Rahamaa

Näidendiraamat #45

by Mehis Pihla

Mehis Pihla (1988) on dramaturg, stsenarist ja lavastaja. Eesti Draamateatris on lavale jõudnud tema „Metsa forte“ (2018), „Lohe needus“ (2018) Helen Käidi lasteraamatu ainetel, „Solist“ (2022), „Meister Solness“ (ka lavastaja, 2022). ED-s on ta lavastanud „Nukumaja, osa 2“ (nomineeritud aasta lavastajaks) ja „Oh jumala“ (2020). Ta on mängufilmide „Kalev“ (2019, EFTA parim mängufilm) ja „Meie Erika“ (2025) kaasstsenarist, teleseriaalide „Alo“ (2018) ja „Siis kui elu maitses hästi“ (2024) stsenarist. Ta on kirjutanud ka edukaid stand-up’i tekste ja sketšikomöödiaid.
„Rahamaa” põhineb Eesti pangandust raputanud rahapesuskandaalidel. Tartust Annelinnast pärit noormees satub tööle Skandinaavia panga filiaali Tallinnas, põhiklientideks kujunevad idabloki oligarhid. Sularaha ei tassita portfellis, vaid ratastega reisikohvrites. Teenus on kindel nagu „šveitsarskaja”, salajane nagu „ofšornaja” ja lähedane nagu „peterburskaja”. Tumeda huumoriga vürtsitatud lugu on sissevaade ülirikaste maailma ja annab aimu, kuidas rahapesu on aastakümneid kujundanud lääneriikide poliitikat ning miks meil hämarast rahast nii raske loobuda on.
„Rahamaa“ esmalavastus oli Eesti Draamateatris, esietendus 6. juunil 2024 Tartu Kammivabrikus Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammis (lavastaja Hendrik Toompere jr).

Genres: Plays

135 pages, Paperback

Published June 27, 2024

Reviews

[Brit · Rating 3 out of 5]

Pole vist etendust, mis viimasel ajal nii palju kõmu ja kära oleks tekitanud kui “Rahamaa”. Ostuhulluse psühhoos on tõeline nähtus, mis taaselustub iga kord, kui piletid müüki tulevad. Ent millel see kõik põhineb? Mis algatas selle hulluse?

Minu viimasest näidenditeksti lugemisest on möödas mitmed aastad, mistõttu oli isegi tore vahelduseks midagi täiesti teistsuguses formaadis lugeda. Ilmselgelt ei anna tekst kogu etenduse emotsiooni edasi, tegu on valid nö vundamendiga, kuid usun, et ilma hea tekstita pole head etendust ja kui nii paljud seda muudkui kiidavad, tekib tahes tahtmata huvi. Mida täpselt nad siis kiidavad? Kas kiidusõnad on põhjendatud? Mida “Rahamaa” endast kujutab?

Noh, need näitlejad peavad ikka pagana head tööd tegema, et sellist menu üleval hoida. “Rahamaa” toob lugejani loo Eesti pangadusest ja suurest rahapesust. Inspireerituna elust enesest on lugu kaunistatud korralike liialdustega, muutes nii teksti kui tegelaskujusid omamoodi mahlakamaks.
Väga lihtsalt kirjutatud tekst, mis kahjuks millegagi ei üllata. Võrdlemisi jabur ning lihtsakoeline lugu, puhtalt selle etenduse hulluse ja kiidusõnade tõttu ootasin midagi enamat. Midagi, mis tekitaks selle vau efekti. Midagi, mis aitab kogu seda psühhoosi mõista. Ent seda midagit ei tulnud. Mida lehekülg edasi, seda jaburamaks lugu läks. Juba nn teose alguses, kui peategelane esimest korda panka tööle läheb, on vähemalt minu meelest siililegi selge, millega seal tegelikult leiba teenitakse. Peategelane aga probleemi ega punased lippe ei märka ning liitubki selle pöörase utoopilise rahapesumaailmaga. Kes ikka mõtleb tagajärgedele, kui on võimaliks sadu, tuhandeid ja miljoneid kokku ajada? Milleks muretseda, kui saab ka pidutseda? Kui kõik seda teevad, siis on ju okei?

Kindlasti leidub rohkem inimesi, kes on end “Rahamaa” ja selle nö algmaterjalidega rohkem kursis kui mina. Tõttöelda pole ma viitsinud sinna isegi väga sukelduda. Nii palju, kui tean, on antud näidendi teksti hästi kirjutatud, muutes raha ja rahapesu teemad lugejale (ja muidugi ka etenduse vaatajatele) väga kättesaadavaks ning mõistetavaks. Vahest ehk isegi liiga lihtsaks. Oleksin tahtnud veidi rohkem keerukust või märke mõningasest nutikusest, mis võimaldasid neid skeeme luua ja läbi viia. Nende käpatäie tegelaskujude põhjal pole võimalik uskuda, et keegi neist ise selle rahapesuskeemi oleks välja mõelnud... Aga võta näpust!

Samas saan aru, miks “Rahamaa” publikut kõnetab – see on lihtne, arusaadav ja selgelt tänapäevane. Raha, võim ja ahnus on alati viljakad teemad ning kui need on vürtsitatud huumori ja üle võlli karakteritega, on tulemuseks etendus, millest räägitakse veel tükk aega hiljem. Minu jaoks jäi tekst küll veidi liiga "sirgjooneliseks" ja lihtsakoeliseks, ent mõistan, et laval võib selle kõige mõju olla sootuks teine. Võib-olla peitubki “Rahamaa” fenomen mitte tekstis endas, vaid selles, kuidas see laval ellu ärkab. Ja see on juba täiesti omaette kunst. :)

[Sirkel · Rating 4 out of 5]

Kui teatrietendusele pileteid ei saa, peab vähemalt stsenaariumi läbi lugema. Näidendiraamat andis ülevaate, mida etendusel näha saab, pani fantaasia tööle, kuidas näidendis mõnda kohta lavastatud on. Tekst on lihtne ja ladus, hea jälgida. Kui siia veel näitlejameisterlikkus juurde mõelda, on küll arusaadav, miks tükk nii populaarne on.

[gretereads · Rating 4 out of 5]

kahju, et raamatus (näitusevamise stseenis) andero kõnest see “tänu sulle, artur, oligi see kõik võimalik” välja jäi, see oli lavastuses nii hea lisand

muidu väga tore lugemine