What do you think?
Rate this book
Linnupetja
"Linnupetjas" põimuvad lapsepõlvemälestused ja rahvapärimus, kosmiline ja ajakajaline. Täpses ja kujundirikkas keeles visandatakse ühtaegu teravaid ja tundlikke pilte vaikse ja valju, hääbuva ja vohava, lootusrikka ja lootusetu piirimailt. See on lüüriline ja looduslähedane luule, täis nii keelemõnu kui ka peaaegu aistitavaid lõhnu, maitseid ja värve.
Janika Läänemets on avaldanud luulet ja kirjanduskriitikat ERR-i kultuuriportaalis, Loomingus, Müürilehes, Sirbis, Vikerkaares ja Värskes Rõhus. Tema esikkogu "Vihma ja kurbuse maja" ilmus 2022. aastal Värske Raamatu sarjas ja oli nomineeritud Betti Alveri debüüdipreemiale.
pärastlõuna piirjooned
teravnevad talumatult eredaks
lõikavad sõrme ja suunurkadesse
hüppan riietega vette
peidan end penikeelte
ja vesiroosivarte hämarasse tihnikusse
joon jahedat mudakarva valgust
vajun aeglaselt ööle vastu
taskud, kõht täis nähtamatuid kive
võõrastest unenägudest murtud kilde
punguvat, paisuvat pimedust
kaon silmitute kalade
musta pöörisena keerlevasse parve
värvid, vormid hajuvad
libisen hääletult läbi augu mälus
naasen une ürgmerre
Janika Läänemets on avaldanud luulet ja kirjanduskriitikat ERR-i kultuuriportaalis, Loomingus, Müürilehes, Sirbis, Vikerkaares ja Värskes Rõhus. Tema esikkogu "Vihma ja kurbuse maja" ilmus 2022. aastal Värske Raamatu sarjas ja oli nomineeritud Betti Alveri debüüdipreemiale.
pärastlõuna piirjooned
teravnevad talumatult eredaks
lõikavad sõrme ja suunurkadesse
hüppan riietega vette
peidan end penikeelte
ja vesiroosivarte hämarasse tihnikusse
joon jahedat mudakarva valgust
vajun aeglaselt ööle vastu
taskud, kõht täis nähtamatuid kive
võõrastest unenägudest murtud kilde
punguvat, paisuvat pimedust
kaon silmitute kalade
musta pöörisena keerlevasse parve
värvid, vormid hajuvad
libisen hääletult läbi augu mälus
naasen une ürgmerre
- GenresPoetry
64 pages, Paperback
Published January 1, 2024
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 13 of 13 reviews
June 25, 2024
Kaks nädalat
olen seda
raamatut
lugenud.
Õhukese köite
Islandile
kaasa võtnud.
Iga luuletust
kolm korda
lugenud.
Mõnda neli,
mõnda viis.
Raamat hakkas
oma elu elama:
korjas tee äärest
hahamunakoori,
rääkis tiigil
odinhanetibuga,
pani tallele
holtasóley õisi,
heledaid
kui mägilumi,
eredaid kui
sulapäike,
kiindus musta
laava külge.
”Linnupeletaja” on julgelt minu selle aasta luule esikolmepesas. Temaga koos on seal Anne Carson ja Päiv Dengo, nii et maailma ägedaim seltskond. Elo Viidingu uut pole veel lugenud. Siis tuleb ilmselt esineljapesa. Ja sügiseks ennustan esiviiepesa.
Hea luule on uks, aken, lagi, seinad ja põrand ühekorraga. Ja kõige ootamatumal hetkel viib see ühe - või mitu - või kõik - neist minema ja sa oled üksi ja kerge mitmepallise pööristuule käes. Ja sa jääd ellu.
Peaasi on mitte hoida kinni.
olen seda
raamatut
lugenud.
Õhukese köite
Islandile
kaasa võtnud.
Iga luuletust
kolm korda
lugenud.
Mõnda neli,
mõnda viis.
