What do you think?
Rate this book
Loovad loomad muutuvas maailmas
Selle raamatu peategelasteks on loomad, kes püüavad loovuse abil sammu pidada inimtekkeliste keskkonnamuutustega. Hõlpsasti loetav ja humoorikas raamat põhineb autori kogemustel ning teadustööl loomade käitumise ja tervisenäitajate uurimisel. Mark Antonius Puhkani sisutihedad ja sügava loodustunnetusega illustratsioonid viivad lugeja loomadega empaatilisse kontakti. Keskkonnareostus, elupaikade kadu ja killustumine, kliimamuutused, ressursside ületarbimine ja linnastumine on keskkonnamuutused, mis mõjutavad lisaks metsikutele loomadele ka nende sugulast, inimliiki. Looduse hea käekäik on seetõttu indikaator selle kohta, millist elukeskkonda me loome endale ja oma lastele. Loomade ja looduse parem mõistmine aitab meil üles leida eestlaste enesetunnetuse aluseks oleva identiteedi loodusrahvana.
216 pages, Paperback
First published May 1, 2024
4 people are currently reading
53 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
May 13, 2025
Ühel õhtul juhus mu 13-aastasel väsimusest tingitud paha tuju. Üksi olla ei tahtnud, samas ükski minu poolt pakutud meelelahutus (vaatame koos filmi, lähme lonkima) ka ei sobinud. Kuni mulle meenus, et loen raamatut, mis on kaanest kaaneni täis põnevaid fakte loomadest ja lapsele faktid, nagu ka loomad, meeldivad. Otsisin raamatu üles Elisa äpist, avasin suvalisest kohast, pikutasime ja kuulasime peaaegu 2h. Ja sai parem, sai isegi hea, sedavõrd, et hiljem kuulas laps raamatu algusest lõpuni ära vaatamata sellele, et pole seal ei lihtinimesse armuvaid printsesse ega printsessidesse armuvaid vampiire. Lapsele meeldis.
Kliimakriis, loodusressursside ületarbimine, elupaikade killustumine ja kadu, keskkonnareostus – see kõik on aktuaalne ja Sepp, selgelt palju käinud, näinud ja teinud tegus teadlane, evolutsioonibioloog, kirjutab hästi. Suure kirega ja nii, nagu loenguid pidama harjunud inimesed tihti kirjutavad – pisut üle seletades. Sellest, et maailm on pidevas muutumises, ökosüsteemid (sh elupaigad) tekivad ja kaovad. Kui looduslikud keskkonnamuutused toimuvad loomulikult ehk enamasti aeglaselt, on loomadel võimalik liikuda sobivamasse kohta, koheneda või kohastuda. Sellest, et probleem tekib siis, kui muutused on liiga kiired (pmts kõik inimtekkelised muutused on) ja liigid ei suuda sellega sammu pidada, kohaneda või kohastuda ja minna ka enam kuhugi pole. Siis surevad liigid välja. Praegu surevad pöörases tempos (hiljuti lugesin Iida Turpeineni „Surelike“, autor oli raamatu lõppu teinud nimekirja liikidest, mis surid välja ajaga, mil autor raamatut kirjutas – oli hämmastavalt pikk nimekiri). Sellegipoolest, päris kõik loomad veel välja surnud ei ole, nutikamad leiutavad viise, kuidas meie kõrval ellu jääda. Prügikastidest toitununa rasvudes ja merereostuse tõttu massiliselt vähki põdedes. St, see on nüüd minu pessimistlik valik, Sepp raamatu toon nii pessimistlik ei ole, ei saa öelda ka, et see väga optimistlik oleks, aga mitte lootusetu. Ta toonitab üha uuesti, et kui nüüd kohe ja kõik koos, suudame veel kedagi/midagi päästa, iga tibusamm loeb, iga ostmata jäänud kilekott ja söömata jäänud veiseliha amps loevad. Et me vähemalt peaksime üritama … teha midagigi … Kõik need Lõunakeskuse ümber kasvavad moonid ja rukkililled, eksole (pessimist minus: vastukaaluks mõnes teises riigis huugavatele tööstuslikele korstnatele, mürgistele jäätmetele jms). Sellest Sepp siin raamatus ei räägi, see lihtsalt meenus mulle praegu. Koos murelike linnakodanikega, kes protestisid niitmata haljasalade vastu, sest kardavad puuki. Kui mul on olnud vaja tuua näiteks mõni eriti loll inimene, siis olen palju aastaid rääkinud lugu lauljast, kes vastas ajakirjaniku küsimusele lugemise (vm) kohta, et ei, tema küll raamatuid ei loe, milleks – tal on enda mõtted peas olemas. Siis nüüd, alates eelmise aasta puugipaanikast, kui mingid mammad nõudsid pmts, et kogu linn võiks betooni valatud saada, mu näitevaramu muutus või siis vähemalt rikastus.
