What do you think?
Rate this book
Minu... #176
Minu Lahemaa. Seitse suve külapoes
See on lugu poole kohaga rannatüdrukust ehk rannakeeli untsa-antsakast ja tema muutumisest täiskohaga rannanaiseks – läbi muretu 1990ndate lapsepõlve vanaemaga võrgul käimisest kuni täiskasvanueas külapoe ja mõisarestorani pidamiseni. Seda kõike pealtnäha idüllilises Lahemaa rahvuspargis, mille vaatamisväärsusi saab avastada nii maalt kui õige randlasena merelt purjeka või aerulaua pealt.
215 pages, Paperback
Published July 30, 2024
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
September 30, 2024
Vaatan oma märkmeid selle raamatu kohta ja selgub, et ma pole mitte midagi kirjutanud 🫣 Aga talle antud 4* räägivad, et see meeldis mulle.
Raamat rääkis autori lapsepõlvesuvedest Lahemaal vanaema juures, aga suur osa oli ka tema tegemistest seoses Leesi poe ellu äratamisega ja põgus restorani pidamine Kolga mõisas.
Mulle see Leesi poe osa meeldis enim ja ka raamatuesitlus toimus just seal ning seega olen nüüd ise ka selles kuulsas poes ära käinud.
Minu enda senised kokkupuuted Lahemaaga on piirdunud Võsuga, aga üldiselt on see mulle päris võõras piirkond.
Raamatus olid ka soovitused, kus süüa ja juua. Raamatuesitlusel käies sõime seda kuulsat Leesi poe burgerit muide ka! 🤭
Raamat rääkis autori lapsepõlvesuvedest Lahemaal vanaema juures, aga suur osa oli ka tema tegemistest seoses Leesi poe ellu äratamisega ja põgus restorani pidamine Kolga mõisas.
Mulle see Leesi poe osa meeldis enim ja ka raamatuesitlus toimus just seal ning seega olen nüüd ise ka selles kuulsas poes ära käinud.
Minu enda senised kokkupuuted Lahemaaga on piirdunud Võsuga, aga üldiselt on see mulle päris võõras piirkond.
Raamatus olid ka soovitused, kus süüa ja juua. Raamatuesitlusel käies sõime seda kuulsat Leesi poe burgerit muide ka! 🤭
January 22, 2025
Uus-lahemaalasena lootsin pärus-lahemaalase raamatust natuke rohkem lugusid Leesi küla ja Juminda poolsaare siseelust-jutustamata ajaloost. Kasvõi nõukogude piiritsooni aegadest, selle mäletajaid ikka veel ju on.
Järgmises trykis tuleb Hara sadama osas täiendused sisse viia.
Ja no see on suvaline ränt, aga sellele saadanale, kes pani rannakiele kuusalu alla, ei anna ma iialgi andeks. See on nagu sunniks siga ja kägu ühes pesas elama ja teataks, et kui mina nii ütlesin, siis nii on ja jutul lõpp. Juba eri poolsaarte murretes on suured erinevused sees, mis siis veel mandrikielest rääkida. Mulle väga meeldib, et meil siin on räägitud rohkem soome kui eesti keelt. Mürskü!
Järgmises trykis tuleb Hara sadama osas täiendused sisse viia.
Ja no see on suvaline ränt, aga sellele saadanale, kes pani rannakiele kuusalu alla, ei anna ma iialgi andeks. See on nagu sunniks siga ja kägu ühes pesas elama ja teataks, et kui mina nii ütlesin, siis nii on ja jutul lõpp. Juba eri poolsaarte murretes on suured erinevused sees, mis siis veel mandrikielest rääkida. Mulle väga meeldib, et meil siin on räägitud rohkem soome kui eesti keelt. Mürskü!
March 7, 2026
päris hea, lobe lugemine ja meeldis. piirkonna kohta andis mõningase ülevaate. üsna hea tasakaal enda elu ja piirkonna kujutamise vahel
August 16, 2024
”Minu Lahemaa”, Liisa Ojangu. Petrone Print 2024, 232 lk.
Kui ma mõtlen Lahemaale, siis tuleb hinge midagi väga ausat ja meresoolast. Mitte magusat, mitte kuurortlikku (kuigi võib ju öelda, et Võsu on Mini-Pärnu)...
Just aus, omamoodi ja meresoolane on see raamat ja selle autor Leesi-Liisa ka.
