Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga. Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud. Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi. Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa.
Kui mõne teise Minu-raamatu läbivaks teemaks on vabatahtlik või palgaline töö, siis siin on tegemist üpriski äriraamatuga ehk kirjutatuna tööandja seisukohalt. Juhtmõtteks sobib hästi järgnev tsitaat: 2011. aasta ärimees Hillar Teder on öelnud: "Ärge mängige äritegemist. Laienege ainult sinna, kuhu olete nõus ise elama minema." (lk 41) Olen Hillari öelduga täiesti nõus.
Kuigi äri ehitamine on Bulgaariaga tutvumise ja sealsete seikluste läbiv teema, siis on läbi nende kogemuste ikkagi võimalik sama hästi, kui muul meetodil, õppida tundma kohalikke ja nende olemust, ajaloolist kujunemist ja käitumiste põhjuseid. Ilmselt tänu sellisele ametipositsioonile ei ole tegemata jäänud ka erinevad väljasõidud mitmesse Bulgaaria erinevasse ossa ning jooksvalt on püütud anda soovitusi ka teistele sinna reisijatele - kuhu minna ja mis seal ees ootab.
Jah, tegu ei olnud just karjuvalt kirkaima Minu-ga, kuid lõbusaid seiku ja kasulikke teadmisi jagus küllalt siingi. Pole mitte võimatu, et lähiajal võtame isegi ette reisi Bulgaaria avastamiseks ning inspiratsiooni selleks saab raamatust täitsa piisavalt ;)
Haarasin selle raamatu enda riiulilt vahetult enne reisi Bulgaariasse. See raamat, kusjuures, on veel autori pühendusega, sest puht juhuslikult olin kunagi samal ajal Viru Keskuse raamatupoes kui toimus selle esitlus, ning nii see minuni sattus. Nüüd, 11 aastat ja neli kolimist hiljem jõudsin lõpuks selle lugemiseni. Tõsi, aega on palju möödunud ning üldine olustik Bulgaariaski muutunud. Mitmed asjad on jäänud samaks, kuid palju on muutunud. Aga mulle oli väga huvitav ja hariv lugeda just ettevõtte juhi nägemust, üritades ette näha ja tunnetada kõiki neid riske ja võimalikke stsenaariume mida võõras keskkonnas äri rajamine ja käigus hoidmine endaga kaasa toob. Ei mäletagi peast, kas on veel mõni "Minu"-sarja raamat, kus autor ettevõtja pilgu läbi mõnd maad tutvustab. Leopold von Ranke paradigma muutnud lause "wie es eigentlich gewesen" järgi talides üritasin raamatut hinnata ajastu kontekstis nii hästi kui võimalik. Peamiseks miinuseks ehk oligi nii üldine kui keeletoimetamise pool, millele oleks võinud rohkem aega panustada.
Täpselt selline "õige" minu-sarja raamat ;) kõik oli välja toodud - toit, poliitika, rahvas, kogemused jne. Näriks ainult selle kallal, et pisut häiris, et nö sissejuhatavad lõigud olid tegelikult samal kujul ka peatükis olemas, kuid see on juba pisidetail!
Olid ajad, kui Bulgaaria oli mu kindel lemmikriik ja soov Sofia tänavatel kõndida suur. Põhjuseks - Viktor Krum, Harry Potterist, oli Bulgaariast pärit. Jah, sellest piisaski. Nüüd ma oma lemmikriigiks ei nimetaks, kuid isu külastada pole kuskile kadunud. Igaljuhul sissevaated Bulgaaria maailma on põnevad ja hirmutavad. Oma OÜga vist sinnakanti ei kipu, ei peaks ma seal vastu... Kuigi samas, nagu välja tuli, on võimalik leida ka pärleid, kellele samamoodi ei meeldi korruptsiooni täis elu, kes soovivad seda paremaks teha ning ka ausal teel raha teenida. Igaljuhul, palju edu raamatu autorile äri jätkumisel Bulgaarias! Ning kui ma ise viimaks Sofiasse satun, siis tahan ka tolle "rohelise ringi" läbi teha.
"Minu Bulgaarias" on kahtlemata kohti, mille lugemist ma nautisin. Eriti meeldisid mulle need kohad, kus autor rääkis oma ettevõtmisega seotud läbielamistest. Mulle meeldis autori positiivsus ja heatahtlikkus Bulgaaria ja sealsete elanike suhtes. Samuti olid väga sümpaatsed tema ponnistused suhelda kohalikus keeles. Aga raamat tervikuna jäi tiba lahjaks. Ei tekkinud kirge, et tahaks igal vabal hetkel edasi lugeda. Iga peatükk algab lõiguga, mis on võetud edasisest tekstist. Vot see häiris mind, sest pidevalt tekkis tunne, et ma olen ju seda juba lugenud.
minu esimene "minu" sarja raamat. väga mõnus lugemine. meeldis nii äriline lähenemine kui ka kohalikest inimestest kirjutamine vahvas huumorivõtmes. Bulgaariast jäi väga hea ja huvitav mulje. Tänan, Janek et seda kogemust jagasid!