Raamat hakkas
oma elu elama:
korjas tee äärest
hahamunakoori,
rääkis tiigil
odinhanetibuga,
pani tallele
holtasóley õisi,
heledaid
kui mägilumi,
eredaid kui
sulapäike,
kiindus musta
laava külge.
”Linnupeletaja” on julgelt minu selle aasta luule esikolmepesas. Temaga koos on seal Anne Carson ja Päiv Dengo, nii et maailma ägedaim seltskond. Elo Viidingu uut pole veel lugenud. Siis tuleb ilmselt esineljapesa. Ja sügiseks ennustan esiviiepesa.
Hea luule on uks, aken, lagi, seinad ja põrand ühekorraga. Ja kõige ootamatumal hetkel viib see ühe - või mitu - või kõik - neist minema ja sa oled üksi ja kerge mitmepallise pööristuule käes. Ja sa jääd ellu.
Peaasi on mitte hoida kinni.
June 9, 2024
Veel parem kui esimene, kuigi esimene on ka üks mu lemmikuid. Vaja veel korra lugeda rahulikumal vähem väsinud ajal, soovitatavalt endiselt verandal kui väljas sajab vihma ja katus laseb natuke läbi ja meel on nukker lapsepõlvele mõeldes ja maailmale.
January 16, 2025
Armastan Janika maailma(id)!
June 14, 2024
pihlakamarjades hakkas käärima
läheneva sajandilõpu lääge nukrus
läheneva sajandilõpu lääge nukrus
December 31, 2024
Autori eelmine kogu ei meenunudki ja tundus, et kohtun salapärase atraktiivse tundmatuga. Avaluuletus "Väljavalitud" andis edasi lapsepõlve kraapivat mälestust. "Ohvrituli" isa tapetud loomade eest liigutas. "Esimesel päeval", kus köhitakse välja katkine vihmavari, ära kaotatud vanaema käpikud, pakub justkui viise surma ja kurbusega toime tulekuks, olles omamoodi rehabilitatsiooniprogramm. "Vahel on siin nii vaikne" annab edasi hääbumist. Kujundid, et maailmalõpp mõnes mahajäetud maja vanas pesukausis kosub või hoopis tontvalge seenega kännul kasvab, veenavad. Maakodu, maaastikud ja ka sügisene-talvine linn on aistitav - lõhnav, kombitav, värvidega, mõnikord natuke niiske ja jahe.
July 23, 2024
dra oskavad ikka mõned
June 17, 2024
talumatult ilus, halastamatult vahe
March 22, 2025
peale 6 tunnist zoomi seminari tuletas jälle meelde, mis tunne on inimene olla, nii-nii hea 5/5
August 22, 2024
Laenutasin raamatukogust, lugesin ja siis hoidsin pikalt-pikalt veel enda käes, enne kui raatsisin tagasi viia. Pole just tihti, kui luuleraamat end nii kõvasti minu külge haagib (või vastupidi). Üks selle aasta lemmikumaid lugemisi.
January 10, 2025
Mulle on Läänemetsa poeetiline toon, kujundiilm algusest peale sümpaatne tundunud. Selline traditsiooniline võrdlemisi pretensioonitu stiilipuhas lüüriline vabavärss. Õigus on Mart Velskril, kes Loomingus ilmunud arvustuses kirjutab, et „maailma kogemine algab neis tekstides isiklikest aistingutest“, sellest, „mida tuntakse suuõõnes, keelel ja nahal“. Harukordselt aistinguline luule. Näiteks tekst, kus opereeritakse mitmete teost läbivate motiividega (ennekõike öö, tuppa sulgumine, unenäole lähenemine, väljast kostuvad hääled, lähedusvajadus jne), aga siin on kohal lõhnad, värvid ja hääled, temperatuur ja kompimine, mis moodustavad sageli vastandusi (pimedus ja valgus, külm ja soe jne). Suurtähed mu rõhutused.
