„Ärge andke meile lüürilist šokolaadi! – karjatas kunagi Albert Kivikas. No Tarmo Tederit selles patus küll süüdistada ei saa. Tema jutud on nagu vürtsikad praed, mille kõrvale kuulub loomulikult ka korralik kärakas – et ei peaks sea moodi sööma. Mahlased ja vänged, naljakad ja mehised – sellised on Tarmo lood. Loeme mõnuga! Kolmanda jala terviseks ka!” Andrus Kivirähk
Viinavõtust nii- ja naapidi. Paar lugu algusest kõnelevad niisama üldist juttu, nt autori enda sõprusest kärakaga või nii, hiljem tulevad juba ilukirjanduslikud lookesed. Tegevus leiab aset ikka armsal Eestimaal, enamasti Tallinna hämarais kõrtsudes ja patustes urgastes, kesklinnast Koplini ja tagasi, sekka ka paar maaelulist juttu. Lisaks kõvale käraka pruukimisele leiab lehekülgedelt sama kõvad panomiehet ja litsid ja hasartsed mängimised, sõnaga kogu see kompott, mis ikka hästi kokku passib. Vahelduseks täitsa tore ja nostalgiline lugemine. Oot, mida ma selle nostalgilisega nüüd mõtlesingi :) Ah, ma ei viitsi seletama hakata.
Meelde jääb raamatust igatahes kohatine kihvt sõnakasutus.
Teder on ikka raju. On meil siin ühtesid ja teisi joodik(aja)kirjanikke olnd, a siukest usutavat poeesiat ikka annab viinapudelist välja väänata. Mõnusalt lopsakas ja ... kõik lood olid hilistest üheksakümnendatest ja varastest nullindatest. Lõpulugu ilmselt tellimuse peale kirjutatud 2024. Kaua sa ikka noor ja lootustandev oled, suht kiirelt oled vana ja potentsiaali mitte realiseerinud. Paar nõrgemat lugu sekka, see suht norm. Mõnusalt maalähedane ikka enamus, nostalgiline. Aga mitte selline nostalgia, kuhu tagasi tahaks. Katastroofikirjandus.
Õhh kui hea! Kuidas inimene oskab sõnastada ja valdab nii nauditavalt keelt. Lisaks lugemismõnule saame leheküljelt 199 teada Tartu Vaimu definitsiooni -" Tartu Vaim on tuhandete ja tuhandete siin mõtelnud inimeste summaarne spirituaalne sade." Nii et sellega on korras. Enda ja elu üle irvitamine nii mahlakas võtmes, et lugedes suu nurgast ila tilgub :D Nautisin sajaga, missiis et roppustki oli omajagu. 10 punkti.