Raamatul on mitu erinevat kihti, mind haaravad nad kõik kaasa.
Kõigepealt esivanemate eellugu. Siin jääb küll mulle segaseks midagi, mille juurde mõte hiljem tagasi pöördub. Niisiis kõneleb suguvõsa pärimus, et Liisa üks esivanem on Kolga mõisniku armuvili. Arusaadav, juhtus paljudes peredes. Aga kuidas saab kunagi Liisa lapsepõlves saabuda nende hoovi buss saksa turistidega, kes väidavad, et nad on selles talus elavate inimeste sugulased? Jah, Liisa suguvõsa talu on see olnud Põhjasõjast peale, aga... Kust peaks sakslased oma kunagise esivanema tiivaripsutuse-patuvilja kohta andmeid saama? Kuna mind esivanemate lood huvitavad, siis on mu mõte muudkui selle juhtumi juurde tagasi pöördunud. Liisa ütles mu küsimuse peale, et tema ka täpselt ei tea, aga selline buss tõesti oli.
Aga edasi, kiht nimega ”rannalapse lapsepõlv”. Kõige meeldejäävam on lugu sellest, mismoodi külalapsed käpakil soos ringi kakerdasid, et laukasse end värskendama minna. Sellest on raamatus pilt ka. Pisike laugas, kuhu inimene täpselt ära mahub, mitte mingi järvesilm. Ja ümberringi tüma maa, kus normaalselt kõndida ei saa, ainult käputada-roomata. Selle peale ikka annab tulla, et elades poolsaarel, kus kolmes küljes meri, läheb lastekamp käpakil soosse vett otsima... Igasuguseid üleannetuid lugusid on veel, ja meeleolu annab külapood, kus elu esimene (ja teine, ja sajas...) suvine jäätiseost teoks saab.
Siis tulebki kiht, mis seotud sellesama poega. Lapsepõlve mälestuste poodi tahtis tabada seesama saatus, mis on tabanud peaaegu kõiki Eesti külapoode, need on nagu hambaaugud külade naeratustes, mahajäetud, tühjad ja kõledad. Vaid mõni üksik on elule hoitud (muide, meie kandis Kagu-Eestis on ära päästetud Leevi külapood, peaaegu et Leesi külapoe nimekaim!). Ja Liisa raamatust saab lugeda, mismoodi hulljulge, veidi üle 20 aasta vana juuratudeng otsustas ise suvepoodi pidama hakata. See oli mulle isiklikult väga huvitav lugu, sest ka minu minevikus on selline saatuselehekülg: hakkaks õige poodi pidama? Kui mina kantseldasin oma poes kalliskive ja ehteid, mis vähemasti hapuks ei lähe, siis Liisal olid toidud ja jook... Ja olid lood janustest külajoodikutest, kes kell kaks öösel helistasid, ja lood elektrist, mis tuli ja läks, samal ajal kui poepidaja pidi võimlema sügavkülma ja jäätisega.
Noorusehulluse ja tehatahtmise vürtsi lisandus järgmise kihiga: nimelt otsustas Liisa lisaks külapoe pidamisele ka külmas ja lagunevas Kolga mõisas restorani pidada. Lisaks igasugustele remondijamadele tuli rinda pista kohalike kummitustega. Seda restoranipidamist ei jätkunud pikalt, aga külapoodi hoidis Liisa elus seitse aastat. Loost ei puudu ka külakogukonna tülitsemist ja segadust, kuidas ikkagi poodi edasi pidada. Aga fakt on see, et Leesi pood on ka praegu olemas, alles ja ilus, ja Liisa oli see, kes pikki aastaid teatepulka hoidis.
Järgmiseks tuli maamaja pidamise lugu, ka Tallinnast talveks maale kolimise lugu. Lahemaa rahvuspargiga seotud bürokraatilikud jamad ja puudulik elekter.
Ja veel, suhe merega. See on üks oluline kiht. SUPilauaga seiklemas käimine, laidudel, saartel, rannajoonel... Jälle seesama adrenaliiniotsing, hulljulgus. Kujutage ette, et olete mere pealt tulnud ja maabunud tundmatus kohas, olete hilisel suveõhtul elektrikarjusega ümbritsetud, hiigelveiseid ja lehmakooke täis karjamaal, iga hetkega üha pimeneb, puudub telefonilevi ja kuidagi on vaja nüüd rannikult tee peale jõuda... Need (ürg)loodusega kokku puutuvad stseenid raamatu lõpus meeldisid mulle väga.
