Päevalill ja torupill. Lugusid ühest ja teisest aastakümnendist

by Anu Raud, Sirje Endre (Editor), Hedi Rosma (Editor)

Anu Raud vaatab oma uues juturaamatus „Päevalill ja torupill” värske pilguga tagasi vanadele asjadele. Tegevkunstniku professionaalsus on andnud talle oskuse kirjutada ka sõnades otsekui värviliselt – värvides ja mustrites.
„Aeg on maise elu kalleim vara,” kirjutab Anu Raud saatesõnas. Sündmustest ja inimestest, kelle saatus oli elada Vene võimu all, kirjutab Anu stiilis, et elu oli omamoodi julm ja karm, aga samas miskitmoodi ka naljakas. Heaks näiteks on kas või lood „Au lehmale”, „Loomaloendajad” ja „Miilitsamehe pärand”.

ANU RAUD: „Selle kahe sajandi vahel turnimisega olen jõudnud päris küpse ja kõrge eani. Seda teab ju igaüks, et vanematel inimestel tulevad lähemale kaugemad ja nooremad ajad ning lähihetked ununevad üsna pea. Nii ka minul. Kipun kirjutama lapsepõlve ja noorusea lugusid. Ma kirjutan inimestest ja sündmustest, nagu neid täna mäletan. Et noorele lugejale tuleks see oma silmaga mittenähtud aeg ehedalt esile.”

Raamatus on ka Lastenurk. Ennevanasti, Eesti ajal, oli see üsna tavaline, et mõneski „suurte” ajakirjas või ajalehes oli ka lastele mõeldud jutte. „Mõnel lapsevanemal või vanavanemal on nüüd võimalus ettelugemist lunivale lapsele just lastejutu leheküljed mu raamatus lahti keerata,” naerab Anu.

222 pages, Hardcover

Published August 1, 2024

Reviews

[Tilda · Rating 3 out of 5]

Alustasin lugemist suure eelarvamusega ning raamatu alguses mulle tundus, et õigusega - see kõik on juba olnud. Ma pole suurem asi elulugude või mälestuste lugeja ja ometi kõik need vargsi peetud jõulud, punanurgad, seltsimeeste kohtud, kangelaslüpsjad jms, ma olen neist juba lugenud ja kaugelt rohkem kui üks kord. Huvitaval kombes meenuvad esimestena Gururaamatu kaks viimast ulmekogumiku, neis on mitmeid lugusid samast ajastust aga ka nt Eesti Päevalehe nö must sarja („Eesti lugu“) mitmed raamatud ja palju muud.

Siiski, edasi lugedes mu skepsis vähenes. Raamat koosneb ühe inimese mälestustest, õigemini mälukillukestest ja nii mõnigi neist on päris tore. Eriti meeldis vist lugu lehmadest ja raamatu pealkirja selgitav lugu, ka südamliku miilitsamehe muud tegemised panid muigama, või mõtlema – kuidas võtta.

Kirjutaja keel on omapärane, värvikas ja kujundirohke. Isegi kuidagi leidlik, nt loos „Au lehmale“ on koht, kus „Lastud põder lebas lõkke ääres ja sai sealt oma viimast sooja,“ – no on ju ilus? Samas loos on ka üks koht varese jalgadest, mis oma barbaarsusega üllatas: „Tol ajal oli nii, et kui nägid rikkalikult rebasenahkadega ehitud prouat, võis arvata, et ta mees oli jahimees. Kui lasid paraja portsu vareseid ja lastud lindude jalad ette näitasid, said vastu rebase laskmise lubasid.“ Mõttes, vähe sellest, et linde hunnikute viisi maha lasti, olid inimesed nõus neid ka tükeldama selleks, et naisele kaunis krae küttida … Saan aru, et ajad ja kombed, aga no kes selliselt saadud kraed tahaks? Aga üldiselt see, kuidas autor loodust kirjeldab või sellest räägib, on südant soojendav. Ühtemoodi asjatundlikult ja detailselt, vahet ei ole, on hetkel jutuks lehmapidamine, metsloomajaht või kalastamine. Samas, mõnes kohas kummastav veider, ei oskagi täpselt nimetada, onuheinotamine. Konteksti poolt põhjendamata roppused – no ma tean ka mõnda lauset, mida parmul poe taga omavahel pruugivad, aga on siis neid korrata vaja? Mitte palju ja pigem ehk sellised piiripealsed juhtumid. Ei meeldinud lugudesse siin seal sisse lipsav sõrme viibutav, kõike teadev, õpetav või koguni kasvatav, toon. Aga eks kirjutaja vanus jn. Kokkuvõttes mulle raamat ikkagi meeldis, kiire ja muhe lugemine ja võimalik, et kultuurilooliselt ka oluline.

[Piret · Rating 4 out of 5]

“Ma läksin. Ja kui juba kirikuuksest sisse sain, kõrgete võlvide alla värviliselt sädelevasse värviliste kirikuakende valgusesse, kadusid kõik argised kõrvalmõtted. Hugo Lepnurm oreli taga. See oli kummav helikosk, kõrvu kõditav häälesulin. Helid voogasid kõvemate ja vaiksemate lainetena helijõgede, ojade ning allikatena kirikuruumis ning natuke ilusat heliaurat kumas isegi välja, ümber kiriku. Õnnistav, rõõmustav, kirgastav olemine. TEDA ei pidanud ju olemas olema, ent ometi…”