Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia

by Raul Sulbi (Editor), Friedrich Reinhold Kreutzwald, Friedebert Tuglas

Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia Fantaasiakirjandus – see on napis riides ja ebamugavalt hõõruvas metallturvises lihaselised mõõgavõitlejad, vaprad rändrüütlid, majesteetlikud lohed, limased merekoletised, ükskõiksed haldjad, hullumeelsete maailmavallutusplaanidega õelad võlurid, ülikõrgete tornidega lossid, iidsed džunglid, deemonlikud piraadilaevad, arusaamatu majandusmudeli alusel toimivad impeeriumid ning kadunud kuningriigid, mille üle võimutsevad surematud jumalad ning valitseb nõiduslik maagia. Kui tänapäeva inimese teadvuses tähendab fantaasiakirjandus barbar Conanit, «Sõrmuste isandat», Harry Potterit ja «Troonide mängu», siis eesti fantaasiakirjandus on arenenud pisut teisstsugust teed. Käesolev antoloogia annabki ülevaate meie oma fantaasiatraditsiooni sünnist ja arengust alates Kreutzwaldist, Tuglasest, Tammsaarest ja Ristikivist kuni žanri tänaste meistrite Veiko Belialsi, Indrek Hargla, Andrus Kivirähki ja Meelis Friedenthali loominguni. Kuigi naiskirjanikke pole eesti ulmes kunagi väga palju olnud, leiab raamatust ometi Herta Laipaiga, Liisi Ojamaa, Karen Orlau, Triinu Merese, Mann Loperi jt õrnema soo esindajate loodud fantaasiamaailmu. Raamatu koostaja Raul Sulbi oli 1995. aastal Eesti Ulmeühingu asutaja ja esimene president. Käesolev on juba tema 31. ulmeantoloogia. Lisaks on ta koostanud 25 erinevate kirjanike autorikogumikku. Sulbi ligi kolme aastakümne jooksul ilmunud ulmealaseid kirjatöid on koondatud mahukatesse artiklikogudesse «Terra Fantastica kartograafid» ning «Terra Fantastica kartograafid 2».

616 pages, Paperback

Published January 1, 2024

Reviews

[Elar · Rating 5 out of 5]

Kogumik annab väga hea läbilõike kogu eesti fantaasiakirjanduse trükisõnast, mis hõlmab ca 150 aastast perioodi, pannes suurema rõhu just viimasele 20 aastale, mis ilmselgelt on ka hetke vaatepunktist palju aktuaalsem. Lisaks on koostajale, härra Sulbile, omaselt teoses ka lugejat hariv artikkel, seekord siis teemal, et mis siis ikkagi on fantaasiakirjandus. Olles viimase 25 aasta jooksul peamiselt ulmekirjandusele keskendunud, siis oli tore nii mõndagi lugu uuesti läbi lugeda ja hea sõnaga meenutada. Ja mis siin häbi tunnistada, mõnda juttu või raamatut, kust katkend oli võetud, ei olnud veel üldsegi juhtunud lugema.

Eks maitseid ole erinevaid, aga valdavalt on tegu ikkagi heade ja väga heade lugudega ning see kõik on suurepäraselt Liis Rodeni poolt illustreeritud kaante vahele pistetud. Lugeda oli kohati isegi harjumatu, sest nii suure tekstihulgaga ühel lehel ei ole enam harjunud, aga teisalt oleks see enam kui kuuesajaleheküljeline teos veelgi suurema tellise mõõdu omandanud. Kahjuks jäi silma ka päris palju pisikesi apsakaid tekstides, nii et võib öelda, et ka trükiveakurat on fantaasiakogumiku läbi lugenud ja oma pitseri jätnud.

Detailsemalt võib iga loo kohta arvamust lugeda ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...

[Triinu · Rating 5 out of 5]

Ma panen antoloogiale maksimumhinde?!
Päriselt?!
Paksu raamatu jagu erinevate autorite lugusid - 26 erinevat, ja kõik kokku on VÄGA hea?
Aga just selline üldmulje jäi.
26 lugu ja neist halb oli minu jaoks üks. Kusjuures mitte kirjatehniliselt - mulle oli peategelane väga vastumeelt ja samas autor kujutas teda varjamatult sümpaatsena, millest lugesin välja lahendamatu vastuolu enda ja tema väärtuste vahel - nii et ma ei suutnud tegelase käike jälgida ja jätsin loo pooleli.
Kõik teised lood jätsid positiivse tunde sisse, kuigi mõned meeldisid mulle vähem kui väga. Aga kui praktiliselt kõik lood meeldisid ja mõned meeldisid väga, väga, ja ooo, nii hea! tuleb maksimumhinne ära.
See on imeline antoloogia!

[Mariann · Rating 3 out of 5]

https://www.hyperebaaktiivne.ee/2025/...

Raul Sulbi koostatud "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" laotab lugeja ette laiali valimiku lühijutte, -romaane ja romaanikatkendeid, kokku 26 tükki. Kaunis Liis Rodeni kujundatud kaanega lilla raamat jäi tegelikult silma juba ammu, aga käsile võtsin ta #kikael2025 eesti ulme teema raames. Millegipärast teen väljakutseid enda jaoks raskemaks ja selmet mõne keskmist mõõtu raamatuga rahulduda, valin riiulist selle kõige pirakama. Ehk on asi selles, et kuigi fantaasiat väga armastan, siis eesti kirjanike looming kipub jääma tumedaks maaks.

Mis või kes sulle esimesena meenub, kui mõtled Eesti fantaasiakirjandusele? Võib-olla Põhja konn? Aga ilmselt mitte Tammsaare või Tuglas!? Antoloogia hakkab just Kreutzwaldist pihta ning hakkab siis tänapäeva poole rühkima, tehes esimesed sammud seitsme penikoorma saabastega - 1866, 1917, 1922, 1964. Esimesed lood püüavad eelmainitud tuntud nimedega, ent suurt vaimustust need ei pakkunud. Tuglase "Maailma lõpus" hiilgas olustikukirjeldustega, aga jättis muus osas külmaks. Tammsaare "Pöialpoiss" kujutab endast morni ja sünget õuduslugu, kus koer viga saab. Ristikivi "Heliopolise imed" oli kõigest katkend romaanist "Imede saar", utoopilise saare kirjeldus, mis jättis rohkemat tahtma.

Ühe vähese läbiva joonena, mõne erandiga, jäi silma, kuidas kirjanikud viisid oma võõramaiste nimedega tegelased Eestist võimalikult kaugele, olgu selleks siis väike saar keset Vaikset ookeani või teine universum. Oli maailma ähvardavat kurjust, oli suurt armastust, oli musta maagiat, oli imekauneid näkke, oli haldjatempe, oli üllaid rüütleid ja koletisi ka. Kõik mu lemmiklood leiab antoloogia teisest poolest - Kristjan Sanderi "Punksi metamorfoos", Heinrich Weinbergi "Helisev muusika" ja viimaseks jäetud maiuspala "Mirabilia saladus" Indrek Harglalt. Kui paljude raamatute kohta võib öelda, et alguses ei saa vedama ega pärast pidama, siis selle efekti annab antoloogiale enam-vähem kronoloogiline järjestus. Koorekiht kontsentreerus lõppu, aastatesse 2017-2018. Esiotsas kippus segaseks jääma, mida õieti öelda tahetakse, ent mida lähemale jõudis viimane lehekülg, seda haaravamaks ning eriilmelisemaks muutusid süžeed. Tundus, et ka toimetaja muutus ekstaatiliseks, sest lõppu kontsentreerusid ka trükivead, korduvad laused, eksimused kokku-lahkukirjutamisega, üleliigsed sõnad. Nii palju vigu ei tohiks üheski raamatus olla.

Raamatu koostaja Raul Sulbi lõppsõnast aimub veidi, mis imeelukas see eesti fantaasiakirjandus on, aga minu meelest oleks veelgi terviklikuma ülevaate saanud, kui iga lugu oleks saatnud lühike eessõna, tutvustades tagamaid ja kirjanikku. Näiteks avastasin alles täna, et antoloogias on mitu Stalkeri ehk siis eesti ulmeauhinna laureaati. Kui Kreutzwaldi ajast ja suuremast osast eelmisest sajandist tuli fantaasiasugemetega katsetusi tikutulega taga otsida, siis viimastest aastatest oli kindlasti palju kandidaate. Põnev oleks kuulda, miks just need 26 teksti sõelale jäid. Mind jäi kummitama näiteks tõsiasi, kuidas sattus järjest mitu lugu, kust käis läbi silmade kaotamine.

Antoloogiale tuginedes oleks minu kokkuvõte eesti fantaasiakirjandusest, et kaasaegsed kirjanikud kirjutavad väga ägedaid asju ja pigem ei tasuks selle žanriga tutvumist alustada vanematest tekstidest ehk siis selle kogumiku algusest. "Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia" tasub ette võtta tõsisematel huvilistel, sest teos pakub põnevat läbilõiget ning ulmelist ajarändu. Omamoodi huvitav on jälgida sõnade muutumist ajas, näiteks mida teeb laevasõidu loos sõna "ummik".

Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!

[King · Rating 3 out of 5]

Pean tunnistama, et panin goodreadsi teose üles ennem viimase loo lugemist ja selleks hetkeks olid muljed kahe tärni väärilised. Aga peale Indrek Hargla ankruloo ning Raul Sulbi järelsõna lugemist tuli tärn otsa panna. Üliharva olen enne raamatu täielikku läbilugemist hinnanud siin muidu ja nii ikka ei saa, tuleb välja.

Mis meeldis on esiteks kaanepilt ning see, et lõpuks sai loetud Tammsaare "Pöialpoiss", teadsin, et üks esimesi eesti ulmetekste. Tuglas jt kah, erilist elamust neist ei saanud aga ulme üldhariduslikult seisukohalt hea, kui siiamaani polnud viitsinud neid üles otsida siis nüüd loetud. Tuglase juures jäi esimest korda toppama kah see tellise läbimine ja selliseid lugusi oli siin liiga palju, mis kohe kuidagi ei kutsunud raamatut taas kätte võtma aga tahtejõuga sai ikka läbitud. Kusjuures üllatusena meeldis mulle uuemast poolest kõige rohkem Siim Veskimees ( kellest varasemalt olen suutnud lugeda mingi tema romaani esimest poolt lehekülge ). Võibolla annan talle veel ühe võimaluse nüüd. Ülejäänud autoritest ja nende lugudest polegi niiväga palju meeles, niivõrd kui enda animelistis tõstsin "Wolf's Rain" ette s.t hakkasin vaatama tänu Loperi jutule ning mingi jutt meenutas, et tuleks ka legendaarne "Shadowrun" mängusari ette võtta.

Friedentahl ja Kivirähk olid omal tasemel s.t. loetavad aga ma ei uskunud, et viimane lugu võiks päästa kahest kuid koos Sulbi järelsõnaga tuleb tubli kolm ära. Ja ongi hea, sest seda kahte oli endalgi niru tunne panna sellisele massiivsele ülevaatele.

[Piret Aasmäe · Rating 2 out of 5]

Tõenäoliselt parim Eesti sünkmorni fantaasia kogum...Aga jube igav.