Tondid

by César Aira, Kaisa Ling (Translator)

On vana-aasta õhtu, ehitajad annavad valmivale uusehitusele viimast lihvi ja korterite ostjad vaatavad juba oma uutes eluasemetes ringi, maja katusekorteris aga koguneb valvur Raúl Viñase suguvõsa, et üheskoos uut aastat vastu võtta. Ent juba on hoone avarustes ennast sisse seadnud ka tondid, kellel on maja asukatega omad plaanid…

Tondilugudel on Ladina-Ameerika kirjanduses eriline koht ning selliselt on väga sobiv, et Eesti lugeja esimeseks tutvuseks Argentiina kirjanduse elava klassiku César Airaga on just nimelt “Tondid”. Sellest lühikesest jutustusest leiab tähelepanelik lugeja muuhulgas peanoogutusi tervele reale teistele kirjanikele: siin on Borgesest tuttavat allegooriat, Bolaño nihestatud realismi, Cortázari eksperimentaalsust — ja palju muud. Kõige selle juures on “Tondid” siiski aga ka eksimatult omanäoline ning lõpuks lihtsalt nauditav lugemine ühelt kaasaegse kirjanduse meistrilt.

— Tarmo Jüristo, kultuurikriitik

Suurepärane lugemiselamus kõigile maagilise realismi austajaile. Aastavahetusel on teadagi nähtamatud piirid siin- ja sealpoolsuse vahel kulunud imeõhukeseks, peaaegu olematuks ning nende ületamine mõlemas suunas võimalikum kui mistahes muul ajal. Maagilisi piire ületades hakkab juhtuma asju; lugusid jutustades elustuvad mütopoeetilised maailmad, olles sillaks unede ilma ja ärkveloleku vahel. Haaravalt (ja üllatus-üllatus — argikultuurilooliselt harivalt!) kirjutatud lugu. Soovitan!
— Marju Kõivupuu, folklorist

112 pages, Paperback

Published July 1, 2024

About the author

César Aira was born in Coronel Pringles, Argentina in 1949, and has lived in Buenos Aires since 1967. He taught at the University of Buenos Aires (about Copi and Rimbaud) and at the University of Rosario (Constructivism and Mallarmé), and has translated and edited books from France, England, Italy, Brazil, Spain, Mexico, and Venezuela. Perhaps one of the most prolific writers in Argentina, and certainly one of the most talked about in Latin America, Aira has published more than eighty books to date in Argentina, Mexico, Colombia, Venezuela, Chile, and Spain, which have been translated for France, Great Britain, Italy, Brazil, Portugal, Greece, Austria, Romania, Russia, and now the United States. One novel, La prueba, has been made into a feature film, and How I Became a Nun was chosen as one of Argentina’s ten best books. Besides essays and novels Aira writes regularly for the Spanish newspaper El País. In 1996 he received a Guggenheim scholarship, in 2002 he was short listed for the Rómulo Gallegos prize, and has been shortlisted for the Man Booker International Prize.

Reviews

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Veider, veider... samas pooleli ei saanud ka jätta, kuidagi haakis ikkagi kinni. See Lõuna-Ameerika kraam kohe on teistmoodi.

On aasta viimane päev. Aga see pole kirjanduses muidugi midagi uut. Hoopis tegevuspaik - alles ehitusjärgus (korter)majakarp, pigem selline rikastele mõeldud (igal korrusel üks korter), milles päeva esimeses pooles askeldavad ringi korterite omanikud, samal ajal sebivad ringi ka ehitajad, kes peenema rahva lahkudes töö lõpetavad, ohtra veiniga lõuna teevad ja siis laiali pudenevad. Välja arvatud valvur Raúl Viñas, kes oma perega on kogu ehitusperioodi objektil elanud. Vana-aastaõhtul koguneb tähistamiseks tema suguselts, ikka sinna poolelioleva maja katusele.

Minu jaoks kõige huvitavam oli vast see argieluline pool, nagu ikka kaugema ja võõrama rahva puhul. 

Ah jaa, tondid ma unustasin :) No neid ikka oli, alguses ilmutasid nad end lehekülgedel harva, hiljem oli neil täitsa arvestatav roll. Põhiline, et neil olid üüratud riistad. Olen vähe tondijutte lugenud, ei teagi kohe miskit arvata, et kas alasti ja suuuurte sugutitega tondid on omased rohkem soojemas kliimas või ka siinmail...

[Katrin Olak · Rating 4 out of 5]

Tšiillased Argentinas. Realism, fantaasia, mütoloogia. Filosoofia tundub ülearusena.

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Eloise Sunshine · Rating 2 out of 5]

Gosh, this book was such a pain to get through :/
There are no chapters, so the random babblings just go on and on and on... And it's not that I'm against philosophy - I do love the works of the Strugatsky brothers, which is mostly philosophical texts set in the fantastic environment. But this one gave more like a South-American soap opera vibe. We get to walk around the not-yet-finished apartment building with the future inhabitants, workers having lunch on the last day of the year and finally we sit together to prepare for greeting the new year with the extended family of the Chileans guarding this building. White dust covers the ghosts, who are all male and naked, but get a better look for the New Years night.

I don't know, I was just bored out of my mind this whole time, wishing I had never started reading this book in the first place. And it wouldn't have made my life any sadder if I hadn't.

[Elar · Rating 2 out of 5]

Väga piiripealne ulme: pigem keskendutakse lihtasalt tšiili perekonnale, kes elab ja töötab ehitatavas kortermajas. Kirjeldused ja arutelud on ilusad, aga selline olmetemaatika ja filosofeerimine läbisegi. Kuigi tondid on kogu aeg jutus, siis on nad justkui tuvid, keda kõik näevad, aga välja väga ei tee. Ulmelisemaks läheb alles raamatu viimane 20% kuni lugu korraliku pauguga läbi saab.

[Maile · Rating 4 out of 5]

See oli ebareaalselt maagiline. Algus oli ehmatav: katkematu lauseterodu, mitte ühtegi peatükki. Sisu nagu on, aga vahepeal kaldub nii teemast kõrvale. Ja siis need tondid. Mida lehekülg edasi, hakkas mind painama, et kas tuleb mingi mõte/puänt ka - tuli. Ja seepärast peale lõpetamist hakkab see isegi rohkem meeldima. Saan aru, et Aira on palju kirjutanud, “Tondid” on esimene eestikeelne. Täitsa tahaksin veel temalt midagi lugeda, juba võrdluse mõttes.

[Liisi Laineste · Rating 3 out of 5]

Judisemapanev lugemine maailmade kokkupõrkest ja nendevahelisest igavikulisest ruumist, kus elavad tondid. Filosoofilised arutelud arhitektuuri ja aegruumi sügavama llemuse tõttu kõrvale jättes oli lämbelt ladus lugemine tšiillastest võõrtööliste sotsiaalsest elust Argentiinas.