Kükitame kõrvuti LILLELISE emailkausi kohal
Peseme JÄÄKÜLMA kaevuveega käsi
Sõrmed ehataevaga ühte VÄRVI
Õunapuude all rotikarva PIMEDUS
Su nukid RIIVAVAD minu omi
Nahal on tumemagus LÕHN
Tuba pikast päevast PALAV
Koorime end paljaks
Poeme KAREDATE linade alla
Surume seljad vastamisi
Öö kulutab vahemaad olematuks
KUULATAN tooneseppade tiksumist seinas
Näpuotsad pakitsevad
Süda taob kurgu valusaks
Kumbki ei liiguta
Kuu käib tagurpidi
Olen nahkhiirte hääletu lend akna taga (lk 26)
Velsker rõhutab kahte n-ö tunnustekimpu, millest esimene põhineb märksõnadel nagu loodus, mütoloogia, lapsepõlv, põlvkondadevahelised suhted ja uni, teine kimp on seotud veega (vihm, vedelikud, niiskus, janu). Üldiselt väga usutav. Mu enda jaoks on kõige olulisemad märksõnad ÖÖ (sellega seoses valgus-pimedus ja ka suletus-avatus jaotused) ja AEG (sellega seoses ka lapsepõlv, mälu, aega materialiseeritakse pidevalt). Mu meelest on luulekogu keskmes piir une ja ärkveloleku vahel. Sinna piirialasse paigutuvad suur osa luuletusi. Ka müütiline mõõde tõukub öö-impulsist.
Vaatasin märkmeid ja kirjutasin tema debüütkogu „Vihma ja kurbuse maja“ (2022) kohta, et selles avaldub kõige intiimsem loodustunnetus, mida olen viimastel aastatel eesti luules kohanud: „Kogu raamatu kese peitub neis hetkedes, mil lõhe sisemise ja välise vahel saab ületatud, kui lausuja saab käed üles tõsta ja lubada looduskeskkonnal teha temaga mida iganes. [---] Täpselt ja aegamisi üles ehitatud looduskujundid seotakse pidevalt vertikaalse teljega, mis omakorda põimub müütilis-pärimusliku mõõtmega ja seda nõnda, et piirid tõesti tuhmuvad. Vahest kõige selgem marker piiride tuhmumisest on võrdluste pea täielik puudumine. Siin kõneletakse metafoorides (eriti olulisel kohal on personifikatsioon), mis lüürilise aegruumi kaudu hakkavad kujundlikkust järk-järgult kaotama. Jääb mulje, et mina ongi tuul, et mina ongi mets. Sageli liigutakse argisest registrist (nt jalutatakse) olukorda, kus loodus jätab kas füüsilise või emotsionaalse haava (nt lõikab teokarp jalga), ning sealt edasi jõutakse metafüüsilisemale tasandile (nt veristest jälgedest saab rada „ja katkisest jalast katkine koda“). Kommunikatsioon inimese ja keskkonna vahel on kahesuunaline: subjekt lahustub, pudeneb loodusesse laiali, aga need piiriületuskatsed jätavad jälje ka loodusesse.“ Üldiselt päris sarnane pilt nüüdki, aga rõhuasetused on omajagu muutunud.
„Linnupetja“ on hästi komponeeritud kogu. Kokku 49 luuletust, jaotasin need tinglikult seitsmeks osaks. Väike konspekt võiks olla mu nägemuses kuidagi säärane.
1. osa (8 luuletust) võtab mu jaoks kokku fraas „SUUREKSKASVAMISE SÜÜ“. Siin on mitu mõjusat teksti (nt isale ohvritule tegemine), liigutakse järk-järgult lapsepõlvest oleviku suunas. Kõige selgemalt luuletuses, kus astmeliselt leiabki aset vanavanaemast lausuja suunas areng (lk 12-13).
2. osas (5 luuletust) nihkub esiplaanile AEG ja MÄLU. Subjekt hakkab hajuma mäluruumi, unenäkku; lapsepõlve ja looduse piirid on tinglikud, kunagised lausekatked jäävad kummitama. Siin on mõjusaid sõnastusi: „vihm mäletab“, „päev keerdub teokarbiks kokku“, Lõpuks jõutakse aja isikustamiseni, mis tuttav ka esikkogust: „võtan õhtu õige õrnalt sülle“, „viha kui varahommik“, „et silmata korraks / läbi tekkinud mõra / aja alumist poolt / ja iseend / selle ööpilvedena / helkivas / kõverpeeglis“.
3. osa (8 luuletust) moodustab omaette mikronarratiivi teljel SINA-MEIE-MEIE LAGUNEMINE (või meie-võimatus). Nagu ka esimeses osas on kohal läheduslootus või -vajadus, lõppeks jäävad vaid lüürilise sina lubadused.
4. osas (4 luuletust) nihkub keskmesse teost läbiv UNE ja ÄRKVELOLEKU vaheline ebamäärasus. Siin venitatakse aega, jõutakse staatilise ajatunnetuseni. Aeg tardub piirsituatsioonis (nt „aeg ukseavasse / tardunud“).
5. osas (4 luuletust) jõutakse SULETUSSE, lausuja viibib mingis eraldatud, intiimses ruumis, mis üksvahe võrdsustatakse lausuja siseilmaga, ja tunnetab maailmalõpu tülpimust ning öö lakkamatut lähedust. Lausuja vaatab end kõrvalt. Selle osa lõppeks lahkub hing öösel kehast ja läheb rändama.
6. osa (13 luuletust) kehtestab mõneti VÄLJAPÄÄSUTUSE, LÕPU, LOOTUSETUSE. Siin lõhutakse esimest korda ka stiilipuhast lüürilist registrit, tegelikkus peksab peale (nt Taliban) ja sellised tekstid on vahest kõige mõjusamad, võimendavad äraspidiselt lüürilisust. Ühesõnaga, muutunud maailm on loonud maailmalõpu võimalikkuse, lausuja vedeleb aga voodis, sööb end ajast lõhku, kadestab surnuid jne.
7. osa (6 luuletust) jõuab lõppeks algusesse tagasi. Lõppeb ju raamat öö lõpu ja varahommiku tulekuga. Lausuja kasvab unenäos kiviga kokku, muidu vahib pilvi jne. Mu meelest on just siin kehtestatud läänemetsalik utoopia: aeglus, tardumus, loodusest eristamatu mina (umbes nagu Pärtna „Elavas linnas“). Ühesõnaga, LOOTUS jääb õhku.
Nõnda, aga kui Läänemetsa poeetika mõjub nüüdisaegse lakkamatu (luule)tõmblemise taustal värskendavalt, siis „Linnupetjas“ kerkib esile nüüdisluules levinud murekoht. Nimelt võiks mu meelest enamikes luuletustes viimase rea või paar viimast värssi maha kratsida (ja sageli ka päris alguse, seega nn Tšehhovi-metoodika). Nüüdisluules on luuletuste lõpetamisega üldse suur jama. Paiguti meenutab see kujundipoomist: kujundil ei lasta hingata, elada, pannakse näpp peale, lahendatakse mõistatus ära (nt eelpool toodud luuletus).
Lõppeks. Aasta 2023 oli eesti luulele viljakas. Ilmus raputavaid, kõrgetasemelisi luulekogusid. Sveta Fränk. Kruusa Kalju „Üleelamiste vanake“, geniaalse Vilu vana hing. Haljaku „Elektra Domina“, Kolgi „Fuuga“, Krulli „Sulalumi“, Parve „Varjukeha“. Avaldasid ka Aalmann, Heinsalu, Reket, Sommer, Teinfeldt-Grins, Viiding jne jne. Mullune luuleaasta jäi ses valguses ikka päris-päris lahjaks. Noh, tõsi, kõike pole jõudnud veel lugeda. Ses kontekstis on „Linnupetja“ kindlasti möödunud aasta üks tippsaavutusi (no näiteks Mart Kanguri kõrval).
PS. Soovitan muidugi kuulata ka „Nüüdisluuleruumi“ 10. osa, kus Läänemets ja Piret Põldver loevad oma luuletusi ja räägivad luulest.
https://jupiter.err.ee/1609430089/nuu...
Kükitame kõrvuti LILLELISE emailkausi kohal
Peseme JÄÄKÜLMA kaevuveega käsi
Sõrmed ehataevaga ühte VÄRVI
Õunapuude all rotikarva PIMEDUS
Su nukid RIIVAVAD minu omi
Nahal on tumemagus LÕHN
Tuba pikast päevast PALAV
Koorime end paljaks
Poeme KAREDATE linade alla
Surume seljad vastamisi
Öö kulutab vahemaad olematuks
KUULATAN tooneseppade tiksumist seinas
Näpuotsad pakitsevad
Süda taob kurgu valusaks
Kumbki ei liiguta
Kuu käib tagurpidi
Olen nahkhiirte hääletu lend akna taga (lk 26)
Velsker rõhutab kahte n-ö tunnustekimpu, millest esimene põhineb märksõnadel nagu loodus, mütoloogia, lapsepõlv, põlvkondadevahelised suhted ja uni, teine kimp on seotud veega (vihm, vedelikud, niiskus, janu). Üldiselt väga usutav. Mu enda jaoks on kõige olulisemad märksõnad ÖÖ (sellega seoses valgus-pimedus ja ka suletus-avatus jaotused) ja AEG (sellega seoses ka lapsepõlv, mälu, aega materialiseeritakse pidevalt). Mu meelest on luulekogu keskmes piir une ja ärkveloleku vahel. Sinna piirialasse paigutuvad suur osa luuletusi. Ka müütiline mõõde tõukub öö-impulsist.
Vaatasin märkmeid ja kirjutasin tema debüütkogu „Vihma ja kurbuse maja“ (2022) kohta, et selles avaldub kõige intiimsem loodustunnetus, mida olen viimastel aastatel eesti luules kohanud: „Kogu raamatu kese peitub neis hetkedes, mil lõhe sisemise ja välise vahel saab ületatud, kui lausuja saab käed üles tõsta ja lubada looduskeskkonnal teha temaga mida iganes. [---] Täpselt ja aegamisi üles ehitatud looduskujundid seotakse pidevalt vertikaalse teljega, mis omakorda põimub müütilis-pärimusliku mõõtmega ja seda nõnda, et piirid tõesti tuhmuvad. Vahest kõige selgem marker piiride tuhmumisest on võrdluste pea täielik puudumine. Siin kõneletakse metafoorides (eriti olulisel kohal on personifikatsioon), mis lüürilise aegruumi kaudu hakkavad kujundlikkust järk-järgult kaotama. Jääb mulje, et mina ongi tuul, et mina ongi mets. Sageli liigutakse argisest registrist (nt jalutatakse) olukorda, kus loodus jätab kas füüsilise või emotsionaalse haava (nt lõikab teokarp jalga), ning sealt edasi jõutakse metafüüsilisemale tasandile (nt veristest jälgedest saab rada „ja katkisest jalast katkine koda“). Kommunikatsioon inimese ja keskkonna vahel on kahesuunaline: subjekt lahustub, pudeneb loodusesse laiali, aga need piiriületuskatsed jätavad jälje ka loodusesse.“ Üldiselt päris sarnane pilt nüüdki, aga rõhuasetused on omajagu muutunud.
„Linnupetja“ on hästi komponeeritud kogu. Kokku 49 luuletust, jaotasin need tinglikult seitsmeks osaks. Väike konspekt võiks olla mu nägemuses kuidagi säärane.
1. osa (8 luuletust) võtab mu jaoks kokku fraas „SUUREKSKASVAMISE SÜÜ“. Siin on mitu mõjusat teksti (nt isale ohvritule tegemine), liigutakse järk-järgult lapsepõlvest oleviku suunas. Kõige selgemalt luuletuses, kus astmeliselt leiabki aset vanavanaemast lausuja suunas areng (lk 12-13).
2. osas (5 luuletust) nihkub esiplaanile AEG ja MÄLU. Subjekt hakkab hajuma mäluruumi, unenäkku; lapsepõlve ja looduse piirid on tinglikud, kunagised lausekatked jäävad kummitama. Siin on mõjusaid sõnastusi: „vihm mäletab“, „päev keerdub teokarbiks kokku“, Lõpuks jõutakse aja isikustamiseni, mis tuttav ka esikkogust: „võtan õhtu õige õrnalt sülle“, „viha kui varahommik“, „et silmata korraks / läbi tekkinud mõra / aja alumist poolt / ja iseend / selle ööpilvedena / helkivas / kõverpeeglis“.
3. osa (8 luuletust) moodustab omaette mikronarratiivi teljel SINA-MEIE-MEIE LAGUNEMINE (või meie-võimatus). Nagu ka esimeses osas on kohal läheduslootus või -vajadus, lõppeks jäävad vaid lüürilise sina lubadused.
4. osas (4 luuletust) nihkub keskmesse teost läbiv UNE ja ÄRKVELOLEKU vaheline ebamäärasus. Siin venitatakse aega, jõutakse staatilise ajatunnetuseni. Aeg tardub piirsituatsioonis (nt „aeg ukseavasse / tardunud“).
5. osas (4 luuletust) jõutakse SULETUSSE, lausuja viibib mingis eraldatud, intiimses ruumis, mis üksvahe võrdsustatakse lausuja siseilmaga, ja tunnetab maailmalõpu tülpimust ning öö lakkamatut lähedust. Lausuja vaatab end kõrvalt. Selle osa lõppeks lahkub hing öösel kehast ja läheb rändama.
6. osa (13 luuletust) kehtestab mõneti VÄLJAPÄÄSUTUSE, LÕPU, LOOTUSETUSE. Siin lõhutakse esimest korda ka stiilipuhast lüürilist registrit, tegelikkus peksab peale (nt Taliban) ja sellised tekstid on vahest kõige mõjusamad, võimendavad äraspidiselt lüürilisust. Ühesõnaga, muutunud maailm on loonud maailmalõpu võimalikkuse, lausuja vedeleb aga voodis, sööb end ajast lõhku, kadestab surnuid jne.
7. osa (6 luuletust) jõuab lõppeks algusesse tagasi. Lõppeb ju raamat öö lõpu ja varahommiku tulekuga. Lausuja kasvab unenäos kiviga kokku, muidu vahib pilvi jne. Mu meelest on just siin kehtestatud läänemetsalik utoopia: aeglus, tardumus, loodusest eristamatu mina (umbes nagu Pärtna „Elavas linnas“). Ühesõnaga, LOOTUS jääb õhku.
Nõnda, aga kui Läänemetsa poeetika mõjub nüüdisaegse lakkamatu (luule)tõmblemise taustal värskendavalt, siis „Linnupetjas“ kerkib esile nüüdisluules levinud murekoht. Nimelt võiks mu meelest enamikes luuletustes viimase rea või paar viimast värssi maha kratsida (ja sageli ka päris alguse, seega nn Tšehhovi-metoodika). Nüüdisluules on luuletuste lõpetamisega üldse suur jama. Paiguti meenutab see kujundipoomist: kujundil ei lasta hingata, elada, pannakse näpp peale, lahendatakse mõistatus ära (nt eelpool toodud luuletus).
Lõppeks. Aasta 2023 oli eesti luulele viljakas. Ilmus raputavaid, kõrgetasemelisi luulekogusid. Sveta Fränk. Kruusa Kalju „Üleelamiste vanake“, geniaalse Vilu vana hing. Haljaku „Elektra Domina“, Kolgi „Fuuga“, Krulli „Sulalumi“, Parve „Varjukeha“. Avaldasid ka Aalmann, Heinsalu, Reket, Sommer, Teinfeldt-Grins, Viiding jne jne. Mullune luuleaasta jäi ses valguses ikka päris-päris lahjaks. Noh, tõsi, kõike pole jõudnud veel lugeda. Ses kontekstis on „Linnupetja“ kindlasti möödunud aasta üks tippsaavutusi (no näiteks Mart Kanguri kõrval).
PS. Soovitan muidugi kuulata ka „Nüüdisluuleruumi“ 10. osa, kus Läänemets ja Piret Põldver loevad oma luuletusi ja räägivad luulest.
https://jupiter.err.ee/1609430089/nuu...
March 12, 2026
Selline me-mõistame-oled-eesti-looduses luule.
Ootasin rohkem lahtimõtestamist, sest kuusevaigused kõrvad ja mustiksinised sõrmed on lahedad kujundid, aga nendega võiks midagi ette võtta. Pikemaks venitada seda mõtestamist või. .?
Vahepeal hakkas loodusega rütmi käima küll (võib-olla lugesin siis õigetel hetkedel), aga muidu jäi häirima see laialipillutatus aastaringis: just oli esimese lume sulamine ja nüüd taas jaanipäevas ja siis äkitselt korjame pohli toomapäeva kõrval. See ehk kivike toimetaja kapsaaeda?
Kujundus meeldis väga, see kaas on mind ilmumisest saati võlunud. Hea töö, Kööba!
Kogu tunne jäi, et see soovib olla ajatu lugemine, aga ma otsisin kogu lugemise aja seda õiget hetke aastas, mil võiks neid luuletusi nautida... Kahtlen, kas midagi meelde jääb. :(
Siiski märkisin ära lemmikumad:
lk 18 rebasekarva õhtu (meenutab üht mu enda luuletust opps)
lk 41 toomapäev (assa! see mõte, et mitu jumalat, mitu värvi!!)
lk 44 mõte peksleb vastu udust klaasi (see oli hästi õigel ajal loetud, märtsikuu esimesed päikselised päevad, kus vastasmaja tõesti nagu leekides!)
Ootasin rohkem lahtimõtestamist, sest kuusevaigused kõrvad ja mustiksinised sõrmed on lahedad kujundid, aga nendega võiks midagi ette võtta. Pikemaks venitada seda mõtestamist või. .?
Vahepeal hakkas loodusega rütmi käima küll (võib-olla lugesin siis õigetel hetkedel), aga muidu jäi häirima see laialipillutatus aastaringis: just oli esimese lume sulamine ja nüüd taas jaanipäevas ja siis äkitselt korjame pohli toomapäeva kõrval. See ehk kivike toimetaja kapsaaeda?
Kujundus meeldis väga, see kaas on mind ilmumisest saati võlunud. Hea töö, Kööba!
Kogu tunne jäi, et see soovib olla ajatu lugemine, aga ma otsisin kogu lugemise aja seda õiget hetke aastas, mil võiks neid luuletusi nautida... Kahtlen, kas midagi meelde jääb. :(
Siiski märkisin ära lemmikumad:
lk 18 rebasekarva õhtu (meenutab üht mu enda luuletust opps)
lk 41 toomapäev (assa! see mõte, et mitu jumalat, mitu värvi!!)
lk 44 mõte peksleb vastu udust klaasi (see oli hästi õigel ajal loetud, märtsikuu esimesed päikselised päevad, kus vastasmaja tõesti nagu leekides!)
August 2, 2025
Täpselt minu masti luule!
August 13, 2024
Haarab kohe kaasa ja viib retkele läbi aastaringi. Muidugi innustab lauseid siit-sealt korduvalt üle lugema. Lühidalt öelduna kõnetas kuidagi tuttavlikult (sääsekuplade rist). Ja nõtke keelekasutus oli esimene sõnapaar, mis kirjeldusena pähe tuli.
Displaying 1 - 13 of 13 reviews