What do you think?
Me kolime ära
Luise on 8-aastane tüdruk, kes oli kindel, et elul ei ole mitte midagi viga: tal on maailma kõige parem pinginaaber ja täiesti normaalne klass … Ja järsku kõik muutus. Ühel päeval teatasid vanemad, et terve pere kolib ära. Saksamaale. Eriti alatu oli seda uudist hommikuste pannkookide kõrvale serveerida!
„Kas te minu käest ei plaaninud küsida, kas mina tahan ära kolida? Mul on ju kõik siin! Arabella on siin, terve mu klass on siin, mu asjad on siin!” protesteeris Luise, aga lõpuks tuli ikkagi kohvrid pakkida ja asuda teele uude kodusse, isa programmeeritud „tarka majja“, mis kogu aeg targutas ja igal võimalikul viisil kõigest osa võttis. Luisel tuli minna ka uude kooli, ta pidi saama hakkama uute õpetajatega, leidma uued sõbrad. Aga kõige hullem oli see, et ta ei saanud saksa keelest mitte midagi aru!
Kuidas Luisel uues koolis läheb, kas Eesti küpsisetort võidab Saksamaa laste südamed ja kas nende perre tuleb lõpuks lemmikloom, saab teada sellest raamatust.
Tiiu Kitsik on raamatuid kirjutanud ja veel rohkem illustreerinud nii suurtele kui ka väikestele. Oma igapäevast tööelu vabakutselise illustraatori ja kirjanikuna jagab ta Saksamaa ja Eesti vahel.
Käsikiri sai II koha kirjastuse Tänapäev, ajakirja Täheke ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2024. aasta lastejuttude võistlusel.
„Kas te minu käest ei plaaninud küsida, kas mina tahan ära kolida? Mul on ju kõik siin! Arabella on siin, terve mu klass on siin, mu asjad on siin!” protesteeris Luise, aga lõpuks tuli ikkagi kohvrid pakkida ja asuda teele uude kodusse, isa programmeeritud „tarka majja“, mis kogu aeg targutas ja igal võimalikul viisil kõigest osa võttis. Luisel tuli minna ka uude kooli, ta pidi saama hakkama uute õpetajatega, leidma uued sõbrad. Aga kõige hullem oli see, et ta ei saanud saksa keelest mitte midagi aru!
Kuidas Luisel uues koolis läheb, kas Eesti küpsisetort võidab Saksamaa laste südamed ja kas nende perre tuleb lõpuks lemmikloom, saab teada sellest raamatust.
Tiiu Kitsik on raamatuid kirjutanud ja veel rohkem illustreerinud nii suurtele kui ka väikestele. Oma igapäevast tööelu vabakutselise illustraatori ja kirjanikuna jagab ta Saksamaa ja Eesti vahel.
Käsikiri sai II koha kirjastuse Tänapäev, ajakirja Täheke ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2024. aasta lastejuttude võistlusel.
168 pages, Hardcover
Published August 29, 2024
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
February 10, 2026
Pidin vahepeal selle raamatu oma kodu ülemistest kultuurikihtides ära peitma, sest mu tütar kaebas: “Selle raamatu pealkiri tekitab mulle traumat” või “Mida sa mulle öelda tahad, et see raamat siin laua peal on?” või “Emme, me ei koli ju ära, miks see raamat ikka siin on!”
Aga salaja lugesin selle ikka lõpuni. Ja miks mu lapsel kolimisest trauma on, see võiks ehk mingi muu jutt olla, aga samas… on väga paljudel lastel kolimistrauma või kui neil endal mitte, siis on neil näiteks sõprade kadumisega seotud kaudne kolimistrauma.
Niisiis peegeldab raamatu pealkiri laste maailma ühte õudukat. Kuidas ühel päeval ütlevad vanemad, et neil on üks jutt. Me kolime ära. Kõik on otsustatud ja sulle sobib see ka, onju?
Tiiu Kitsiku raamat ei lähe kusagil liialt traumaatiliseks. Võiks öelda, et see on muheõudukas. Hirmus on justkui küll, peategelane Luise läheb kolmandasse klassi mitte enam Eestis, vaid Saksamaal, ja ta peab hakkama hoobilt saksa keeles purssima (õnneks oskab ta varem inglise keelt, tegu on moodsa globaalküla-perega). Kui lapsel on vaja natuke saksa keelt õppida, siis saab siit raamatust ka selles osas abi…
“Mis on saksa keeles nett, kas tead?” küsisin tütrelt (kes õpib Eesti koolis teist aastat saksa keelt). – “Äkki… korralik?” pakkus ta. – “Peaagu! Nett on lahke.”
Mu tütar, muide, on ludiit, nagu kõik ta kamp sõpru kunstikoolis. Nad on AI-vastased, sest AI kulutab liiga palju energiat ja võtab inimestelt töö ära. Nii nad ütlevad. Nii et ma kahtlustan, et “Me kolime ära” raamatu teine oluline teemaliin mõjub nende kambale samuti õudukana. Nimelt on Luise isa programmeerija, kes ehitab nutimaju. Kui plaksutad, siis rulood langevad. Kui midagi kõva häälega mõtled, siis tehisintellekt maja seinas juba vastab! See maja oli täiega realistlik ja ajas natuke pead valutama.
Aga mis ma ikka norin. Raamatu lõpuks oli tore tõdeda, kuidas Luise sisse elas, tervele koolile Eesti küpsisetordi korraldas ja kahe aasta pärast loodetavasti kodumaale tagasi kolib! Hinge jäi eduelamus ja heameel ka mõne ära õpitud saksakeelse fraasi tõttu.
