Siinpool vaikust

by Tõnu Õnnepalu, Tõnis Tootsen (editor)

Raamatusse valitud loengutest moodustub tervik, milles korduvateks märksõnadeks on kaduvik, igavik, tõde ja vabadus, aga ka kordumine ise – ajalugu loov paradoks: inimese kustumatu janu uue järele ning vähemasti sama kirglik kadunud kuldaja igatsus. Nendes ettearvatavalt ettearvamatutes voogudes on kindel vaid üks: me kõik sureme. Kuidas pühitseda meile kingitud aega? Kas kaduviku kaudu on võimalik, kasvõi vilksamisi, näha meis endis peituvat igavikku? Selle kõige üle juurdleb Tõnu Õnnepalu oma Ööülikooli loengutes – ja teeb seda hästi! Nende mõtete inimlikul piiratusel on mõnus hällitada omaenese jumalikku piiritust.

Raamat algab Joonas Hellerma mahuka intervjuuga, kus Õnnepalu avab oma teoste, elu ja ideede tausta. See raamat annab lugejale võimaluse leida rahulik hetk iseendaga.

Sõnad on kitsad. Ernst Ennol on üks värss: „Oh sa sõna, väike sõna, sissepoole kitsas maa.“ Sõnu on vähe, alati jääb nendest puudu. Aga ei aita, kui neid panna juurde, vaid hoopiski see, kui neid võtta vähemaks – siis saab seda sõna rohkem. Maailma ja olemist neisse võtta ei saa, justkui. Aga justkui saab ka. See on üks lõputu katse ja haaramine, tegelikult ikkagi mingi vaikuse järele, mis on sealpool sõna. Aga see sõna peab seal ees olema, et sinna vaikusesse jõuda. Ta on nagu vaikusesse viiv värav – sellesse mõttevaikusesse, mis seal taga siis võiks avaneda. Muidu on lihtsalt loba. - Tõnu Õnnepalu

192 pages, Paperback

Published June 1, 2024

About the author

An Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.

Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.

In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.

In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.

From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...

Reviews

[aditi · Rating 5 out of 5]

"Inimene saarel, teel saarele", mu arm

[Angela Tikoft · Rating 5 out of 5]

Tundub, et mul on käimas Õnnepaluga sinapeale saamise aasta. Igal teisel leheküljel pidin peatuma ja kaasa mõtlema jääma ning endalegi üllatuseks nii mitmelgi korral sügava noogutusega nõustuma. Raamatus on kõlapinda saanud ühed mu vaieldamatult lemmik teemad - tõde, pühad, vaikus, vanad majad ja loodus. Imeilus (suve)lugemine!

[hella]

istu, hinga, mõtle, lase olla, pikuta, vaata, kuidagi saab, ei rahmelda! - nii ytles see raamat mulle. ja ai kui palju mõttevõrseid hellerma ja tõnnepalu intervjuu pakkus

[Piret · Rating 5 out of 5]

“Mina tajun vaikust kui ühte põhivajadust. Ma olen väga häiritud, kui ma ei saa oma vaikust kätte - vaikust just müra puudumise mõttes. Müra teevad inimesed, loodus ei tee müra. Me inimestena oleme ikkagi seadistatud väga teisele inimesele. Minu meelest on nii, et kui teine inimene on lähedal või kui me oleme inimeste keskel, kui olla kogu aeg kellegagi koos, siis vähemalt mina tunnen, et ma nagu kaotan täielikult enda. Kui ma ei saa seda vaikusetundi või -päeva, siis ma nagu lähen kaotsi, ma ei olegi enam justkui miski, ma olengi ainult see suhtlemine.”

[Simona Väär · Rating 3 out of 5]

Tõnu Õnnepalul on alati head mõtted ja mulle meeldis väga alguses olev intervjuu, mille viis läbi Joonas Hellerma. Seega panen siia palju kohti arutluskäikudest teemadel tõde, noorus, vanadus, valed, õppimine, vabadus, inimene kui saar ning ajaloo kordumine.


Kas siis puhtalt ellujäämise seisukohalt polegi vaja tingimata tõde püüelda?

“No ma kardan, et pigem ilma valeta on väga raske ellu jääda. Vale on miski, mis meid aitab siin ilmas kuidagi läbi tulla kõigist nendest õudustest. Päris sellist otsepilku maailmale, täiesti tõest, ma ei usu, et me üldse seda välja kannataksime. Väike vale on ikkagi vajalik. Või noh, kasvõi natuke selline vidukil silmadega vaatamine. Kas siis ongi vaja kõigele nii otsa vaadata?
Aga teine asi on muidugi see, et sul on siiski vaja ka mingisugust adekvaatsust säilitada ja aru saada, kus sa oled ja mis sa teed ja mida sa tahad. Väga lihtne on ennast nendesse valedesse sisse keerutada. Ma arvan, et see on küllaltki universaalne. Ma kindlasti olen seda palju ja palju teinud ja teen ilmselt iga päev mingil viisil. Eks me mingisugusel väekausil kuidagi niimoodi kiigume. Valesse võib uppuda, aga ilmselt võib ka tõesse uppuda. Kuigi ma vist siiski eelistaksin tõesurma valesurmale. Valesse uppumine oleks veidi nagu solgipange... Ja kui ma räägin, et ilma valeta ei saa, siis see pole mitte õigustus, vaid konstateering. Me ei oska. Aga teadlikule või isegi poolteadlikule valetamisele pole absoluutselt mitte mingit õigustust. See on põrgutee.”


Mulle meenub, et Tarkovski filmis „Stalker" oli selline meditatiivne mõtisklus, kus ülistati noort puud: noor puu on nõtke, paindlik, temas mahlad voolavad. Ja vana puu on selline krobeline, kivistunud. Tema vormid enam ei muutu ja ta on paigale jäänud. Kas aja möödudes tekib kiusatus võtta sellist vana puu olekut sisse või võib aja möödumine ikkagi hoida ka seda noort puud sinus alles – või mõni asi võib minna isegi veel hapramaks hoopis?

“Puu ja inimene ongi väga erinevad eluvormid ikkagi. Puu kasvab elu lõpuni. Kui ta on oma lõpliku kuju saavutanud, siis ta juba sureb, ja samas see suremine ka ei ole üldse niisugune, nagu on loomadel – ja siis ka inimesel. Suremist õieti ei olegi – seda hetke, kui puu sureb, ei ole olemas. See, et puu on maha raiutud, ei tähenda veel tingimata, et ta surnud oleks. Oleneb puust, kõigil ei kasva juurevõsusid, aga mõni võib olla peaaegu et igavene: jälle hakkab sealt kännust kasvama või kuskilt kõrvalt juurest, ja see on ikka seesama puu. Rääkimata siis seemnetest, kuigi see on siis ikkagi juba teine puu, mis seemnest tuleb. Jaa, me oleme siiski vaga erinevad. Ütleme, see analogia kehtib senikaua, kuni inimene kasvab. Kui ta on veel laps ja kasvab, seni on ta tõesti nagu puu, ta tõesti muutub iga päevaga – puu kasvatab endale ju iga aastaga mingisuguse korra juurde, eks ole. Aga inimene ühel hetkel enam ei kasva, vaid hakkab vananema, lõpuks ka kahanema. See, millal ta vananema hakkab, on diskuteeritav – kas juba kohe peale sündimist või... Aga igal juhul sellest hetkest, kui ta enam ei kasva. Ja noh, seal on siis sellised etapid, eks ole. Alguses oled ikkagi noor ja sa ei saagi aru, et see võiks kunagi muutuda. Teadmine sellest, et on olemas ka vanad, on ikkagi täiesti teoreetiline. Või noh, nad on olemas, sa näed neid, aga… Nad on justkui teisel planeedil. Ikkagi teisel planeedil, jah, nad on nagu teine liik. Sa põhimõtteliselt tead küll, et saad ju ka vanaks, aga samas on sulle täiesti selge: niisuguseks totakaks nagu need sa iialgi ei muutu. See muutumine on täiesti märkamatu. Räägitakse muidugi „elukogemusest" ja nii edasi, aga ajapikku saab selgeks, et ega see elukogemus teab kui suur asi ka ei ole. Väike asi on. Palju see inimene ikka jõuab kogeda? See aeg on ühtepidi küll kole pikk, kui niimoodi tunni ja päeva kaupa võtta, aga kui aastate kaupa võtta, siis ta on jälle üpris lühikene. Midagi õpid küll, aga minu meelest on siin nagu selline pidev tasakaal: milleski saad targemaks ja milleski jääd rumalamaks.”


Aga milles rumalamaks jäädakse?

“Rumalamaks jääd juba selles, et sa ei saa enam aru sellest ajast, mis sinust nagu mööda läheb. Maailma on vahepeal tekkinud uued inimesed, kes ajavad mingit oma asja ja mõtlevad kuidagiviisi teisiti ja teevad ja toimetavad - ega sa päris täpselt ikka aru ei saa, mis see nüüd on, mis tuleb. Noorena sa ei saa ka aru, aga siis sa lihtsalt kehastad seda, sul ei olegi vaja aru saada, sa lihtsalt oledki see aeg, mis on tulemas. Aga mida edasi, seda rohkem muutud paratamatult nagu pealtvaatajaks. Selles võib-olla on mingisugune
tarkus, et sa näed neid asju, võib-olla saad isegi aru, mis siis nüüd toimub ja mis siin valesti on, aga palju kasu sellest ei ole, sest kui sa hakkad sellest rääkima, siis sa oledki see Vikerraadiosse helistav inimene, kes leiab, et kõik on valesti. Mis ei pruugigi üldse vale olla, tal võib õigus olla, aga sellest on vähe kasu.”


Aga kas on siis nii, et seda maailma või ajalugu teeb ikkagi noorus? Et maailmas on küll vanaduse näol oma tarkus ja elukogemus olemas, aga ta on sunnitud parimal juhul kuhugi tribüünidele pealtvaatajaks ja ega teda keegi tegelikult kuulata ei taha?

“Võib-olla see päris nii nüüd ka ei ole. Üks asi on ka see, et ega me sisemiselt ju nii hirmus palju ei muutugi. Minule tundub, et see mingisugune tarkus või teadmine, mis meil on, on algusest peale suhteliselt muutumatu, ainult me õpime seda võib-olla paremini väljendama, teistega võrdlema, aru saama, et mis seal siis teistmoodi on, või just nägema, et ka mõned teised mõtlevad samamoodi. Alguses on see kuidagi täiesti teadvustamata. Me pigem varjame seda kõigest väest. Mida noor inimene püüab teha – ta püüab ikkagi jäljendada. Kõigepealt selleks, et üldse hakkama saada, et mitte saada välja tõugatud teiste hulgast - selleks tuleb olla teiste moodi.”


Siis on hea seal ka valedega manööverdada.

“Nojah, seda teevad kõik ja selle teine nimi on ka õppimine – õppimine on ju ka jäljendamine, mitte midagi muud. Ja noh, selle juures muidugi kõik ju tahavad ka silma paista, just nimelt sellega, mis nad on: olla originaalsed ja teistmoodi – aga enamasti see teistmoodi on hästi ühtemoodi. (...) Alguses tundub maailma mõistmise võimalus nagu lõputu: jah, ma praegu veel ei saa sellest kõigest aru, aga natuke-natuke veel ja siis ma juba saan. Aga siis läheb aeg mööda ja ega ikka ei saa aru. Noh, millestki nagu saad ja millestki ei saa, ja see, millest sa saad – kui järele mõelda, siis sellest sa oled algusest peale aru saanud. Ja millest ei saa, see jääbki kättesaamatuks.”


“Aga üldiselt ma ikkagi ei usu, et õppimine oleks võimalik ilma inimliku kontaktita. Ja üldse arusaamine. Võib-olla isegi need väga igavad loengud, kus testi see õppejõud luges umbes oma raamatust maha – nende kasutegur oli kindlasti väike, aga võib-olla siiski mingisugune oli. Sellepärast et see oli ikkagi inimene, kes oli need asjad läbi mõelnud ja nendest aru saanud ja kuidagi endale selgeks teinud – ta kehastas seda teadmist. Kui hästi tal selle teadmise kehastamine välja tuli, on iseasi. Neid oligi vähe, kellel see hästi välja tuli. Aga ega teadmine või arusaamine ei ole see, et ta on kuskil kirjas, et sa lihtsalt loed, saad selle endale mingi meediumi vahendusel, vaid ta peab sinus siiski elama hakkama või kuidagi sinu kehasse jõudma. Ja mingil viisil seda teadmist antakse edasi ikkagi käest kätte – või mingisugust arusaamist, et mis see üldse on, millega me tegeleme. Ma arvan, et see puudutab iga eriala.”


Kas kirjutamine on siis natuke ka elule vastu kirjutamine? Kui elu on selline, et päevad lähevad ja natuke veel pärast mäletame, mis eile tegime, aga üldiselt kaob kõik sinna valgesse uttu ära... Kas kirjutamisakt, see tegu on natuke siis ka nagu selle elu algoleku vastu minek?

“Jaa, ta on kindlasti küllalt eluvastane tegevus. Aga samas ta justkui püüab seda elu nagu veel elusamaks teha, teda rohkendada – et ikkagi sealt kätte saada seda päris elu või seda essentsi või... Kõige lihtsamas mõttes: ega see kirjutamine ei ole midagi muud kui tahtmine ikkagi rohkem elada. Niisugune ahnus.”


“See revolutsioonitees ju seda ette näeb ikkagi, et vaat siis alles hakkab tõeline inimeseks olemine pihta, kui ta on vaba. Nojah, vaat see on üks suur paradoks, et niipea kui sind hakatakse vabastama, siis üldiselt ikkagi läheb kohe ahistamiseks kätte. Sest inimesed ei taha olla vaat niimoodi vabad, nagu mina tahaksin – nad on rumalad! Järelikult tuleb neid õpetada. Vabadust peab ka õpetama. Et noh, mingil määral ilmselt on see kodanlane meis kõigis peidus, mis seal ikka, tuleb ka seda tunnistada – ja ta ongi! Seesama Pariis on ka suur kodanluse pealinn. Niisugust kodanlast, nagu Pariisist leida võib, ega teda naljalt mujalt ei leiagi. Mingil määral see mäss on ka ikka alati mäss iseenda vastu või mingisuguse sellise asja vastu, mille sa endas ära tunned. Ja kui sa endas sellega päriselt hakkama ei saa, siis lähedki teisi pöörama. Alati on ju kuidagi ägedam teisi pöörata.”


“Nii et elus on piirid ikkagi tähtsad. Ja nagu kõik tähtsad asjad, kätkevad nemadki endas ohtusid. Üks oht
on piiridesse sulguda, neid ülearu tähtsustada, ennast teistest ja muust täielikult eraldada, olla liiga ise. Ja teine oht on need piirid jällegi ära kaotada. Kui inimene muutub liiga piiritletuks, siis ta on nagu üks kaljusaar ulgumeres, kuhu ükski laev enam randuda ei saa, kus ainult linnud pesitsevad – valged linnud, mis käivad seal nagu surnute hinged. Ta ei kontakteeru enam teiste elavatega, „on omas mailmas", nagu öeldakse, ja temaga ei saa enam kontakti. Võib-olla ta suhtleb seal nende surnutega, aga meie, teised, ei tea sellest midagi – ta sulgub teistele. See on üks meelehaiguse või enesekaotuse liik. Ja teine liik, selle vastand, on nende piiride või randade täielik kadumine, täielik liitumine teistega, oma mina täielik
minetamine. Siis upub saar merre, või lihtsalt liitub mandriga – ei ole enam seda saart."


“Nagu ütles Pascal, et kõik inimese hädad saavad alguse sellest, et ta läheb kodust välja. Ja see on sügav tõde. Võib öelda, et ka inimkonna kõik hädad said alguse sellest, et ta läks kodust välja, Aafrikast, ja pani alguse sellele hädade hädale, mida me kutsume ajalooks. Looma elus on prevaleeriv korduvuste muster, loom püüdleb selle poole, et kõik korduks. Aga inimkond tõi oma ellu kordumatuse, õigemini: inimkonna ellu tuli tüdimus ja igavus. Üks Pascali õpilane, Baudelaire, on öelnud, et kõigi pattude ja hädade põhjus on tüdimus, mis tõukab meid igasugustele avantüüridele ja kuritegudele, ja millest järelikult on sündinud ka ajalugu.”


“Kokkuvõttes, ükskõik kui palju me selle üle ka ei spekuleeriks ega arutaks, ajalugu või minevik ei kordu kusagil mujal kui ainult meie peas. Aga teistpidi, olgu või peas, me ilmselt ka ei pääse sellest kordumisest. Me ikkagi ei oskagi tulevikku päriselt teistmoodi ette kujutada kui minevikuna. Selles mõttes ta, jah, kordub ja jääbki korduma. Vähemalt seni, kui on selliseid olendeid, nagu meie oleme, kes tajuvad maailma, nagu meie tajume, ja kogu oma toevõimetuses ikkagi tunnevad suurt ja pateetilist kihku seda tõde otsida.”


TOOMAS PAUL: “Kui püüda avaramalt vaadata, siis inimese inimeseks teebki suuresti sõna, keel, rääkimine. See on midagi, mis aitab meil omavahel suhelda. Keel on tõenäoselt alguse saanud emotsioonidest, igasugustest hoiatus ja muudest taolistest hüüetest, mida on ka loomadel. Aga sümbolitega künelemine on see, mis teeb meid inimesteks ja meie maailma avaraks.”


“Seesama lugu ajaga: kui me hakkame mõtlema, kui lühike on meie elu, selles tohutus ajaookeanis, kuhu me korraks ilmume, siis see justkui oleks ebaõiglane. Aga kui me mõtleme, kui palju meil seda eluaega tegelikult on, kui palju hetki meie käes on, siis see on mingis mõttes lõpmatus – sest ega ta ei ole ju kuidagi loendatav, et oi, mul on nüüd ainult nii ja nii mitu miljonit või triljonit sekundit elada. See on mõttetu. Me võime seda jagada lõputult, aga ta on üks tervik.”

[Maire Forsel · Rating 2 out of 5]

Kaks korda üritasin seda raamatut lugeda, teisel korral murdsin lõpuni. Tõesti väga vaevaliselt läks see lugemine, vaatamata sellele, et olen Õnnepalu fänn. Selline suulise kõne kirjapanemine ja intervjuud lihtsalt ei sobi mulle. Kuulata oleks ilmselt olnud ok, aga raamatuna selline formaat mulle ei istu. Ainuke, mis positiivselt meelde jäi, oli Õnnepalu vajadus vaikuse järele. Ja et looduse hääled selle alla ei käi, vaid just inimeste tekitatud müra. Sellega suutsin väga samastuda, aga see oli ka ainuke, mida mul siit mõnus oli lugeda.

[Tiina]

Ei olnud õige hetk, jäi pooleli.