Mõelda vaid, et hülged armastavad muusikat ja võivad kalapaadiga kaasa ujuda. Mina usun, et nii see on.
Kui ma mõtlen Lahemaale, siis tuleb hinge midagi väga ausat ja meresoolast. Mitte magusat, mitte kuurortlikku (kuigi võib ju öelda, et Võsu on Mini-Pärnu)...
Just aus, omamoodi ja meresoolane on see raamat ja selle autor Leesi-Liisa ka.
Raamatul on mitu erinevat kihti, mind haaravad nad kõik kaasa.
Kõigepealt esivanemate eellugu. Siin jääb küll mulle segaseks midagi, mille juurde mõte hiljem tagasi pöördub. Niisiis kõneleb suguvõsa pärimus, et Liisa üks esivanem on Kolga mõisniku armuvili. Arusaadav, juhtus paljudes peredes. Aga kuidas saab kunagi Liisa lapsepõlves saabuda nende hoovi buss saksa turistidega, kes väidavad, et nad on selles talus elavate inimeste sugulased? Jah, Liisa suguvõsa talu on see olnud Põhjasõjast peale, aga... Kust peaks sakslased oma kunagise esivanema tiivaripsutuse-patuvilja kohta andmeid saama? Kuna mind esivanemate lood huvitavad, siis on mu mõte muudkui selle juhtumi juurde tagasi pöördunud. Liisa ütles mu küsimuse peale, et tema ka täpselt ei tea, aga selline buss tõesti oli.
Aga edasi, kiht nimega ”rannalapse lapsepõlv”. Kõige meeldejäävam on lugu sellest, mismoodi külalapsed käpakil soos ringi kakerdasid, et laukasse end värskendama minna. Sellest on raamatus pilt ka. Pisike laugas, kuhu inimene täpselt ära mahub, mitte mingi järvesilm. Ja ümberringi tüma maa, kus normaalselt kõndida ei saa, ainult käputada-roomata. Selle peale ikka annab tulla, et elades poolsaarel, kus kolmes küljes meri, läheb lastekamp käpakil soosse vett otsima... Igasuguseid üleannetuid lugusid on veel, ja meeleolu annab külapood, kus elu esimene (ja teine, ja sajas...) suvine jäätiseost teoks saab.
Siis tulebki kiht, mis seotud sellesama poega. Lapsepõlve mälestuste poodi tahtis tabada seesama saatus, mis on tabanud peaaegu kõiki Eesti külapoode, need on nagu hambaaugud külade naeratustes, mahajäetud, tühjad ja kõledad. Vaid mõni üksik on elule hoitud (muide, meie kandis Kagu-Eestis on ära päästetud Leevi külapood, peaaegu et Leesi külapoe nimekaim!). Ja Liisa raamatust saab lugeda, mismoodi hulljulge, veidi üle 20 aasta vana juuratudeng otsustas ise suvepoodi pidama hakata. See oli mulle isiklikult väga huvitav lugu, sest ka minu minevikus on selline saatuselehekülg: hakkaks õige poodi pidama? Kui mina kantseldasin oma poes kalliskive ja ehteid, mis vähemasti hapuks ei lähe, siis Liisal olid toidud ja jook... Ja olid lood janustest külajoodikutest, kes kell kaks öösel helistasid, ja lood elektrist, mis tuli ja läks, samal ajal kui poepidaja pidi võimlema sügavkülma ja jäätisega.
Noorusehulluse ja tehatahtmise vürtsi lisandus järgmise kihiga: nimelt otsustas Liisa lisaks külapoe pidamisele ka külmas ja lagunevas Kolga mõisas restorani pidada. Lisaks igasugustele remondijamadele tuli rinda pista kohalike kummitustega. Seda restoranipidamist ei jätkunud pikalt, aga külapoodi hoidis Liisa elus seitse aastat. Loost ei puudu ka külakogukonna tülitsemist ja segadust, kuidas ikkagi poodi edasi pidada. Aga fakt on see, et Leesi pood on ka praegu olemas, alles ja ilus, ja Liisa oli see, kes pikki aastaid teatepulka hoidis.
