Magali Weill on pikk. Liiga pikk kolmeteistaastase kohta ja iseäranis selleks, et keegi teda suudelda tahaks. Kui ta oleks selline nagu ta õde Malve, siis kurdaks ta oma kurba saatust päevikule. Aga Magali ei ole selline. Pigem kirjutab ta „päevikut kõigist teistest“. Näiteks oma naabrist, väga tähelepanuväärsest ja ürgvanast härra Krekelerist. Aga kui just seesama härra Krekeler otsustab surra, kistakse Magali tema vaatlejapositsioonilt välja. Magalil ja härra Krekeleri lapselapsel Kieranil tekib korraga küsimus: kuidas üldse käib õigesti elamine? Teie käes on noorteromaan, mis käsitleb elu suuri küsimusi. Saksa kirjanik Nikola Huppertz on avaldanud arvukalt laste- ja noorteraamatuid, aga ka luuletusi ja lühiproosat kirjandusväljaannetes. Eesti keeles on ilmunud tema menukas noorteraamat „Kaunis nagu kaheksa“ 2022. aastal.
Nikola Huppertz, geboren 1976 in Mönchengladbach, studierte Violine und Psychologie in Duisburg und Berlin. 2007 gewann sie den ersten Preis beim Literaturwettbewerb "Meine Nachbarn" der Bonner Buchmesse Migration mit dem Manuskript zu ihrem Debütroman "Karla, Sengül und das Fenster zur Welt", der 2009 bei Thienemann/ Gabriel erschien. Mit ihrer Tochter und ihrem Sohn lebt sie heute als freischaffende Autorin in Hannover.
bukunya tentang diary slice of lice cewe yang tubuhnya tinggi melewati normalnya anak pada umumnya seumuran dia yaitu 13 tahun udah 182 cm. Ia memiliki tetangga-tetangga apartemen yang wataknya berbeda-beda. Namun, Magali bertemu dengan kakek berumur 98 tahun dan cucunya serta anjing husky milik keluarga Siemerding yang menemani kehidupan Magali sehari-hari.
Nikola Huppertz on hea kirjanik. Ma teadsin seda siis, kui ilmus "Kaunis nagu kaheksa" ning nüüd olen ma selles veelgi enam veendunud. Uue eesti keelde tõlgitud raamatu peategelane on 13-aastane tüdruk. Ja nagu kõikidel 13-aastastel läbi kõikide aegade ja ülemaailmselt pole Magalilgi kerge oma nahas olla. Tema peamiseks mureks pole kehakaal ega midagi hirmsamat kui "teadlikku vanemlust" harrastavad lapsevanemad ja 5 aastat vanem suurema osa tähelepanust saav õde, vaid see, et tema normi ületava pikkuse tõttu eksisteerib reaalne oht, et keegi teda ilmaski ei suudle. Sest kuigi ta on pikk nagu hernekepp, pole keegi peale naabrite paljulapselise pere huski ja teise korteri 98-aastase naabrimehe ilmaski teda ennast päriselt näinud ega teadvustanud. Saanud soovimatult kingiks kuldsete äärtega märkmiku, mis oli antud vihjena, et ta peaks õe eeskujul päevikut pidama, otsustab ta ehtsa taustaelemendina hakata jälgima ja üles märkima tähelepanekuid inimestest enda ümber. See mida ta näeb ja kogeb (nt kuidas õigesti surra), milliseid kaasteelisi ta endale selle protsessi jooksul leiab ja vestlusi peab, õpetab teda aga eneselegi märkamatult õigesti elama. Tagumist kaant ette lüües oli selle raamatuga see imeline tunne, et ei taha veel käest panna ja tahaks, et kõik seda loeks, sest lihtalt nii hea raamat on. Saab samastuda, teadvustada, naerda ja pisaratki kiskuda. Soovitaksin lugejaile vanusest 12
Magali hanya menuliskan 3 hal di buku hariannya: keinginan dia untuk ciuman dengan Joel Hummel, kisah Albert R. Krekeler—kakek berusia 98 tahun yang ingin mati, dan Snow Siemerding—anjing keluarga Siemerding yang dulu diasuh demi memancing “anak”, eh udah punya anak, anjingnya malah dicuekin. Magali nggak tahu harus nulis apa tentang dirinya sendiri. Sampai akhirnya Kieran Krekeler—cucu dari Kakek Krekeler—hadir di kehidupan Magali.
Yang menjadi lucu sekaligus miris di buku ini adalah adegan Magali dan Kieran menulis surat kepada seorang filsuf. Ya, seorang filsuf.
”Kami kenal seseorang yang menunjukkan kepada kami cara mati. … Namun, kami tidak tahu siapa pun yang menunjukkan kami cara hidup.
Ditulis oleh anak usia 13 tahun. Dia mengetahui bahwa Krekeler tak ingin diresusitasi jika dia meninggal nanti (DNR—Do Not Resuscitate). Jadi, jika ia gagal jantung atau henti jantung. Biarkan saja, tidak perlu usaha untuk membawanya “kembali”. Di usia 98 tahun Krekeler ingin mati karena sudah merasakan segala hiruk pikuk dunia, tapi Magali baru 13 tahun. Dia ingin apa di hidupnya? Tak ada yang memberitahunya. Terkesan “ringan”, cuma gitu aja, tetap sungguh hooked buatku.
Buku ini berkonsep layaknya buku harian. Memiliki tiga bagian yang dimulai dari 29 Maret hingga 12 April. Isinya ya, rambling dari si cewek jangkung ini.
Akhir kata, kalau suka cerita middle-grade tentang pencarian makna kehidupan, bisa baca buku ini. Ps. Sampul untuk versi Bahasa Indonesia, tjakepppp banget. Sukakkkk <3
🌹 4 bintang untuk akhirnya bisa ciuman juga, wkwk.
Über das Leben und das Sterben Fürs Leben zu lang von Nikola Huppertz ist ein Jugendroman aus Sicht der 13 Jährigen Magali geschrieben.
Magali wohnt mit ihrer Familie in einem Mehrfamilienhaus und beginnt über die Bewohner des Hauses Tagebuch zu schreiben. Eines Tages beschließt ihr Nachbar Herr Krekeler, 98, zu sterben und Magali beginnt sich gemeinsam mit Herrn Krekelers Enkel mit der Frage zu beschäftigen: Wie geht das überhaupt "richtig" leben?
Auf dem Cover sieht man Magali mit Snow, dem Nachbarshund. Der Hintergrund ist rot, der Titel erstreckt sich über das gesamte Cover. UNs hat das Cover ehrlich gesagt nicht soo angesprochen.
Autorin Nikola Huppertz schreibt tiefgründig in leisen Tönen und regt so altersgerecht zum Nachdenken über das Leben und den Tod an. Ich habe einige Seiten benötigt um in die Geschichte hinein zu finden und es gab einige Passagen, die sich gezogen haben. Insgesamt ist es aber ein gelungenes Buch mit Tiefgang, das sich an der Lebenswelt unserer Kinder orientiert.
Erinnert mich ein wenig an Rico und Oskar, was allerdings nur daran liegen mag, dass es in Form eines Tagebuchs geschrieben ist. Sehr putzig und empfehlenswert.