Noor kolme lapse ema Miia sõidab lugemislaagrisse nädalaks puhkama. Idüllilises maakohas asuvat laagrit peavad kaks õde. Laager on korraldajate sõnul mõeldud selleks, et seal saaks segamatult raamatuid lugeda, uusi sõpru leida ja osaleda toredates ühistegevustes. Laagrisse tuleb kokku kümme inimest: on noori, on vanu, on naisi, on mehi. Ja kass Albert, keda tema peremees jalutab rihma otsas. Kõiki neid lugemine väga ei huvitagi ... Juba esimesel õhtul hakkavad juhtuma imelikud asjad ja lugemisest ei tule suurt midagi välja. Lugu võtab kriminaalse pöörde. Keegi laagris osalejatest näppab teiste asju, aga kes neist? Ja milleks? Miia püüab selgust saada. Tuleb välja, et peaaegu kõik laagrilised kannavad endaga kaasas saladusi ja keerulist minevikku. „Miia oli jõudnud lugeda kakskümmend kuus lehekülge kaasasolevast romantilisest põnevikust ja selle peale tukkuma jäänud, kui teda äratasid koridorist kostvad ärevad ja vihased hääled. „Ma tean, et ma jätsin selle laua peale,“ karjus mehehääl. „Mis kurat siin toimub?“ „Suvitusromaan“ on kirjastuse Hea Lugu ajaviitekirjanduse sari, kus ilmub eesti autoritelt nii algupärandeid kui kordustrükke. Samas sarjas on varem ilmunud Margus Luige „Sulnis Saara“, Aliis Jõe „Unustamatu Ööbiku villa“, Valev Uibopuu „Võõras kodu“, Ketlin Priilinna „Stockholmi sündroom“, Arnold Sepa „Raisatud suvi“, Leida Tigase „Sõber meriröövel“, August Gailiti „Muinasmaa“, Ketlin Priilinna „Rosete kirjutab romaani“, Margus Luige „Elu Elisabethiga“. „Lugemislaager“ on sarja kümnes raamat.
Lugemisega seotud teosed püüavad ikka pilku ja lugemislaager kõlab ju iseenesest üsna hästi - lähed kaunisse kohta, sätid end hobikaaslaste seltsis aianurka ja muudkui loed raamatuid, milleks argielu kõrvalt aega ei jagu. Selles romaanis muidugi kõik nii ladusalt ei kulge, sest esiteks pole kõik lugemislaagrisse tulnud sugugi nii raamatutest huvitunud ja teiseks hakkavad kohe esimestel päevadel toimuma sündmused, mis lugemisrahu sugugi ei anna. Õnneks siiski veidi leebemad kui mõrvad. Mõnus kerge lugemine ja kaanepildi magnet triibukass on ka loos täitsa olemas.
Seda tüüpi raamatute kohta on kaunis keeruline midagi öelda. Ühest küljest ma tavaliselt nagu ei tahaks eesti autorite suhtes üleliia karm olla. Et ikkagi omad või nii. Ja teisest küljest ma ilmselgelt ei ole selle raamatu sihtgrupp ega ka loe neid enamasti, ent küllap tegelikult on neid kiire-ja-kerge-lugemine tüüpi raamatuid samuti tarvis ning loodetavasti leiavad nad oma õige lugeja. Ja sellega võiks justkui lõpetada. Aga. Samas ei saa ma ikkagi jätta mõtisklemata, kas on vältimatu, et need raamatud peavad tingimata olema hästi naiivsed ja lihtsakoelised.
Kerge ja kiire lugemine. Pole sugugi kehvem mõnest Rootsi muhekrimist, kuigi siin oli kuriteoks vargus, mitte mõrv. Natuke lõpplahendust kahtlustasin, aga eks põnev oli ikka. Hea meelega loeks isegi nädal aega õdusas maamajas raamatuid... küll kuritegude uurimiseta.
Väike asi ilmselt enamikele, aga ehk saaks tulevikus nii inimesi kirjeldada, et kehakaal jääb välja. Just seda priskuse mainimist oli kuidagi palju ja see oli ausalt nii mõttetu. Ja ühepoolne.
Mõtetes ees ootav puhkus oli kerge suvitusromaan minu jaoks just sobiv lugemine. Nii kulgesingi looga lihtsalt kaasa... https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
Mõnes mõttes on need Mirko audioraamatud head - võid sattuda millegi peale, mida ise kohe ei valiks. See kord kahjuks nii ei olnud. Oleks pidanud teadma, et pole minu žanr. Aeglane ja veidi naiivne lugu, mind ei kõnetanud.
Teise korraga läks lugemine hoopis ladusamalt. "Lugemislaagris" oli piisavas koguses tõsine, humoorikas, põnev ja mis peamine - pani niiiiiivõrd palju suve igatsema! Ideaalne suveromaan.