Järgmiseks tuli maamaja pidamise lugu, ka Tallinnast talveks maale kolimise lugu. Lahemaa rahvuspargiga seotud bürokraatilikud jamad ja puudulik elekter.
Ja veel, suhe merega. See on üks oluline kiht. SUPilauaga seiklemas käimine, laidudel, saartel, rannajoonel... Jälle seesama adrenaliiniotsing, hulljulgus. Kujutage ette, et olete mere pealt tulnud ja maabunud tundmatus kohas, olete hilisel suveõhtul elektrikarjusega ümbritsetud, hiigelveiseid ja lehmakooke täis karjamaal, iga hetkega üha pimeneb, puudub telefonilevi ja kuidagi on vaja nüüd rannikult tee peale jõuda... Need (ürg)loodusega kokku puutuvad stseenid raamatu lõpus meeldisid mulle väga.
Mõelda vaid, et hülged armastavad muusikat ja võivad kalapaadiga kaasa ujuda. Mina usun, et nii see on.
July 30, 2024
Ühel ammusel suvel, mil meie lauda kultuuriprogramm sai otsast otsast täis topitud, majutus niisamuti, juhtus nii, et suve jooksul sai saare otsast maha vaid ühel korral. Sedagi tänu ootamatult sussid püsti visanud kohvimasinale ja pesumasinale (või oli see sügavkülmakirst, siin lähevad meie peres mälestused lahku). Kuskilt Lasnamäelt me vahetult enne poe sulgemist need masinad ostsime, auto sai maast laeni täis topitud veel kõiksugu träni. Kuna plaan oli öö linnas veeta ja hommikuse praamiga tagasi tulla, siis tundus narr auto nina linnakodu poole keerata ja kohe põhku pugeda. Mõeldud-tehtud, sõitsime "korraks" põhjarannikut avastama. Paraku sattusime mingil poolsaarel (mul on need siiani kõik peas segamini, vabandan) vimkalikule otseteele, mis oli tõsine off road. Oli valida kaldast alla libisemine või suurte kivide vahel slaalomisõit. Libe oli ka, vihma tibutas, hämardus. Ise arutasime, et kui see vana Disco nüüd kivide otsa katusele käib ja viga saab, siis pole hullu, aga no kõiki neid kodumasinaid oleks küll vaja hädasti, et ei tea, kas peaks need vahepeal välja tõstma... Selle Kolga(ta) tee kõiki etappe ei hakka kirjeldama, aga mis ma tegelikult öelda tahtsin, oli hoopis see, et lõpuks pääsedes läks meie tagasitee Kolga mõisast mööda. Oli küll pilves ja pime ja hirmus sünge see õhtul kella kümnene pilt, aga siiski pidasime kinni ja läksime mõisa ümber jalutama. Ega kaugele jõudnudki jalutada, kui märkasime mõisa uhkete sammaste ees laua ääres istumas naisi, neid oli kaks või kolm, enam ei mäleta, aasta oli siis ikkagi 2016. Tahtsime ukse vahelt sisse piiluda, enamat ei lootnudki, ent üks naisterahvas hüppas krapsakalt püsti (hoolimata valutavatest jalgadest, neil oli samal päeval olnud just "Unustatud mõisate" päev) ja tuli maja näitama. Küll meil oli samastumisrõõmu, sest me teadsime, mida ta tunneb, teadsime seda katsumusterohke päeva järgset adrenaliinisööstu, mis külastajate lahkumisega ei taha veel kaduda.
Ja nii saime üle mõistuse ägeda õhtuse mõisatuuri ühes kummituslugudega. Täna ma muidugi ei julge mürki võtta, et kumb selle ringkäigu tegi, Liisa või tema restokompanjon Kairi, ent see pole antud hetkel ka tähtis, üks tärn tuli kohe lugemiselamusele juurde.
Oot, aga raamatust pidin ju rääkima :) Siin on lühidalt juttu autori esivanematest ja tema lapsepõlvesuvedest. Raamatu põnevaimad osad olid mu jaoks aga Leesi poega majandamine ja Kolga mõisas restorani pidamine. Ilmselt need lood sütitasid autorit ennast ja seda tundis ka lugeja. Või oli oma osa ka kentsakatel juhtumistel ja äpardustel, teravaks kiskunud suhetest kõnelemata, vürtsi on ju ikka vaja! Pealegi käib see maaelu juurde, väike lisameelelahutus või nii. Mere- ja kalajutud muidugi köitsid ka, sest naised, kes ise käivad võrku panemas ja nõutamas, on nii ägedad. Või mõttemängud ja arglikud katsetused talvise maaeluga.
