Olen vahepeal tundnud, et tahaksin oma lugemisvara laiendada. Mitte, et midagi oleks viga lugeda fantaasiat, romantikat või krimi. Üldsegi mitte, aga vot tekkis tunne, et tahaks midagi hoopis teist. Oma mugavusstsoonist välja tulla. Kui Varrakul ilmus “Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas”, siis mõtlesin, et miks mitte proovida. Kaanekujundus on tal omapärane, pealkiri kulmu kergitav ning tutvustav tekst veelgi kummastavam. Otsustatud, tehtud, loetud.
Ikaldus, nälg, joomarlus ja murrangulised muutused maailmas! Lõuna-Småland aastal 1852. Algot on lihtne mees, seakasvataja poeg. Ta pärib ühe retsepti ja selgub, et tal on hea nina viinaäri peale. Anna Stina on keerulisem isiksus. Koos Anna Stina trükkalmeistrist isa ja kirju minevikuga riiukukest inglasega esitab nelik väljakutse valitsevale võimule Värendis, ennekõike aadlikele, krahv Bielkegrenile ja tolle käpardist pojale. Tagajärjed ei lase end kaua oodata.
Kui selle raamatu poest võtsin, küsis tore teenindaja, et kas olen Jonas Jonassoni eelnevalt lugenud. Minu jaoks täiesti tundmatu autor, kuid tema jaoks mitte. Kiitis teda taevani, mis tekitas kindluse omaenda valikus. Kui sättisin ennast lugema, siis juba 10-15ndal leheküljel muigasin. Siis juba itsitasin. Edasi juba naersin. Lõpuks juba lugesin perekonnale ette lõike raamatust. Kui filmide puhul öeldakse, et žanr on komöödia, siis “Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas” on raamatumaailmas kohe kindlasti komöödia valdkonda kuuluv teos. Olen enam kui kindel, et kui sellest raamatut tehtaks ka etenduse versiooni, naudiksin seda täiega.
Tegemist on suuresti ajaloolise seiklusega, mis leiab aset Rootsis 1852. aastal. See, et ajalugu on palju, ei tasu lasta endal heidutada. See ei sega, ei häiri, loob hoopis väga reaalse olustiku silme ette, kui natukenegi teada selle perioodi talupoegade ja mõisaomanike tausta. Kui palju on faktipõhiselt tõene, eks seda saavad spetsialistid öelda. Tavalise lugejana saab öelda, et kõik mõjub elutruult ning tegelikult laiendab ka silmaringi. Natukene on siin fakte, mida on sujuvalt sisse pikitud, aga ka lihtsalt olustiku kirjeldused annavad lisateadmisi.
Tegelased on suurepärased. Vahet pole, kas räägime krahvist, tema idiootidest lastest, seakasvataja pojast Algotist, praepanniga porganipõllul jooksvast Annast või viina peadegusteeriast inglasest, kes ei ole kommunist ja paljudest teistest. Lugejana elad sa neile kõigile kaasa. Kogu lugu tegelikult kulmineerubki inimese kadeduse ümber. Mida oleme valmis tegema selleks, et keegi meist paremas seisuses ei ole. Kui kaugele minema. Oli ju tol ajal ikkagi normaalne, et krahv on kõige kõrgemal (kuningas muidugi kõige tipus) - tema ju targem, puhtam, tsiviliseeritum kui mingi talupoeg. Kui aga Algoti isa seakasvataja hakkab muutuma suuremaks tegelaseks kui krahv ise, võtab krahv asjad ikkagi enda kätte ning “seab asjad korda”. Südametunnistust krahvil aga jagub ning lahti tuleks hakata saama ka Algotist. Mingeid jälgi jääda ei tohiks. Algot on aga tõeline “kaine talupoja mõistuse” esindaja, et kohe lust oli lugeda, kuidas ta krahvi ninapidi veab ning samal ajal ka ennast justkui väiketootjana jalule seab, kui ka leiab enda ümber uue perekonna.
Aplaus tõlkijale - see teos on nii muhe, mõnus ja puhtalt naerma ajav, et olen kindel, et tõlkes midagi kaduma ei ole läinud. Jutt on sorav, jooksev ning mõnus vaheldus ükskõik millisele žanrile. Tegelased on lahedad, tegevused veelgi ning lugedes jookseb koguaeg mingi filmilint silme ees. Ma ei oska isegi võrrelda seda raamatut ühegi teise enne loetud teosega. Jonas Jonasson on kindlasti autor, keda julgen edaspidigi kätte võtta.