Kübeke elutervet vihkamist. Lootusekeskne ulmekogumik

Kaarnakirjas

by Manfred Kalmsten (Compiler), Kadri Kääramees (Compiler), Meelis Friedenthal

Manfred Kalmsteni ja Kadri Kääramehe koostatud fantastikakogu, milles rõhutakse jonnakale ja igipüsivale lootusele ühiskondades või olukordades, kus aeg on end huvitavaks ja tulevik inimvaenulikuks kirjutanud.

Apaatiale, künismile ja üleüldisele minnalaskmisele heidavad seekord kinda: Meelis Friedenthal, Häli Kivisild, Veiko Belials, Artur Räpp, Kristi Reisel, Kristjan Sander, Maarja Kruusmets, Miikael Jekimov, Laura Loolaid, Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk ja Triinu Meres.

328 pages, Hardcover

Published June 1, 2024

About the author

https://et.wikipedia.org/wiki/Manfred...

Reviews

[Arvi Nikkarev · Rating 5 out of 5]

Ikka kohe väga mõnus ulmekogumik. Kuigi minu maitsenärvi kõditasid viieväärselt üksnes viis lugu üheteistkümnest, olid ka teised jutud üle Harju keskmise ja toredad lugeda. Esitan mulle enim naudingut pakkunud lood (lugemise järjekorras):
1. Juba avalugu "Harjusk" (Häli Kivisild) tekitas kindluse, et see raamat pakub MIDAGI HEAD.
2. "Miljones päev" (Kristjan Sander) oma ootamatu lõpplahendusega on ikka väga tugev jutt.
3. "Kübeke elutervet vihkamist" (Veiko Belials). Siin on lisaks natuke segasele ja ohtu täis õhkkonnale (ilmselt põlvkonnalaeva meenutaval tuumakatastroofi järgsel kinnisel alal?) väga meeldejäävad lapsed, eriti see Rille. Emotsionaalselt Harjuski kõrval meeldejäävamaid.
4. "Kiirituskuu sõnnik" (Laura Loolaid). Lisaks huvitavale süžeele on keel mõnus: ööhaku suund, üleliialised küsimused, muidurahvas, auvääriline, praeguajal jne. Ja ega kõrvaltegelasedki alla jäänud: Sada Tuhan, seksimaja emand Raudputs, söör Exit, kõrts nimega Situv kirp.
5. "Tapjaprints" (Manfred Kalmsten). Üldiselt ma high fantasyt ei tarbi, eriti veel siis, kui jumalad on mängu toodud (omal ajal pettusin kõvasti Gaimani Ameerika jumalates, isegi ostetud raamatu panin müüki), kuid siin on vana Ühesilmne ja Loki omal kohal, olid nad ju haldjate esiisad. Ja haldjate vastu pole mul kunagi midagi! Nii et üks parimaid lugusid kogumikus.

Tibake vähem pani mind nurruma "Plahvatus Le Gynil" (Triinu Meres); ilmselt sellepärast, et siin on koos kaks teemat SF-s, millesse ma suhtun eelarvamusega: kosmoseulme ja ennast tunnetav tehisaru. Need kaks koos moodustavad kompoti, mis ilmselt mõjutab mu alateadvust 😊. Minu skaalal 4+. "Õunapuu" (Meelis Friedenthal) on hea stiili ja meisterliku maailmaloomega. Ka on välditud Abracadabras esinenud pimetähni sõnavalikus (seal on liiga üksluine otsese kõne saatesõna kasutamine: 75 korda ’ütles’ ja 24 korda midagi muud (küsis, kordas, kinnitas jne) ning see häiris lugemist). Kindel 4. Tore maailm on ehitatud seiklusjutule "Läbilõigatud niidid" (Miikael Jekimov). "Welwitchia Mirabilis" (Lüüli Suuk) on mu esimene kokkupuude autori tekstidega ja kindlasti ei jää see viimaseks – jättis hea mulje. "Tume leek" (Artur Räpp, Maarja Kruusmets) on põlvkonnalaeva lugu ja et olen eesti ulmeautoreid vähe lugenud, siis minule esimene selline. Kordaminek! "Vein Naanil" (Kristi Reisel) on üks kosmoses toimuv seiklusjutt, kus peaosas mungad palverändurid ja üks otsata tore Neff-tegelane, kellel on oma kari!

Usun ja loodan, et see kogumik toob järgmisel aastal kirjastusele, koostajatele ja autoritele mitu Stalkerit. Soovitan soojalt: naudin garanteeritud!

[Manfred Kalmsten · Rating 5 out of 5]

Ühena koostajatest ja autoritest võin ma öelda nii palju, et päris tugev kogumik sai kokku. Loetagu! :)

NB! ma tegelt ei tahtnud hinnet panna, aga kogemata vajutasin ühe ja jätan ma selle nii jee...

[Joosep · Rating 4 out of 5]

Esimese asjana tahaks kiita pealkirja. "Kübeke elutervet vihkamist" kõlab intrigeerivalt ja tõstatab kohe huvi.
Teiseks kiidan ka kujundust. Võtab visuaalselt päris hästi lootuspunki olustiku kokku. Hea meel kohe, et nii ilus raamat kodus riiulil on. Raamat sai toetatud ja soetatud esimesel võimalusel, sest realistist optimistina on lood, mille keskseks jooneks on lootuspunki filosoofia, paljulubavad.

Kokku oli kogumikus 11 lugu. Eriliselt mainiks ära lood "Harjusk", "Vein Naanil" ja "Kiirituskuu sõnnik". Aga üldiselt olid kõik lood hästi kirjutatud, ning pigem isiklik maitse kippus lugusid keskpäraseks hindama või jäin ahhaa faktorit ootama. Ning hoolimata sellest kui väga ma lootuspunki ootasin, siis lõpp-hinnangus selle välja paistmine väga oluline enam polnud. Kõigis lugudes oli see siiski olemas, mõnes tugevamalt ja kesksema joonena kui teistel.
Kõige lõpus oli ka artikkel lootuspunkist endast, mis sobib sinna väga hästi. Tutvustab ideed, millele antud kogumik on pühendatud.

Järgnevad mõtted-tähelepanekud lugude enda kohta.

1. Häli Kivisild - "Harjusk"
Hea maailma kirjeldus. Haaras loosse ja pani kaasa elama. Armas lugu ennasthülgavast hoolivusest kogukonnast.
Tugev algus kogumikule.
5/5

2. Miikael Jekimov - "Läbilõigatud niidid"
Suhteliselt vahva aurupungi seiklus. Lõpp tuli kuidagi nii ootamatu lahendusega, et pani nina krimpsutama. Oleksin kogu lugu rohkem nautinud pikemas vormis - Lugu ise oli 48 lehekülge ja äkki oli vaja hakata vägisi otsi kokku tõmbama.
Muidu maailmaehitusega sai rahule jääda.
4/5

3. Kristjan Sander - "Miljones päev"
Lühike lugu konkreetse ideega. Alguses paneb huviga lugema, et mis siin toimub ja lugu liigub kiiresti tulemuseni. Seda sorti mõtte harjutuse lood on täitsa minu maitse. Ei hakka pikalt venima ning ei lisa tegevusliine, mis kuhugi ei lähe. Saad kiirelt läbi loetud ja pikemalt mälestustesse jääva pildi järjekordsest huvitavast maailmast.
5/5

4. Maarja Kruusmets, Artur Räpp - "Tume leek"
Põnev thriller inimõiguste vaiksest/hoogsast lämmatamisest, mis lõpu poole läks natuke liiga märuliks. Oleks lõpuni jäänud pigem seda ärevusolustiku hoidnud, oleks rohkem rahule jäänud looga. Siiski maailmaehitus oli hea.
4/5

5. Meelis Friedenthal - "Õunapuu"
Jällegi ühel ideel põhinev lühijutt. Kahjuks kohati jättis mulje, kui võimalus räntida. Kuigi tõenäoliselt oligi plaanis maailma kirjeldada läbi selle üle kurtmise - mis oli alguses hea aga lõpu poole hakkas palju tunduma.
3/5

6. Lüüli Suuk - "Welwitchia Mirabilis"
Tundus korralik ja läbi mõeldud maailmaehitus. Aga kahjuks loo stiil polnud päris minu maitse, sest ei tõmmanud eriti kaasa. Looga edasi hüppamised jäid ka natuke häirima.
3/5

7. Veiko Belials - "Kübeke elutervet vihkamist"
Lugu paistis ülesehitatud olevat õhustikul, mis oli ängist paks. Ebamäärane kirjeldus vastasest oli põnev lähenemine, aga kahjuks tekitas tahtmise selle kohta lugeda, peategelaste tegevuste asemel.
3/5

8. Kristi Reisel - "Vein Naanil"
Ega loos toimuva suur pilt ei omanud minu jaoks mitte mingisugust tähtsust. Loo staar oli taksikoeraga sarnanev Naff. Tema otsekohene ja sirgejooneline lähenemistest olukordadele oli alati lust lugeda. Ma loeks suurema hea meelega terve kogumiku Naffi seiklustest.
Antud seiklus ise polnud ka halb - pigem klassikaline kosmosekauboi seiklus.
5/5

9. Triinu Meres - "Plahvatus Le Gynil"
Huvitav kosmoseseiklus, vürtsitatud "rassism on halb" moraalidega. Eluohtlikud seigad olid põnev lugeda, aga üldine õppetund oli natuke liiga paksult peale määritud. Kuigi liigirassism tegi asja põnevamaks, sest liigub ulmeliste ideede filosoofia maailma.
3/5

10. Laura Loolaid - "Kiirituskuu sõnnik"
Tundus olevat arvutimängu Fallout ja raamatuseeria "Saladuslik tsaar" segu. Mõlema olustikud mulle meeldivad, et polnud üllatav, et ka see.
Vahva mängulisus oli lool juures mis pani tihti muigama. Näiteks "söör Exit" taust.
5/5

11. Manfred Kalmsten - "Tapjaprints"
Natuke Conan the Barbarian, natuke viikingeid ja natuke haldjaid. Päris huvitav segu ja jäin täitsa rahule.
4/5

[Elar · Rating 4 out of 5]

Heal ajal elame, ulmeaustaja jaoks isegi väga heal ajal. Erinevaid eestikeelseid ja – mis veelgi parem – kodumaiste kirjanike kogumikke avaldatakse päris korralikult. Seekordne siis veidi teistsugune: jonnakalt mässuline hopepunk’i kogumik, kus üksteist lugu erinevatelt autoritelt kõik vähemal või rohkemal määral elujaatavalt läbi paksu ja vedela hellitavad lootust paremast tulevikust. Raamat näeb ausalt öeldes tõeliselt hea välja ning ka käes hoides tekib tunne, et sellega on ikka kõvasti vaeva nähtud. Kiitused on ära teeninud nii kirjandusliku poole kokkupanekul vaeva näinud Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees kui ka visuaalse külje eest vastutav Liis Roden. Kahjuks pean nentima, et tõeliselt nautisin antud kogumikus vaid väheseid lugusid, sest rohkelt oli sisemonoloogil ja mälestustel põhinevat filosofeerivat jutustamisstiili, mis kohe üldse ei ole minu lemmik. Samas mõned säravad pärlid leidsin ikka ja nende nimel tasus lugude laintesse sukelduda küll.

Pikemalt loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...

[Lüüli Suuk · Rating 5 out of 5]

"Harjusk" on suurepärane avang mitmekülgsele kogumikule. Lugu on huvitav, sujuvalt jutustatud ja tundeküllane. "Läbilõigatud niidid" on hästi kirjutatud, märulit ja möllu jagub. "Miljones päev" on poeetilisem, sügavam ja omanäolisem kui teised tekstid. "Tume leek" tekitas lugedes aina süveneva pinge, loos oli pinevus, mis pani aina edasi lugema. Kui lugu nii mõjub, siis see on minu meelest väga hea. "Õunapuu" kätkeb endas omapärast huumorit, tõsist muret ja rahustavat argipäeva. "Kübeke elutervet vihkamist" on nimiloona ideaalne, täiesti teemasse, meisterlikult kirjutatud. "Vein naanil" on fenomen, sest Kristi on loonud unikaalse tegelase, kelle esmasest infantiilsusest ei tohi lasta ennast petta. "Plahvatus Le Gynil" loos on põnevust, kuid mõnes kohas ka küsitavusi, näiteks tutvustati tegelast (Ramilda), kes lõpuks mitte midagi korda ei saatnud. "Kiirituskuu sõnnik" on lahe humoorikas kiiksuga lugu, milles paaris kohas kippus autor heietuste rajale kalduma, kuid õnneks pöördus siiski ruttu tagasi sujuvasse kulgemisse. "Tapjaprintsi" osas puudub mul korduva testlugejana erapooletu arvamus.

Kogumik ise on visuaalselt väga ilus, hea käes hoida ja üldse üks õnnestunud algus uuele ulmesarjale.

[Eloise Sunshine · Rating 5 out of 5]

Stalkeritega tunnustatud ulmekirjanik Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees on kokku pannud kohalike autorite hope-pungi paremiku lootusekesksesse ulmekogumikku, et eestikeelset ulmet edendada ning kogumik on saanud väga hea ja mitmekesine. Jutte leidub siin õnneks seinast seina, sest midagi peaks pakkuma igale maitsele, kuid maitsed on ju teadupärast erinevad. Kuskil arvustuses nägin, kuidas kellegi jaoks oli Meelis Friedenthali "Õunapuu" kõige hõrgum amps, samas kui minu jaoks oli see kõige vähemhuvitav lugu siin raamatus. Üldine tase on aga väga hea, meelekõdi jagub, ootamatuid on nii teemasid, lugude arenguid kui lõppe. Ja hetkel ongi just parim aeg seda lugeda, et jõuaks veel enda lemmikute lugude poolt http://ulme.ee/ lehel Stalkerit hääletada :)

Isiklikult läks mulle kõige rohkem hinge "Welwitschia Mirabilis", autoriks Lüüli Suuk. Sedasorti lood on lihtsalt täpselt minu maitse ja pole vahet, kas lühijutustusena, romaani või raamatusarjana, ainult hirmsasti tahaks nüüd endale ka ühte Jorne Liivakeerutajat...
Kui seda tüüpi lugu on ka sinu tassike teed, siis võib sulle sama palju meeldida Jumalate arhiiv, kus kõrbemaailm, õukonna intriigid, mõrvakatsed, armastus ning seiklused.
Juhtumisi sattusin hiljuti käima Tartu Botaanikaaias ja leidsin enda üllatuseks, et Welwitschia Mirabilis on ka meie maailmas päriselt olemasolev taim :D. Ilmselt on selle unikaalne nimi või taime elustiil autorit inspireerinud niivõrd, et otsustas seda enda fantaasia-maailmas ära kasutada ning tema variatsiooni sinna istutada. Väga lahe igatahes!

Veel meeldis mulle "Vein Naanil", autoriks Kristi Reisel. Tegemist oli vägagi muheda looga ja seda ennekõike muidugi tänu Naffile :D. Ning kuigi ma autorit tunnen pigem pealiskaudselt, oli see lugu ikkagi väga Kristi vaibiga, selline muhe naeratus suunurgas, veiniklaas käes, täpselt temalik...

Aga ärge laske end minu arvustusest eksitada - päriselt ka on see kogumik täis eranditult ainult headest lugudest, mis teie hingekeeli ja ulmemeeli puudutada püüavad ;)

[Marca]

Igasugu kogumikke ma tavaliselt Goodreadsis hindama ei kipu, kuna lood on ju ikka erinevad, mõnele tahaks maksimumi anda, teisele keskmisest vähem - kuidas sa ikka mingeid kompromisse teed? Siinsete lugude aritmeetiline keskmine tüüriks küll pea neljani välja
Lemmik - Kristi Reiseli "Vein Naanil". Mulle kui ulmevõhikule, kes selle žanriga vaid põgusalt on kokku puutunud, meenutas Reiseli lugu veidi Kir Bulõtševi ja vendade Strugatskite loomingu paremikku, just neid muhedaid, aga sügavamõttelisi jutte siis. Ääremärkusena tundub mulle sõna "muhe" kuidagi maskuliinne - muhe on ikka vanaisa, mitte vanaema, eks. Igatahes see lugu on ka igavesti muhe. Ja sügavamõtteline. Usuteema on ka mind kui paadunud ateisti alati kõnetanud :)

Veel meeldis väga Manfred Kalmsteni "Tapjaprints". Just ideetasand, kus meil on haldjad, kes nagu kõik inimesedki, on ilusad ja head, eks, ning kes järgivad kenasti seadusi, sest nii on alati tehtud. Olgugi, et need seadused käsevad vahel koledaid asju teha, aga seadusele tuleb ju ikkagi kuuletuda ja mitte küsimusi esitada. Ma annan alati kõrged punktid, kui keegi milleski nii iseenesestmõistetavas kahtleb.

Kristjan Sanderi "Miljones päev" - olen nõus Tildaga, et nii ilus. Mu arust kõige lootustandvam lugu selles lootustandvate lugude kogumikus. Äärmiselt rahuldustpakkuv.

Meelis Friedenthal on mulle alati meeldinud, nii ka siin. Ta suudab oma lugudesse luua kuidagi väga erilise atmosfääri, mis võib vastavalt vajadusele olla nii pingeline ja ärev kui ka lohutav ja rahustav. Siinses loos "Õunapuu" on mõlemad koos.

Triinu Merese "Plahvatus Le Guynil" meeldis mulle ka, mind ei häirinud eriti see "puust ja punaseks" siin, sest tundus teemasse olevat. Kui keegi hakkab lõpuks asju kõva häälega välja ütlema, siis see toobki kõige kiiremini muutuse. Ainult sellest päästeoperatsiooni tehnilisest küljest libisesin ma natuke üle, sest väga ei huvitanud, oluline oli ju tegu ise, aga saan aru, et paljud ulmet vist ainult tehnoloogia ja võõraste paikade pärast loevadki. Tilda välja toodud ebaloogilisuse, et miks bonodest teenrid teha, lahendasin ma oma peas selliselt, et kui hetkel on probleem selles, et robotid suudavad meie eest ära teha palju töid va emotsionaalselt nõudlikud, aga inimestele kurnavad (igasugu hooldustööd nt), siis lahenduseks ju oleksidki bonode-sarnased olendid. Eriti, kui me oleme rassistid ja neid päris inimesteks siiski ei pea. Mis on vägagi tõenäoline.

Maailmaloome osas kiidan Miikael Jekimovi "Läbilõigatud niite". Häli Kivisilla "Harjusk" ja Laura Loolaiu "Kiirituskuu sõnnik" olid ka sümpaatsed.

Ülejäänud kolme kohta ütleks, et ma ei saanud päris hästi aru vist. Aga see ei pruugi üldse lugude ega kirjutajate süü olla, sest vähemalt kaks neist mulle stiili poolest istusid.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Esiteks: väga hea, et selline kogumik olemas on. Lootuspunk vajab tutvustamist ja see raamat tutvustab kenasti.
Teiseks: Parimad lood on raamatu teises pooles. Ma üldse ei taha vähendada teiste heade lugude väärtust, ent kui lugeja tunneb, et ooh, see oli hea - aga väidetavalt läheb veel paremaks, ei ole see ju halb asi?
Kolmandaks: Siin on mitu juttu - nimeliselt ei hakka ära tooma, aga üle kolme - mis on head absoluuttasemel, mitte "Eesti ulme kohta käib küll". Osad lausa nii head, et suu jääb ammuli.
Neljandaks: lugusid on väga eriilmelisi. Mitte et teaduslik fantastika, postapokalüptika, fantaasia-imeulme on kõik esindatud jne - ei, seda muidugi ka. Aga KIRJUTATUD on väga erinevalt. On mõtlikke sisekaemusi, on paljude tegelastega madinaid, on kõike seal vahel. On rõõmsaid reipaid lugusid, on selliseid, kus lootus vaid kauge taustaheli, on kõike seal vahepeal. Jah, suur jagu autoreid on lõppu puistanud rõhutatud "Läheb paremaks!"-emotsiooni. Ent osad ei ole ja see on tore. Värskendav ja mõjub ehedana.
Viiendaks: tegu on peamiselt Hooandjas finantseeritud teosega, võiks nagu oodata kerget põlve-otsas-tegemise maiku. Kuid ei: väga professionaalne, väga kaunis, heade piltide, imekauni kaane ja korraliku toimetusega.
Kuuendaks: see on uue raamatusarja esimene teos. Ausalt öelda saab raske olema sama taset hoida. Nõuab koostajatelt kõvasti kirge - selle raamatu puhul on seda kirge igatahes jagunud.

[Kyllike Heide · Rating 5 out of 5]

Raamat, mida tahaksin kodusesse raamaturiiulisse (ja sinna tahan ma tänapäeval väheseid, nii et sellega on kõik öeldud).

[Sander · Rating 4 out of 5]

Ma kirjutasin sellest reaktori jaoks arvustuse : https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...

[Jessika · Rating 2 out of 5]

1.5 ⭐️
ma ei ütle, et see oli halb raamat, see lihtsalt polnud üldse mulle.

[Tilda · Rating 5 out of 5]

See lugemiskogemus ilmus ulmeajakirja Reaktor 7/2024 numbris: https://www.ulmeajakiri.ee/?072024

Et siis Eesti esimene lootuspungi kogumik. Üksteist lugu kaheteistkümnelt autorilt, mis kogumiku koostaja Kalmsteni sõnul „ …võiks inimestesse süstida lootust ja üldse arusaamist parema tuleviku võimalikkusest, … „

Ma alustan veidi eemalt ja peamiselt vist sellest, et kõik on subjektiivne. Hakkasin raamatut lugema nädal enne suvepuhkust ja mitte esimesest loost viimaseni vaid läbisegi, valides selle järgi, kes kirjanikest rohkem huvitas. Samal ajal maadlesin terminiga. Lugesin Kääramehe Reaktoris ilmunud artiklit ja ühtteist teemakohast veebist ja piinlik küll, kuid absoluutselt ja jonnakalt – ei saanud aru. Mulle tundus, et mistahes lootus selles ökoloogilises ja poliitilises tagumikus, kus me hetkel asume, saab sündida üksnes kolmel moel: läbi eskapismi, totaalse ignorantsuse või rumaluse. Lugesin raamatu läbi ja sinna otsa omavalitsuse korralduse selle kohta, et pean oma igati ontlikule täielikult heki varjus olevale kompostihunnikule kaane peale panema. Ahastasin ja sõitsin paariks nädalaks Balkani poolsaarele. Esimese hooga tundus ok, vaade hotelli rõdult oli imeline – ühel pool meri ja teisel pool mäed, vahemaa ühe ja teiseni 400 m. Olles paar päeva mediteerinud supisoojas meres, tekkisid plaanid, Googel ütles, et mõnikümmend km üle mäe on looduskaitseala. Rentisin auto ja termin kõigi oma seletustega ründas kohe, kui linnast välja jõudsime. Lootus, et miski hea on võimalik? Hah, ma oleks ääre pealt peksa saanud selle eest, et sõitsin vastavalt kiirusepiirangule. Turismipiirkond, mägiteed on täis spetsiaalseid taskuid, kus saab auto kinni pidada ja tõesti, täiesti hingematvaid vaateid nautida või pildistada, kuid seda üksnes vaadates kaugele ja kõrgele. Pildistada, nt mägede taustal tee ääres seisvat last, on võimalik üksnes ülalt poolt põlvi – sest vastasel juhul jääb pildile nagu ta seisaks prügimäel. Helge tulevik? Hahaha. Ma jätan siinkohal kirjeldamata turismipiirkonnast väljas olevad külad ja need kaks ema, kes veepiiril elavaid peopesa suuruseid krabisid kividega surnuks lõid, naerdes, kätte saamiseks, selleks, et lastele näidata. Helistasin targale sõbrale ja nõudsin mingisugustki arusaadavat selgitust, miks ma pean oma kompostihunnikule kaane peale panema ja mis mu kõrvitsatest siis saab. Sõber ütles, ära muretse, koht, kus kõrvitsad kasvavad, on kõrvitsapeenar – kaant pole vaja. – Aga talvel? – Koht, kus suvel kasvavad kõrvitsad, on talvel ehitusjärgus olev kõrvitsapeenar, kaant ei ole vaja! Mul sai kohe parem, hingasin välja aga ainult õhtu kella viieni. Sest nagu selgus, absoluutselt imelisel looduskaitsealal, täiesti selge veega (sest peaaegu kõik, kes seal kunagi elasid, on juba välja surnud) rannas saab ujuda üksnes kella viieni. Kella viiest hakkab avamere poolt randa tohutus koguses olmeprügi tulema ja varsti ronivad kõik veest välja, sest muidu leiad end hulpimas keset vorsti nahku, pakendeid ja hügieenisidemeid. Seejuures, mitmel järjestikusel päeval ja hommikuti oli rand alati puhas. Kas koristati või vedas meri tagasi, ei tea. Aga aeg läks, hulpisin meres, põlesin ära, sõin end melonist kaks kilo kergemaks ja mõtlesin palju, tulevikust. Aklimatiseerusin mitmes erinevas mõttes ja korraga, kuidagi märkamatult, sain aru. Kõigest ja lootuspungist muu hulgas. Termin ja kogumiku lood haakusid nagu haakuvad pusletükid, mõistetavaks tervikuks. Perse, loomulikult, on juba käes ja läheb üksnes hullemaks, kuid ega ükski neist lugudest seda ei eita ega pisenda. Kõik need lood on hoopis muust, on laias laastus sellest, et olgu olukord milline tahes, ükskõik, kui hull, mingi lootusepojuke paremuse suunas leidub ikka. Iga perse saab ükskord otsa ja võib-olla on siis kõik teisiti, kuid kusagil on ikka see piir, kust läheb paremaks või vähemalt mitte enam halvemaks, peaasi, et alla ei vannu. Iseasi on muidugi see, et „paremaks“ ei ole mingi universaalne mõiste. Kellegi jaoks „parem“ on teise jaoks selgelt vastupidises suunas ja … Ses mõttes üllatusi ei olnud, kõigis lugudes päästeti ikka ennast või inimkonda. Väärtused, mis hoidmist või vähemalt esile tõstmist väärisid, olid armastus, inimlikus või inimeseks jäämine (kaastunne, abivalmidus), võib-olla veel midagi. Ja vaid ühes loos istutati üks puu.

See kogumik tekitas mus tohutult mõtteid. Pööraselt tahaks arutada üldiselt ja iga loo üle eraldi. Ja ma olen arutanud, pmts kuu aega lugusid (ja õnnetut terminit veel eraldi) peas kaasas tassinud, harutanud, vaielnud. Küll mitte kirjandusteoreetilises võtmes, peamiselt ideede üle, heast ja halvast, lootusest. Mõte kirjutada ja avaldada just selliseid, lootuskeskseid lugusid, on hirmus hea mõte.

Aga lugudest siis. Kristjan Sanderi „Miljones päev“ on minu lemmiklugu selles kogumikus (oli enne puhkust ja on seda jätkuvalt (muig)). Selles loos on kirjeldatud minu unistuste elu. X ajahetkel enne inimkonna lõppu valib tehisintellekt välja x arv inimesi ning saadab nad ühe kaupa erakuelu elama tähtedele, kus nad ei vanane. Ja lugu ongi ühe sellise inimese elu kirjeldus võõral planeedil. Väga sümpaatse elu kirjeldus, minu meelest. Inimene elab seal, sööb pähkleid, teeb sporti ja istutab puid. Ja nii mitutuhat aastat, vaatab kuidas tema istutatud puud suureks kasvavad ja surevad ja istutab siis järgmised. Sekka mõned kulinaariateemalised pealesunnitud interaktsioonid kohaliku faunaga. Kuni x päevani, kui ammukadunud tehisintellekti poolt korraldatud laev ta taas ohutuks muutunud Maale toimetab. Nagu veel teisigi tema sarnaseid. Et nad siis uue tsivilisatsiooni looksid. Oh. Tule tuul ja vii mind ära Querney 1-le, järgi tulla ei ole vaja …

Väga meeldisid Häli Kivisilla „Harjusk“ ja Laura Loolaiu „Kiirituskuu sõnnik“. Mõlemad lood toimuvad katastroofijärgses maailmas, Kivisilla oma naturaalmajanduslikus agraarühiskonnas. Tööstus- ja/või (pigem) infoajastu on oma otsa leidnud. Tööstused ja tehnika on valdavalt hävinud. Alles jäänud inimesi kummitavad näljahädad ja epideemiad. Arstimisega tegelev Ilo saabub iga-aastasele laadale, kus kohtab vana kallimat, kelle ta kunagi velskriks õppima minnes maha jättis. Vanuse poolest veel üsna noor mees on juba suremas, kuid miks?

Tasakaalukas, hea kirjutamise stiil. Normaalsed dialoogid vaheldumisi meenutuste ja sisekõnedega, kõik on kuidagi hästi põhjendatud, omal kohal. Huvitav lugu, mis toimub hästi kirjeldatud maailmas. Värvikad, arusaadavatel motiividel toimetavad tegelased. Mulle meeldib Ilo avatud meel, meeldib, et suurem kasu sündis müstika ja teaduse ühendamisel mitte nende vastandamisel.

Loolaiu loo tegevuspaik on fantastilisem. Radiatsioonisaaste tagajärjel on toimunud mutatsioonid, Maad asustavad erinevad, üksteise suhtes vaenulikud mutandid. Loo peategelased elavad kinnises ja enam vähem turvalises linnas, kuid varanduse leidmise soovist ajendatuna võtavad ette ohte ja seiklusi täis teekonna linnast välja.

Täiesti erilise, muheda vaibiga lugu. Armas ja mitte kordagi õel, nö keel põses huumor, mis muu hulgas väljendub tegelaste nimedes ja väljamõeldud sõnades. Värvikad tegelased ja leidlikud olmet kirjeldavad detailid (Exiti vapp või toidukonteiner Kidur Kanapoeg jpm). Väga meelelahutuslik. Nii Kivisilla kui Loolaiu lood lõpevad selgelt kogumiku peamist ideed toetava seisukohaga.

Meeldis Meelis Friedenthali „Õunapuu“. Mõtlikum ja sügavam, kuidagi eriliselt rahulikult kulgev lugu noormehest, kes külastab oma isa. Suurem osa loost on noormehe sisemonoloog bussireisi ajal, milles ta kirjeldab Maal valitsevat olukorda. Sõjad ja pandeemia ja lisaks veel Maad tabava asteroidi oht, mis reisi hetkeks on küll möödas, kuid läbielatud lõpu ootus ei ole noormehest ja arvata võib, et ka teistest Maa elanikest jälgi jätmata mööda läinud. Või kui, siis vahest üksildase võitu vintsketest vanameestest, kes vaatamata kõigele söövad kala ja istutavad õunapuid … Hõrk.

Meeldis Manfred Kalmsteni „Tapjaprints“. Ei mäleta, millise loo järel ma Kalmsteni lugu lugema hakkasin, aga see oli pmts esimesest lausest peale ere naudingu hetk nagu oleks kusagilt raskelt töölt koju jõudnud. Lause läks heaks, dialoogid normaalseks, tegelased mitmetahuliseks ja veenvaks. Kaunis keel ja laitmatu stiil, lisaks oskus laveerida aegade vahel ning viited kultuurilukku (ekstra tnx nipsu eest nn Kõrge Risti pihta). Elult veits peksa saanud haldjaprintsid, surnuks joodud armastus ja tumemusta huumorit viljelevad jumalad. Lugu ümber jutustama ei hakka, aga kui ma peaks valima kogumikust ühe ainukese kõige rohkem meeldinud või olulisema mõtte, siis see tuleks siit, kohanemisest …
„Me ei hävi, kui me murrame vanad tavad, ent me hävitame end, kui neid tavasid pimesi järgime.“ /—/ „Me peame muutuma.“(lk 317)

Kogumiku nimilugu, Veiko Belialsi „Kübeke elutervet vihkamist“ on lugu, millest ma mõnes mõttes aru ei saanud ja ma kahtlustan, et just sellisena see mõeldud ongi. Kamp erinevas vanuses ja tervislikus seisundis lapsi elavad mingisugustes tunnelites ning unistavad Maa ja inimeste nägemisest. Muul ajal püüavad mitte mäletada, lihtsalt olla ja elus püsida. Kirjanikul on väga hästi õnnestunud tabada väikestele inimestele omast siirust ja tarkust, luua südant kriipiv, rõhuv ja samas lootust süstiv õhustik. Ega muud ei oskagi, suurepärane tekst.

Ülejäänud lood meeldisid vähem. Kristi Reiseli „Vein Naanil“ on pöörane seikluslugu rohelise rääkiva koeralaadse eluka, elusalt maetud jumalanna ja usufanaatikutega. Mõistan, et lugu on hea, aga see pole see huumor, mida mina armastan. Lüüli Suuk „Welwitschia Mirabilis“ lool tundub mulle tohutu potentsiaal olevat, mida kirjanik kahjuks ära ei kasutanud. Liiga palju, liiga tihedalt ja võib-olla lõpuni läbi mõtlemata? Algus on hea, kõik läheb käima, põnevus kasvab aga lõpuks on kuidagi möh. Karakterid ei ole veenvad ja see nimitaim, ma ei saanudki sellest üle – no ei ole kaktuseline ja see info on täpselt kahe kliki kaugusel ju! Miikael Jekimovi „Läbilõigatud niidid“ valmistas kergelt pettumuse seepärast, et siiani on Jekimovi tekstid (vähesed, mis ma lugenud olen) tundunud mulle peamiselt igavatena. Aga sel korral nii ei olnud. Väga dickensilikus maailmas toimuv kelmilugu rõhutud vaeslaste, maffia ja tsepeliinidega. Pikad, atmosfääri hästi edasi andvad kirjeldused jn, lugu tundub huvitav, isegi põnev, kuid seda ¾ loo ulatuses. Lõpp vajus ära, iga laternaposti varju eraldi kirjeldamine hakkas tüütama ja ega lugu ka eriti kuhugi välja ei jõudnud. Artur Räpp ja Maarja Kruusmetsa „Tume leek“ on kosmoselugu põlvkonnalaevaga Maalt teisele planeedile migreeruvatest inimestest. Kahjuks on laevale muude hulgas ka mingid Varrod sattunud ja kehtestanud korra, kus naisi käsitletakse peamiselt sünnitusmasinatena. Raamatukogutöötaja Annale selline elukorraldus ei sobi ja mulle lugu ei meeldinud, sest teema on tõsine ja rõhuv ja ma praegu ei taha sellest lugeda. Ja lõpetuseks veel Triinu Merese „Plahvatus Le Gynil“. Merest varasemalt lugedes olen jõudnud arusaamisele, et meil on kusagil, võib-olla algosakeste tasemel, fundamentaalselt erinev arusaam sellest, mis on hea ja mis on halb ja tulenevalt, ma lihtsalt ei saa temast aru. Nt suur osa tema superkangelastest näivad mulle enamasti lihtsalt ennast ja teisi ohustavate lollidena, jms. Ka „Plahvatuses …“ on minu jaoks kõik valesti ja ebaloogiline. Alustades inimeste poolt ahvidest inimesi algselt teenindama loodud bonodest. Nad on väga inimesesarnased, kuid füüsiliselt võimekamad ning emotsionaalselt tundlikumad. Ja ma ei saa aru. Milleks aretada endale orje, kes on emotsionaalselt veel tundlikumad kui me ise olemegi?? Mul on endagi emotsioonidega koguaeg tegemist, ma ei viitsiks elus tegeleda veel tolmuroboti omadega. Kohati mulle meeldib, kuidas Meres kirjutab, tal on väga omapärane keel, kuid sisuliselt mina temast aru ei saa ja mis siin pattu salata, ega ma selle pärast kurb ka eriti pole.

Ja ongi kõik. Pooled kogumiku lugudest meeldisid mulle väga, paar – kolm lugu on puhtalt maitse küsimus ja paar lugu on minu meelest teistest nõrgemad. Kokkuvõttes, väga hea sarja idee, lugude valik ja kujundus.

[Peep Suusk · Rating 4 out of 5]

Harjusk - 4

Läbilõigatud niidid - 5

Miljones päev - 4

Tume leek - 4

Õunapuu - 3

Welwitschia Mirabilis - 5

Kübeke elutervet vihkamist - 3

Vein Naanil - 5

Plahvatus Le Gynil - 4

Kiirituskuu sõnnik - 5

Tapjaprints - 4

[Maarja Kruusmets · Rating 5 out of 5]

Pean tunnistama, et kuigi olen autorina eesti ulmemaailmas ühe varbaga sees, ei ole ma eesti ulmekirjandust just eriti palju lugenud. Ulme puhul on minu jaoks alati olnud probleemiks enamike lugude süngus, sest mina ootan, et ilukirjandus mulle siiski mingi positiivse laengu annaks. Seega on "Kübeke elutervet vihkamist" minu jaoks ideaalne kogumik - lugudes leiduvad lubadused paremale homsele tasakaalustavad nende fantaasiamaailmade tumedaid toone, samuti pakub rõõmu erinevate autorite isikupäraste stiilidega tutvumine.
Loomulikult tekkisid minulgi lugedes oma lemmikud, kuigi minu meelest oli kõigi lugude tase hea. Eraldi tahaksin aga välja tuua autorid ja jutud, mille stiili ma väga nautisin ning mis pakkusid lugemiselamuse kasvõi ainuüksi autori keelekasutuse tõttu.
Häli Kivisild avab kogumiku looga "Harjusk", mis räägib kaasahaaraval moel indiviidi eneseohverdusest kogukonna hüvanguks.
Miikael Jekimovi "Läbilõigatud niidid" võlus mind hästi kirjeldatud aurupungiliku maailma ja mitmeplaanilise peategelasega.
Laura Loolaiu lugu "Kiirituskuu sõnnik" on ehk kogumiku kõige originaalsema ja teravmeelsema keelekasutusega, kuigi Kristi Reiseli "Vein Naanil" ei jää sellele lustlikkuse poolest kuidagi alla.
Ka nimetamata jäänud jutud olid väga huvitavad lugeda ning mul ei ole nende kohta halba sõna öelda. Selle kogumiku võlu seisnebki selles, et oma lemmikud leiavad neist väga erinevate eelistustega inimesed. Ma julgeksin neid lugusid soovitada ka neile lugejatele, kes tavaliselt ulmest kauge kaarega mööda käivad. Ehk võiks saada sellest kogumikust sild, mis tõsiseid ulmefänne ja pigem eklektilisi lugejaid omavahel ühendab ning paneb neid üksteisel üle laua kätt suruma.

[Reena Vaziri · Rating 5 out of 5]

Minu jaoks tuli see kogumik küll väga õigel ajal — just kurtsin sõpradele, et ma ei taha enam vaadata sarju ega lugeda raamatuid, kus kõik muudkui üksteise võidu maha surevad ja mingit lootust ei ole, ma tahan vahelduseks midagi helgemat. Ja siis tuli Kalmsten, kes kogu sellest halast midagi ei teadnud, ja ütles, et sõbrad, vaadake, mis me kokku panime! Nii et nagu rusikas silmaauku ja kõrge hinnang on ehk ka tingitud sellest, et just midagi sellist oli mu ellu parajasti väga vaja.

Igatahes ... Tore muidugi, et mehed olemas on ja isegi sellest pole väga hullu, et meie väheste õpetajannade aega nende kirjutama õpetatamise peale raisatakse (näiteks Belialsi lugu oli täitsa tore ja ega teisedki kehvad ei olnud), aga minu jaoks olid selle raamatu staarid need naisautorid. Kõik mu lemmiklood on neilt, eriti meeldis Kristi Reiseli oma, mida ma siin spoilima ei hakka. Aga tema lugu oli nii hea, et ma panin raamatu käest ja läksin googeldama, mida ta veel kirjutanud on. Aga ka näiteks Häli Kivisilla ja Lüüli Suuki lood olid väga head. Laura Loolaiu söör Exit oma vapiga võttis mu tõsiselt kõkutama (ja seda osa mainin ma mitte selle pärast, et muu hea poleks, vaid selleks, et mitte PÄRIS sisu reeta). Väga tore, et selliseid kogumikke tehakse, saab rohkem teada autorite kohta, kellest muidu ehk ei kuulekski — ja saab vahelduseks ka sellist vähe positiivsema noodiga kogemust nautida. Ja kutsuge mind pehmoks, aga mulle täiega meeldis, et ei pidanud kogu aeg kartma, et äkki peategelane lüüakse maha.

[Astra Schults · Rating 4 out of 5]

Lugupeetud koostaja poolt mulle lugemiseks antud ja tegelikult ammuilma loetud, aga kokkuvõte pikalt tegemata jäänud. Mistõttu oli võimalik püüda meenutada, et kas ja mis mul eri juttudest meeles on. Võib ju oletada, et meenutada oli võimalik lugusid, mis mulle teistest rohkem muljet avaldasid. Kui 2/3 juttudest mõningase pingutuse ja sirvimisega meenus, siis võib kogumiku vast minu jaoks heade kilda arvata. Ja kui 1/3 puhul pole välistatud, et neid korra veel loen, siis on ju suisa hästi.
Enim meeldisid mulle K. Sanderi "Miljones päev", M. Fiedenthali "Õunapuu", V. Belialsi "Kübeke elutervet vihkamist". K Reiseli " Vein Naanil" ja T. Merese "Plahvatus Le Gynil" meeldisid, aga kuna neil õnnestus kirjutada nii, et lood on meeles ja sealt enda jaoks nopitud iva samuti, ei ole korduslugemist vajagi.

[Kaupo Rebane · Rating 5 out of 5]

Maksimumhinde ma panen kogumikule kui niisugusele, isegi mitte lõpptulemusele vaid juba pelgalt algatusele. Juttude aritmeetiline keskmine tuleks tugevalt alla nelja.
Mõni oli liiga tribuut, et olla iseseisev. Mõni lühivormi jaoks liiga maailmaloomine.
Kõige tugevam lugu oli vaid õrnalt alternatiivajalooline. Siit jõuan sujuvalt tõdemuseni, et tema oli mäletamist mööda ainumas siinsetest autoritest, keda avaldatud ka mõnes kogumikus Eesti Novell 20xx. Et siis kirjandus ja ulmekirjandus, kas nad jäävadki lahku? Sellelgi teemal võiks ühe lootuspunkloo kirjutada.
Piltide eest pluss üks; et neid igale jutule ei jagunud, selle eest miinus üks.

[Reelika Raimet · Rating 5 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Gea · Rating 2 out of 5]

väga ebayhtlase tasemega kogumik. Friedenthal ja Belials päästsid