Veidi kuivavõitu olid turismiteatmiku stiilis lood, aga samas mõistan, et needki kellelegi ehk tarvilikud, kui tahta, raamat näpus, sinnakanti rändama minna.
Ja nii saime üle mõistuse ägeda õhtuse mõisatuuri ühes kummituslugudega. Täna ma muidugi ei julge mürki võtta, et kumb selle ringkäigu tegi, Liisa või tema restokompanjon Kairi, ent see pole antud hetkel ka tähtis, üks tärn tuli kohe lugemiselamusele juurde.
Oot, aga raamatust pidin ju rääkima :) Siin on lühidalt juttu autori esivanematest ja tema lapsepõlvesuvedest. Raamatu põnevaimad osad olid mu jaoks aga Leesi poega majandamine ja Kolga mõisas restorani pidamine. Ilmselt need lood sütitasid autorit ennast ja seda tundis ka lugeja. Või oli oma osa ka kentsakatel juhtumistel ja äpardustel, teravaks kiskunud suhetest kõnelemata, vürtsi on ju ikka vaja! Pealegi käib see maaelu juurde, väike lisameelelahutus või nii. Mere- ja kalajutud muidugi köitsid ka, sest naised, kes ise käivad võrku panemas ja nõutamas, on nii ägedad. Või mõttemängud ja arglikud katsetused talvise maaeluga.
Veidi kuivavõitu olid turismiteatmiku stiilis lood, aga samas mõistan, et needki kellelegi ehk tarvilikud, kui tahta, raamat näpus, sinnakanti rändama minna.
January 5, 2025
Piinlikult pikaks on veninud aeg, kui lugesin “Minu” sarja raamatut, kuid nagu mind on õpetatud - igal raamatul on oma aeg ja koht ning see vastab vägagi tõele. Ei ole vahet palju teised loevad, mida loevad või kuidas arvustavad. Tähtis on, mida konkreetselt sina sel hetkel tahad lugeda. Kuigi ma sain selle imekena raamatu mõnda aega tagasi, siis lugema ning lendama hakkas ta alles detsembris.
See on lugu poole kohaga rannatüdrukust ehk rannakeeli untsa-antsakast ja tema muutumisest täiskohaga rannanaiseks – läbi muretu 1990ndate lapsepõlve vanaemaga võrgul käimisest kuni täiskasvanueas külapoe ja mõisarestorani pidamiseni. Seda kõike pealtnäha idüllilises Lahemaa rahvuspargis, mille vaatamisväärsusi saab avastada nii maalt kui õige randlasena merelt purjeka või aerulaua pealt.
Kas ma olen Lahemaal käinud? Jään vastuse võlgu, sest reaalselt ei mäleta, kas oleksin käinud või mitte. Sellest hoolimata, aga on soov äkki see aasta seda kohta külastada. Liisa Ojangu on seda piirkonda kirjeldanud nii mõnusa vungi ja sellise Bullerby küla atmosfääriga, et patt oleks omaenda kodumaa ilusat kohta mitte külastada. Ta on kombineerinud kokku killukesi oma isiklikust elust ning Lahemaa ajaloost. Mis seal oli, mis seal on ja mis seal potentsiaalselt võib tulla. Väga meeldis, et autor on välja toonud erinevad vaatamisväärsused Lahemaal: mõisad, muidu kohad, rannad jne. Kui autor kirjeldas oma 1990ndate aastate lapsepõlve tekitas see sellist nostalgilist ja sooja tunnet, et tekib küsimus, kas tänapäeva lastel tekib sama, kui nad paarikümne aasta pärast meenutavad oma lapsepõlve?
Põnev oli lugeda, kuidas tegelikult noor neiu lööb püsti külapoe ning navigeerib selles laias maailmas, milleks on ettevõtlus. Kuidas kaupa tellida, mida tellida, kuidas hindu panna, mida arvestada poe disainis, kuidas toime tulla erinevate klientidega ja kuidas suhelda erinevate organitega, kelle võimuses on anda rohelist kui ka punast tuld ettevõtlusele. Lisaks oli põnev ka lugeda, kuidas proovitakse teha restorani. See kõik tundub justkui “lihtne” tegevus, aga tegelikult kui sisse minna on väga keeruline, kui tahta, et see õnnestuks. Ka siis võib juhtuda, et kõigi püüdluste kiuste see ikkagi ebaõnnestub.
