Pettus ja vale

by Ita Srankk, Mall Põldmäe (Editor)

„Pettus ja vale“ on lugu kahest noorest naisest, Martast ja Laurast, kelle teed ühel eluhetkel põimuvad, et siis ootamatult katkeda. Ometi jääb nendevaheline side püsima, kuid seda saadab pettuste ahel nii teadustöös kui ka isiklikes suhetes. Nii kujuneb mõlema naise elu eriilmeliste valede võrgustikus, viies siiski täiesti erineva lõpplahenduseni. Romaani sündmustikus põrkuvad omavahel idealism ja väiklus, kompromissitus ja karjerism, mõistmine ja ärakasutamine, inimlik soojus ja kalk manipulatsioon, määrates tahtlikult või tahtmatult saatuse kummalisi keerdkäike.

„Pettus ja vale“ on Ita Sranki esikromaan. Varem on temalt ilmunud kaks luulekogu: „Aeg on elu piir“ ja „Elu hääled“ (2024). Tema töid on avaldatud ka ajakirjas Looming.

192 pages, Paperback

Published July 3, 2024

Reviews

[Signe · Rating 4 out of 5]

Lugu oli põnev, teadustöö temaatika meeldis.

Sõnavara ja loogika järgi on autor ilmselt 50+ ja ikka ja jälle tundub, et ise vanemaks saades on raske tunnetada, kuidas endast nooremad mõtlevad ja räägivad.

Nt raamatu teine peategelane oli 25, aga tema elu kirjeldavad väljendid olid stiilis "arvutisse tuli kiri", "ulatas saatekava ja televiisori puldi". Tegi hoidiseid talveks purki, külla tulles toodi kingiks pakk kohvi ja karp šokolaadikomme jne 😄. Need asjad lihtsalt on ajast maas ja kui kuskilt ehk sellise 25-aastase isegi leiaks, siis raamatut lugedes see ei ole usutav...

[Hedi · Rating 4 out of 5]

Oluline näide sellest, kuidas kellegi negatiivne suhtumine või lausa kiusamine võib igasuguse eluisu võtta. Kui palju suudab üks inimhing kannatada ning kuidas valed võivad muuta ja suunata elu.
Paaril korral kiskus lugemine emotsionaalseks ning võib vabalt pisaragi silma tuua.
"Pettus ja vale" on ilus ja rahulik lugemine, kus kahe naise elukäikude sisse on põimitud nauditavalt kirja pandud aastaaegade vaheldumine ning aja liikumine.

[Krista Esta · Rating 3 out of 5]

Köitva kaanepildiga raamat kahest naisest, Martast ja Laurast, kelle teed ristuvad ühise teadustöö raames. Marta meelitatakse Austriast kodumaale tagasi, viimaks läbi uuringuid teise tüübi diabeedi ravimi tarbeks. Suurtest lootustest saab suur pettumus, kui selgub, et instituudi juht on otseses mõttest vastik töökiusajast intrigant, põhimõteteta karjerist ja mis kõik veel ... Teadusartiklitesse lähevad autoritena kirja need, kes sinna grammigi polnud panustanud, kohti ja grante jagatakse teenete eest ... Marta, kellele sellised tehingud ei sobi, vallandatakse, tema uurimisgrupp, mille liige oli ka Laura, saadetakse laiali ning kogu lugu lõppeb traagiliselt. Laura leiab uue töökoha, kogeb pettumust, aga ka rõõmu - kuigi lõpptulemuseks on üks meh.
Ma ei tea, nende viimaste kodumaiste esikromaanide häda on, et kandvast ideest hoolimata kipuvad need olema kuidagi hõrdedad. Karakterid ja tegevusliini jäävad poolikuks ja ebausutavaks (Laura ja Karli lugu, nomaeitea). Teadusmaailma korruptsioon, mina-sulle sina-mulle mentaliteet, intriigid ja töökius oli usutavam (aga mõni aasta tagasi hoogsalt lehvitatud "usalda teadust" loosung pani seda enam muigama). Ometi jäi ka see lugu lõppkokkuvõttes õhukeseks ja vasturääkivusi oli siingi (inimene ei jäta ju head tööd välisriigis ning naaseb ilma päris töölepingut sõlmimata kodumaale, kus selgub, et teaduri koha asemel pakutakse talle vaid spetsialisti kohta).

[Maile · Rating 3 out of 5]

Head elulised teemad. Esimene, Marta oma, köitis mind eriti ning ma oleksingi tahtnud veel rohkem selle looga sügavuti minna. Kiire lugemine, aga mõtlema jääd pikemalt. Kaanekujundus on omaette paeluv!