Käesolev jutukogu koondab Heinrich Weinbergi lühiproosat aastatest 2015 – 2022. Siit leiab täiesti teistmoodi Revali linnas aset leidvaid mõistatuslikke juhtumeid, kohtumisi kosmiliste võõrastega ja paralleelmaailmade vahel toimuvaid seiklusi. Võlukunsti ja nõidumisega pole sel mingit pistmist. On vaja vaid teadmisi, oskusi ja muidugi õigeid masinavärke. See maailm on lihtsalt mitmekihilisem ja veidramgi veel.
Kui aastate eest Heinrich Weinbergi esimest raamatut lugesin, leidsin temas Eesti ulmekirjanike hulgas jälle ühe lemmiku, kelle kõik teosed olen läbi lugenud ja nii mõnegi kohta ka arvamust avaldanud. Vahest võib tunduda imelik, et lemmikkirjanik ei saagi kogu aeg täispunkte, aga eks see ole ikka nii, et mida rohkem korda läheb, seda kõrgemat kvaliteeti ka ootad. Käesolev raamat aga on minu arvates siiani kõige tugevam ja mitmekülgsem kogumik kirjanikuhärralt - on, mida lugeda ja nautida.
Raamatu esimese osa moodustab juba eelnevalt erinevates kogumikes avaldatud tekstide triloogia alternatiivsest Revalist. Vahepalaks kolm omanäolist esmakontaktilugu tulnukatega, millest ma olin ka juba kahte lugu varemalt lugenud ja kõrgelt hinnanud. Ning magustoiduks jällegi kolmik: seekord siis lood täiesti uuest multiversumist. Ehk siis tegelikult on raamatus juba eelnevalt lugejate poolt heakskiidetud kraamile lisaks veel ka kolmest loost koosnev uus materjal, mida oleks vabalt võinud ka täiesti eraldi raamatuna välja anda, mahult üsna sarnane Kalmsteni „Kaarnalaulule". Aga pikemalt siis kõikidest omas järjekorras.
No ma ei tea ... Juba teine kogumik eesti ulmet järjepanu (pärast antoloogiat „Kübeke elutervet vihkamist“), mida oli nauding lugeda. Peab pausi pidama, muidu ehk ei taha muumaalasi enam kättegi võtta. Nüüd raamatust. Meeldivalt üllatas kena ja kujundirikas keel. Seda polnud nii väga märgata kogumikus „Pimesi hüpates“ ja romaanis „Tõrkeotsing“. See kogu koosneb kolmest erinevast jututriaadist.
Vast enim meeldis fantasy-hõnguline Revali kolmik ning sellest eelkõige Lahke mehe tasu, mis oli ka „Eesti nõia“ üks lahedamaid lugusid. Selge viis. Ülejäänud kaks (Karma võlg ja Helisev muusika) olid tiba nõrgemad, st üksnes head. Tore, et igal lool oli eri kandev tegelane: kirikuõpetaja Märt Pihelgas, kõrtsmik Markus Karma ja vanakraamikaupluse omanik Sootamm. Kõik kolm on tegusad kogu triaadis.
Teine kolmik pole enam sugugi kompaktne. Ühendavaks teguriks võiks ehk olla suurem või väiksem terake õudust ning kindlasti kohtumine võõraga, tulnukaga. Omal ajal sai Reaktorist hää meelega loetud Kaansoosse paigutuvat Vaikust ja rahu ning ka nüüd pean seda kolmiku köitvamaks. Seda hindaksin viiega ja teised on muidu head, st kunagi loen need mõnuga uuesti üle.
Kolmas triaad on kõige auahnem. Esmane maailm on Tõrkeotsingu oma: Eestis on üle kümne miljoni elaniku ja ka pindalalt on see tükk maad suurem praegusest (isegi Riia kuulub Eestile). Kõigis kolmes loos on tegelased samad, ka põhitegevus sama. Niisama hästi oleks see triloogia võinud olla vormistatud kolmeosaliseks 180-190 lk pikkuseks lühikeseks romaaniks: otsijad, sekkujad ja kogu see mitmekihiline maailm, paralleelmaailmade kirju kogum. Hea oli, kuigi kaks viimast lugu pole nagu täiesti eraldi loetavad. Kogu triloogiale hindeks viis, kuigi kaks viimast iseseisvatena selleni ei küündi.
Jutukogule viis, mis muud! Ootan nii Revali sarjast kui ka Mitmekihilisema maailma sarjast lisa lugemist.
Mulle tundub, et kogumik on teistelt arvustajatelt üllatavalt kõrged hinded saanud, kahjuks ei suuda nendega nõustuda.
Esimene juttude kolmik alternatiivses Revalis oli mu jaoks suurepärane, sellest maailmast tahaks veel midagi lugeda. Järgmised jäid aga kahjuks järjest nõrgemaks. Ühest küljest on muidugi sügavalt isiklik probleem, et mulle multiversumit käsitlevad lood ei kirjanduses ega filmis ei meeldi. Alguses avaldas isegi muljet, et keegi on "lõputu küünlapäeva" probleemi nii põhjalikult võtnud lahti kirjutada, ent tundus, et kirjanik ei osanudki seda lõpuks lahendada ja lugedes hakkas lihtsalt igav.
Teine probleem, mis häirima jäi - tundub, et autor lihtsalt ei oska naistegelasi kirjutada. Täiesti hämmastav, võttes arvesse, kui ladusalt suudab ta nt argikeelset vestlust edastada (absoluutselt fantastiline!). Soosaarel seigeldes olid ligikaudu pooled tegelased naised, ent jutu tegevuses ei osalenud nad absoluutselt. Ka viimase triloogia nais-superagent mõjus parimatele püüdlustele vaatamata masendavalt ebausutava pappsiluetina. Kahju.