Kokkuvõttes mõnus reisikiri omaenese kodumaa kohta. Tihti ei pea reisima kaugele maale, et avastada midagi uut ja põnevat. Kui vaadata enda läheduses võib ka siit avastada nii mõndagi ning mine sa tea. Äkki avastad, et kõik, mis on välismaal, on tegelikult su enda riigis olemas.
See on lugu poole kohaga rannatüdrukust ehk rannakeeli untsa-antsakast ja tema muutumisest täiskohaga rannanaiseks – läbi muretu 1990ndate lapsepõlve vanaemaga võrgul käimisest kuni täiskasvanueas külapoe ja mõisarestorani pidamiseni. Seda kõike pealtnäha idüllilises Lahemaa rahvuspargis, mille vaatamisväärsusi saab avastada nii maalt kui õige randlasena merelt purjeka või aerulaua pealt.
Kas ma olen Lahemaal käinud? Jään vastuse võlgu, sest reaalselt ei mäleta, kas oleksin käinud või mitte. Sellest hoolimata, aga on soov äkki see aasta seda kohta külastada. Liisa Ojangu on seda piirkonda kirjeldanud nii mõnusa vungi ja sellise Bullerby küla atmosfääriga, et patt oleks omaenda kodumaa ilusat kohta mitte külastada. Ta on kombineerinud kokku killukesi oma isiklikust elust ning Lahemaa ajaloost. Mis seal oli, mis seal on ja mis seal potentsiaalselt võib tulla. Väga meeldis, et autor on välja toonud erinevad vaatamisväärsused Lahemaal: mõisad, muidu kohad, rannad jne. Kui autor kirjeldas oma 1990ndate aastate lapsepõlve tekitas see sellist nostalgilist ja sooja tunnet, et tekib küsimus, kas tänapäeva lastel tekib sama, kui nad paarikümne aasta pärast meenutavad oma lapsepõlve?
Põnev oli lugeda, kuidas tegelikult noor neiu lööb püsti külapoe ning navigeerib selles laias maailmas, milleks on ettevõtlus. Kuidas kaupa tellida, mida tellida, kuidas hindu panna, mida arvestada poe disainis, kuidas toime tulla erinevate klientidega ja kuidas suhelda erinevate organitega, kelle võimuses on anda rohelist kui ka punast tuld ettevõtlusele. Lisaks oli põnev ka lugeda, kuidas proovitakse teha restorani. See kõik tundub justkui “lihtne” tegevus, aga tegelikult kui sisse minna on väga keeruline, kui tahta, et see õnnestuks. Ka siis võib juhtuda, et kõigi püüdluste kiuste see ikkagi ebaõnnestub.
Kokkuvõttes mõnus reisikiri omaenese kodumaa kohta. Tihti ei pea reisima kaugele maale, et avastada midagi uut ja põnevat. Kui vaadata enda läheduses võib ka siit avastada nii mõndagi ning mine sa tea. Äkki avastad, et kõik, mis on välismaal, on tegelikult su enda riigis olemas.
July 24, 2024
Kõigepealt käsin esitlusel, sealsamas külapoes, siis lugesin läbi. Ei, kõigepealt sõime Leesi külapoe terrassil burksi, ja siis poe taga esitlusel, ja siis ujumas...
Väga suvine raamat! Kuigi esitluselt jäi mulje, et see talvel maal elamise teema oli seal üks olulisemaid, oli suvi ikka läbivalt esil, nagu ka pood.
Väga hästi toimetatud ka! :)
Väga suvine raamat! Kuigi esitluselt jäi mulje, et see talvel maal elamise teema oli seal üks olulisemaid, oli suvi ikka läbivalt esil, nagu ka pood.
Väga hästi toimetatud ka! :)
October 31, 2024
Mõnus ja isiklik ülevaade elust Lahemaal. Lapsepõlv, mõisa- ja poeproua aeg, oma kodu ja matkamine. Hea lahe lugemine ühest Eestimaa toredast nurgast.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews