Selle osa eest, et kes kellega luurele läheks, tahan oma raha tagasi. Kui tõesti on vaja kedagi saata, siis kirjanik oleks küll viimane valik: kunagi ei saa teada, mis osa nende kirjapandust on kogetu ja mis fantaasia. Hea kirjanik ei tea seda isegi.

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Kuulge, polnud üldse ju paha. Paar tükki olid igavad ja no ei suutnud hoida külges. Mõni oli raamatu lõpuni jõudes sootuks ununenud, aga rohkem oli siiski neid, mis jäid meelde ja midagi pakkusid.

Mina ja novell - me võime veel sõbraks saada :)

[Anne-Mai Uustal · Rating 3 out of 5]

Loen ikka Eesti novelle, kui pihku satuvad. Aga mõni kogumik neist on raskem lugemine kui teine, ning 2024. aasta oma oli kohe eriti masendav. Elu on ju ilus, kas Eesti lühijutud tõesti peavad olema nii depressiivsed?
Eriti keskendutud on selles kogumikus sõjateemale. Jätsin mitu juttu pooleli, sest ei suutnud seda masendavat sõjajuttu rohkem jälgida.

Äkki tulevikus võiks tulla mõne aasta kogumik lõbusatest, vallatutest juttudest? Ootaksin põnevusega.