Päiv Dengo luule on laululine, kehaline, keelemänguline ja puudutav. Selles on nii süngust kui helgust ning oskust kehastuda ajas ja ruumis hoopis kellekski teiseks. Sõber tuli põleb pliidi all, nälja korral saab söönuks ka veest ja riisiteradest, kurvastus ja rõõm käivad käsikäes sama päikese all. Päiv Dengo luule on elav tõestus sellest, kuivõrd rikkad on keele ja luule väljendusvahendid ning kuivõrd elav võib inimese kujutlusvõime olla ka siis, kui ta „ei ole sünnist saati vihkugi valgust näinud“.
Päiv Dengo (s. 1990) on luuletaja, kelle hääl ja stiil on paljudele tuttav TarSlämmi ja luuleprõmmu lavadelt. Päiv tuli 2017. ja 2022. aastal TarSlämmi võitjaks ja oli luulevideoga „Omadele ja muudele“ Tartu esindaja rahvusvahelisel luulevõistlusel Slam-O-Vision, kus saavutas III koha. Päiv Dengo luuletusi on ilmunud Värskes Rõhus ja Postimehes ning neid saab kuulata TarSlämmi Youtube’i kanalil. Luuletajast on loodud poeetiline dokumentaalfilm “Nagu oleks suvi, aga tegelikult on suva” (režissöör Baran Ismail Ulas, 2023). „Kilpkonn üheks päevaks“ on Päiv Dengo esimene raamat.
Raamat tuli eile trükist, aga ma olen seda juba vähemalt kolm korda lugenud, nii et võin juba hõisata, et selline erakordne luulekogu kaante vahele sai! Juhhuu!
kallistan kõiki nii hellalt et nad / suurest õnnest tantsima hakkavad / teen oma südamesse suuga suure linna / et kõik tema aknad on päikese poole ja seal on soe
Kohtumine tundmatuga, isegi sootuga. Mitmekesisuse ja stiiliga üllatav; sügav, aga mitte ilulev; ütluste ja mõttekäikude poolest köitev. "Need keerulised unustamised / jäävad mind pärastisekski kummitama/ nagu masinatesse ja sahtlitesse unustatud patareid / mis oksüdeerivad töötavaid süsteeme / happejärv sahtlipõhjas sööb end pärast läbi puidu" Või: "eesmärgid kaelas nagu lehmakellad". Ilmekalt edasi antud üksindust, igatsemist, empaatiat, mälupilte, sisemist rahutust ja mõtete hüplemist. Näib, et Hunt kirjastusega saab minna kindla peale.
Naljakas, muudes luuleraamatutes olen segadusse aetud, kui sündmustik (teema, luuletuse aeg, call it what you want) ei ole järjestuses, seoses. Siin aga ajas mind pehmelt närvi, et kõik nii järjest kulges. Ma ei oska seda (tegelikult) seletada. Oli vahvaid elemente, nt lk 22: "Meil sajab jäävihma. Sajab ja sulab, midagi ei jää." ja lk 24: "oleks ma laps, ma veel ei teaks mis on häbi nüüd olen üksi ja mind enam ei huvita"
Kardan aga, et see teos tervikuna vajub unustusse. Kaldmaa poolt ilus kujundus, ehk see aitab meeles pidada. Toredad sõnamängimised muidugi.
Lemmikumad luuletused olid: "Mu sõber põleb pliidi all", "Üks kord me sureme ära", "Kell tiksub nõukaaegse korteri seinal", "See suvi on niimoodi mööda saanud" (omg sama!), "Puudel on lehed laiali" (see "nagu oleks suvi aga tegelikult on suva" ahhh imeline, üldse kena sõnade veeratamist siin), "Räägimelõugavatest lampidest" (kogu luuletus nagu üks suur diktsiooniharjutus!) ja siis ka "Mind polnud hoiatatud". A näe, sai ikka. :)
Ma istun maha ja nutan taga oma nahka, liha, luid ja verd kõik on kusagil olemas siiski neid ära ei tunne mingi pulk, mis imelik pulk väänlev kiud millest meeleldi teha võiks kandlekeeled ja voolav vesi, raudne maitse maiste jäänuste kinnitus oh sind raauda raiska kui sind poleks ma ei tunneks et veritsen pisarad on soolased vesi uhub mu viimaks ära ja voolab minus ikkagi edasi kuum kalgendab üdi luutardeks nõnda mind sepistatakse tules õhk puhub lihagi liikuma, laugeks silitab nahagi ja mulla kasvatatud toit annab rammu mida kannab kuni ta mind viimaks tagasi võtab nagu päikese võtab öö
Algus ei saand vedama ja siis ei saand pidama. Palju kordusmotiive, mis jumala hästi töötas. Nagu oleks lugenud üht pikemat terviklikku lugulaulu. Ilmselt ei jää see Päivi viimaseks raamatuks :)