Nii et panin raamatu pealkirja peale omakäelise kleepsu “Me ei koli ära!” ja sokutasin selle tütre tuppa. Loodetavasti võtab lugeda! Raamatu visuaal on ka täitsa sobilik – peaks klappima kunstikooli ludiitide kamba standarditega, kõik need muhedad koomiksilaadsed illustratsioonid tunduvad olevat Tiiu Kitsiku enda käega joonistatud, ilma arvuti abita.
Aga salaja lugesin selle ikka lõpuni. Ja miks mu lapsel kolimisest trauma on, see võiks ehk mingi muu jutt olla, aga samas… on väga paljudel lastel kolimistrauma või kui neil endal mitte, siis on neil näiteks sõprade kadumisega seotud kaudne kolimistrauma.
Niisiis peegeldab raamatu pealkiri laste maailma ühte õudukat. Kuidas ühel päeval ütlevad vanemad, et neil on üks jutt. Me kolime ära. Kõik on otsustatud ja sulle sobib see ka, onju?
Tiiu Kitsiku raamat ei lähe kusagil liialt traumaatiliseks. Võiks öelda, et see on muheõudukas. Hirmus on justkui küll, peategelane Luise läheb kolmandasse klassi mitte enam Eestis, vaid Saksamaal, ja ta peab hakkama hoobilt saksa keeles purssima (õnneks oskab ta varem inglise keelt, tegu on moodsa globaalküla-perega). Kui lapsel on vaja natuke saksa keelt õppida, siis saab siit raamatust ka selles osas abi…
“Mis on saksa keeles nett, kas tead?” küsisin tütrelt (kes õpib Eesti koolis teist aastat saksa keelt). – “Äkki… korralik?” pakkus ta. – “Peaagu! Nett on lahke.”
Mu tütar, muide, on ludiit, nagu kõik ta kamp sõpru kunstikoolis. Nad on AI-vastased, sest AI kulutab liiga palju energiat ja võtab inimestelt töö ära. Nii nad ütlevad. Nii et ma kahtlustan, et “Me kolime ära” raamatu teine oluline teemaliin mõjub nende kambale samuti õudukana. Nimelt on Luise isa programmeerija, kes ehitab nutimaju. Kui plaksutad, siis rulood langevad. Kui midagi kõva häälega mõtled, siis tehisintellekt maja seinas juba vastab! See maja oli täiega realistlik ja ajas natuke pead valutama.
Aga mis ma ikka norin. Raamatu lõpuks oli tore tõdeda, kuidas Luise sisse elas, tervele koolile Eesti küpsisetordi korraldas ja kahe aasta pärast loodetavasti kodumaale tagasi kolib! Hinge jäi eduelamus ja heameel ka mõne ära õpitud saksakeelse fraasi tõttu.
Nii et panin raamatu pealkirja peale omakäelise kleepsu “Me ei koli ära!” ja sokutasin selle tütre tuppa. Loodetavasti võtab lugeda! Raamatu visuaal on ka täitsa sobilik – peaks klappima kunstikooli ludiitide kamba standarditega, kõik need muhedad koomiksilaadsed illustratsioonid tunduvad olevat Tiiu Kitsiku enda käega joonistatud, ilma arvuti abita.
October 17, 2024
Hästi kiirelt kulgev raamat Luise pere Saksamaale kolimisest. Luise peab kohanema nende uue väga nutika ja ninatarga majaga, uue kooli ja klassikaaslaste ja muidugi jalamaid saksa keele selgeks õppima. Õnneks laheneb kõik õnnelikult.
September 20, 2026
Luise on niii äge!!! :)))
August 12, 2026
Väga vahva lasteraamat, mis sobib suurepäraselt praegu meie üleminekuõppe aega.
Luise on vahva 8-aastane tüdruk, kelle elu on täiesti normaalne. Kuna tüdruku isa oli korralik programmeerija, kes valmistas nö "tarkasid maju", siis tuli tervel perel kolida Saksamaale, kus hakati ise sellises majas elama, et isal oleks lihtsam tööd teha.
Ega muidu ei olekski midagi viga, aga sõbrad (eriti parim sõbranna) oli ju Eestis ... ja siis veel see teine pisikene probleem - saksa keel. Keel, mida Luise ei osanud...
Alguses oli muidugi raske, aga kui ikka ise tahta ja proovida, siis ühel hetkel hakkab ka kõik sujuma ning üllatus üllatus, ta hakkab ka aru saama, mida teised räägivad.
Kohanemine ja päriskodust eemalolek - see aitab väga hästi mõista, mida tunnevad need lapsed, kes samuti kooli minnes on keelega hädas.... aga kes järjepidevalt proovib, saab jagu kõigist raskustest.
Luise on vahva 8-aastane tüdruk, kelle elu on täiesti normaalne. Kuna tüdruku isa oli korralik programmeerija, kes valmistas nö "tarkasid maju", siis tuli tervel perel kolida Saksamaale, kus hakati ise sellises majas elama, et isal oleks lihtsam tööd teha.
Ega muidu ei olekski midagi viga, aga sõbrad (eriti parim sõbranna) oli ju Eestis ... ja siis veel see teine pisikene probleem - saksa keel. Keel, mida Luise ei osanud...
Alguses oli muidugi raske, aga kui ikka ise tahta ja proovida, siis ühel hetkel hakkab ka kõik sujuma ning üllatus üllatus, ta hakkab ka aru saama, mida teised räägivad.
Kohanemine ja päriskodust eemalolek - see aitab väga hästi mõista, mida tunnevad need lapsed, kes samuti kooli minnes on keelega hädas.... aga kes järjepidevalt proovib, saab jagu kõigist raskustest.
August 8, 2025
Omg,omg,omg,omg,omg,omggggg!!!
I'm forcing you to read it! It's the best book in the world!
I'm forcing you to read it! It's the best book in the world!
Displaying 1 - 5 of 5 reviews