Aga mitte sellest. Sellest, et Tuule raamat ärritas. Kogu see ülaltoodud üldisem jutt ei olnud minu jaoks uus, seda kõike ma juba teadsin ja see mind ei ärritanud. Ärritasid konkreetsed näited. Et kuidas siis täpselt loomad on kohanenud, või kohastunud või miks nad seda teinud ei ole. Või mis seis üldse on, mida tema, teadlase või ka lihtsalt tähelepaneliku inimesena teada on saanud või märganud. Põhiteese korratakse ja seletatakse üle, mängitakse šrifti suuruse ja värviga, faktid visatakse õhku, kuid sügavuti ei minda. Sepp on Matsalus kajakaid uurinud, ja kalalaeval kalu (vähi ja merereostuse omavaheline seos), tänaval vareseid vahtinud ja maakodus linnulaulu kuulanud, USA-s linde uurinud ja kindlasti nii mõndagi veel. Lugedes ma koguaeg tajusin, et ta teab kohutavalt palju pööraselt huvitavaid asju, kuid peatükid on väga lühikesed ja üsna pealiskaudsed. Ma vaevu jõudsin registreerida, et ahaa, see on nii põnev, kui peatükk sai otsa ja tuli uus teema. Mul peaaegu iga peatüki juures tohutult küsimusi, mis jäid kõik vastusteta. Ma oleksin tahtnud igast asjast palju rohkem ja palju põhjalikumalt. Ja see vist ei olegi etteheide autorile. Lihtsalt mina ilmselgelt ei ole selle raamatu sihtgrupp.
Ärritus vähenes, kui taipasin, et ma loen lasteraamatut. Ja see näeb ka välja nagu lasteraamat. Paks paber, suur šrift ja palju värvilisi pilte ning pooltühje lehekülgi. Kusjuures, raamatu vormi osas tekkis mul ka väikest viisi tõrge – nii palju paberit ja värvi ja nii vähe teksti. Raamatus on küll märkus, et taaskasutatud paberist ja sellegipoolest. Seda ju töödeldi ümber ja pleegitati ja pressiti jne jne. Samal ajal kui üks raamatu olulisemaid sõnumeid on, et me peame vähem tarbima … Aga ilus on küll ja kui arvestada, et „Minu …“ sarja raamatuid on juba pool maailma täis trükitud ja muudkui trükitakse juurde. Või no, kui mitte lasteraamat, siis loodushuvilisele noorele või siis täiskasvanule, kes loodusest üldse ei tea või teab pigem vähe. Ja et kui huvi tekib, saab mujalt juurde lugeda. Raamat nagu eelroog, isutekitaja. Mul igatahes tekkis. Ma tahaksin lugeda raamatut Matsalu kajakatest. Ja Läänemere lestadest või mis iganes kalad seal olid. Ja varestest, varestest kindla peale. Ja et oleks Tuul Sepa hääle ja kirega, samasuguse selge ja siira armastusega kõige elava vastu. Isegi see natuke üle seletav toon on mulle sümpaatne.
St, selles raamatus on tohutult huvitavaid teemasid ja tähelepanekuid, aga väga kokkuvõtlikult, väga lühidalt. Kiire ja lihtne lugemine. Mulle meeldis küll, isegi väga, aga rahuldust ei saabunud. Ei tekkinud tunnet, et lugesin läbi ja olen nüüd targem. Olen targem selles mõttes, et mul tekkis (uus/ lisa) nimekiri teemadest, millest kindlasti veel lugeda tahan.
Kliimakriis, loodusressursside ületarbimine, elupaikade killustumine ja kadu, keskkonnareostus – see kõik on aktuaalne ja Sepp, selgelt palju käinud, näinud ja teinud tegus teadlane, evolutsioonibioloog, kirjutab hästi. Suure kirega ja nii, nagu loenguid pidama harjunud inimesed tihti kirjutavad – pisut üle seletades. Sellest, et maailm on pidevas muutumises, ökosüsteemid (sh elupaigad) tekivad ja kaovad. Kui looduslikud keskkonnamuutused toimuvad loomulikult ehk enamasti aeglaselt, on loomadel võimalik liikuda sobivamasse kohta, koheneda või kohastuda. Sellest, et probleem tekib siis, kui muutused on liiga kiired (pmts kõik inimtekkelised muutused on) ja liigid ei suuda sellega sammu pidada, kohaneda või kohastuda ja minna ka enam kuhugi pole. Siis surevad liigid välja. Praegu surevad pöörases tempos (hiljuti lugesin Iida Turpeineni „Surelike“, autor oli raamatu lõppu teinud nimekirja liikidest, mis surid välja ajaga, mil autor raamatut kirjutas – oli hämmastavalt pikk nimekiri). Sellegipoolest, päris kõik loomad veel välja surnud ei ole, nutikamad leiutavad viise, kuidas meie kõrval ellu jääda. Prügikastidest toitununa rasvudes ja merereostuse tõttu massiliselt vähki põdedes. St, see on nüüd minu pessimistlik valik, Sepp raamatu toon nii pessimistlik ei ole, ei saa öelda ka, et see väga optimistlik oleks, aga mitte lootusetu. Ta toonitab üha uuesti, et kui nüüd kohe ja kõik koos, suudame veel kedagi/midagi päästa, iga tibusamm loeb, iga ostmata jäänud kilekott ja söömata jäänud veiseliha amps loevad. Et me vähemalt peaksime üritama … teha midagigi … Kõik need Lõunakeskuse ümber kasvavad moonid ja rukkililled, eksole (pessimist minus: vastukaaluks mõnes teises riigis huugavatele tööstuslikele korstnatele, mürgistele jäätmetele jms). Sellest Sepp siin raamatus ei räägi, see lihtsalt meenus mulle praegu. Koos murelike linnakodanikega, kes protestisid niitmata haljasalade vastu, sest kardavad puuki. Kui mul on olnud vaja tuua näiteks mõni eriti loll inimene, siis olen palju aastaid rääkinud lugu lauljast, kes vastas ajakirjaniku küsimusele lugemise (vm) kohta, et ei, tema küll raamatuid ei loe, milleks – tal on enda mõtted peas olemas. Siis nüüd, alates eelmise aasta puugipaanikast, kui mingid mammad nõudsid pmts, et kogu linn võiks betooni valatud saada, mu näitevaramu muutus või siis vähemalt rikastus.
Aga mitte sellest. Sellest, et Tuule raamat ärritas. Kogu see ülaltoodud üldisem jutt ei olnud minu jaoks uus, seda kõike ma juba teadsin ja see mind ei ärritanud. Ärritasid konkreetsed näited. Et kuidas siis täpselt loomad on kohanenud, või kohastunud või miks nad seda teinud ei ole. Või mis seis üldse on, mida tema, teadlase või ka lihtsalt tähelepaneliku inimesena teada on saanud või märganud. Põhiteese korratakse ja seletatakse üle, mängitakse šrifti suuruse ja värviga, faktid visatakse õhku, kuid sügavuti ei minda. Sepp on Matsalus kajakaid uurinud, ja kalalaeval kalu (vähi ja merereostuse omavaheline seos), tänaval vareseid vahtinud ja maakodus linnulaulu kuulanud, USA-s linde uurinud ja kindlasti nii mõndagi veel. Lugedes ma koguaeg tajusin, et ta teab kohutavalt palju pööraselt huvitavaid asju, kuid peatükid on väga lühikesed ja üsna pealiskaudsed. Ma vaevu jõudsin registreerida, et ahaa, see on nii põnev, kui peatükk sai otsa ja tuli uus teema. Mul peaaegu iga peatüki juures tohutult küsimusi, mis jäid kõik vastusteta. Ma oleksin tahtnud igast asjast palju rohkem ja palju põhjalikumalt. Ja see vist ei olegi etteheide autorile. Lihtsalt mina ilmselgelt ei ole selle raamatu sihtgrupp.
Ärritus vähenes, kui taipasin, et ma loen lasteraamatut. Ja see näeb ka välja nagu lasteraamat. Paks paber, suur šrift ja palju värvilisi pilte ning pooltühje lehekülgi. Kusjuures, raamatu vormi osas tekkis mul ka väikest viisi tõrge – nii palju paberit ja värvi ja nii vähe teksti. Raamatus on küll märkus, et taaskasutatud paberist ja sellegipoolest. Seda ju töödeldi ümber ja pleegitati ja pressiti jne jne. Samal ajal kui üks raamatu olulisemaid sõnumeid on, et me peame vähem tarbima … Aga ilus on küll ja kui arvestada, et „Minu …“ sarja raamatuid on juba pool maailma täis trükitud ja muudkui trükitakse juurde. Või no, kui mitte lasteraamat, siis loodushuvilisele noorele või siis täiskasvanule, kes loodusest üldse ei tea või teab pigem vähe. Ja et kui huvi tekib, saab mujalt juurde lugeda. Raamat nagu eelroog, isutekitaja. Mul igatahes tekkis. Ma tahaksin lugeda raamatut Matsalu kajakatest. Ja Läänemere lestadest või mis iganes kalad seal olid. Ja varestest, varestest kindla peale. Ja et oleks Tuul Sepa hääle ja kirega, samasuguse selge ja siira armastusega kõige elava vastu. Isegi see natuke üle seletav toon on mulle sümpaatne.
St, selles raamatus on tohutult huvitavaid teemasid ja tähelepanekuid, aga väga kokkuvõtlikult, väga lühidalt. Kiire ja lihtne lugemine. Mulle meeldis küll, isegi väga, aga rahuldust ei saabunud. Ei tekkinud tunnet, et lugesin läbi ja olen nüüd targem. Olen targem selles mõttes, et mul tekkis (uus/ lisa) nimekiri teemadest, millest kindlasti veel lugeda tahan.
October 2, 2025
Ootasin sellest raamatust midagi palju enamat, kui sisuliselt teadusartiklit lindude ja loomade linnaeluga kohanemisest. Loomi nimetati korduvalt loovateks, aga mina nimetaks kirjeldatud käitumist lihtsalt instinkti alusel tegutsemiseks. Samas kiidan autorit, ta on väga suure töö ära teinud!
October 18, 2025
Palju, millega saab ka nõustuda, aga lugemiseks väga väsitavalt üles ehitatud. Usun, et sellist ettekannet kuulates koos mõningaste piltide jms oleks märksa põnevam. Raamatuna mõjus ennast kordavalt ja väsitavalt. Teema on kahtlemata oluline.
October 5, 2025
Väga palju huvitavat lindude ja kalade käitumismustrite kohta meie tänasest linnalikus elustiilis. Super silmaringi avardamine. Raamatut lugedes on tundav autori armastus ja vaimustus eluslooduse üle.
Punktid läksid maha, kuna raamat oli just kui toimetamata jäenud. Kõik huvitav oli tihti ühte lõiku pandud ja sellest tekkis minule kui võhikule liiga suur info üleküllus ja see väsitas. Põnevad faktid ei jäänud meelde ja ununesid kiirelt.
Punktid läksid maha, kuna raamat oli just kui toimetamata jäenud. Kõik huvitav oli tihti ühte lõiku pandud ja sellest tekkis minule kui võhikule liiga suur info üleküllus ja see väsitas. Põnevad faktid ei jäänud meelde ja ununesid kiirelt.
July 4, 2025
Väga palju huvitavaid tähelepanekuid ja mõttekohti. Nt kogu see lindude hirmutamine ja kurtmine, et linnas ongi ainult tuvid ja varesed. No miks ei peaks siis olema, kui inimesed oma käitumisega selle neile sedavõrd ahvatlevaks elukohaks muudavad ning samamoodi oma käitumisega teised linnuliigid linnast välja tõrjuvad? Ehk et päris palju tõesti seda peegeldumist, mida ja kuidas saab teha ja seoste loomist.
Raamat ise oli ka mõnusalt kirja pandud. Mul on juba tohutult pikalt olnud lugemismõõn. Vahepeal on tunne, et ei tea, kas sellest enam välja saangi. Aga siis tuleb mõni selline raamat, kust saab sukelduda sisse ja välja ja tekib lootus, et ehk saan tagasi lugemismaailma!
Raamat ise oli ka mõnusalt kirja pandud. Mul on juba tohutult pikalt olnud lugemismõõn. Vahepeal on tunne, et ei tea, kas sellest enam välja saangi. Aga siis tuleb mõni selline raamat, kust saab sukelduda sisse ja välja ja tekib lootus, et ehk saan tagasi lugemismaailma!
October 20, 2025
Raamatu point minu jaoks kõlas see, et enne kui hakata suuri muutusi tegema tuleb hinnata loomade elurajoonide rikkust ja nende säilitamist. Seeläbi suudame ka mõjutada positiivselt globaalse soojenemise probleemi.
Tõsi see on, et maailm on olnud ulmeliselt kiires muutuses ja selle muutusega ei tule toime ei loodus, loomad ega ka inimesed ise.
Raamat algas ikka korraliku masenduslooriga. Kui sellest läbi närida, siis edasi oli huvitavaid lugusi küllaga. Raamatu lõpus oleks võinud olla huvitavate faktide kogum :) no lihtsalt sellises massis meelde ei jää, aga mäletan, et neid oli palju.
Tõsi see on, et maailm on olnud ulmeliselt kiires muutuses ja selle muutusega ei tule toime ei loodus, loomad ega ka inimesed ise.
Raamat algas ikka korraliku masenduslooriga. Kui sellest läbi närida, siis edasi oli huvitavaid lugusi küllaga. Raamatu lõpus oleks võinud olla huvitavate faktide kogum :) no lihtsalt sellises massis meelde ei jää, aga mäletan, et neid oli palju.
September 21, 2025
Huvitavad tähelepanekud eluslooduse ja keskkonna osas. Kahjuks mõnel määral liiga entusiastlik suur pealkiri, arvestades asjaolu, et raamat rääkis rohkem lindudest kui loomadest. Samas toredasti ülesehitatud, lihtne ja voolav tekst, hea jälgida.
November 30, 2024
Palju teravmeelseid tähelepanekuid.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews