What do you think?
Rate this book
Taevas
Armin Kõomäe „Taevas“ on esmalt romaan mälust ja identiteedist. Aga ka (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad.
Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses.
Niisiis: kes sa oled? Ja kus sa oled praegu?
Armin Kõomäe sürreaalne, kergelt psühhedeelnegi romaan mõtestab erakordselt ladusas sõnaseades ja rikkas keelekasutuses elegantselt maailma murekohti – mõttetusena näiv saab mõttekaks, kafkalik seiklus saab loogilise, aga samas mitte liiga loogilise lahenduse.
Elu on nagu lennuk – see püsib taevas, kuni mootorid täistuuril töötavad, jääb minu jaoks Kõomäe romaanist kajama.
Merit Kopli
Kui Salinger suutis oma “Kuristikuga rukkis” mitmele põlvkonnale teismelistele teha selgeks, et nende hetkel tunnetatav kaootilisus maailma tajumisel pole midagi unikaalset ning seega on ehk lootustki, siis Kõomägi võtab täiskasvanu, ümbritseb ta praeguseid arenguid arvestades loogilise tulevikuga ning annab selgelt mõista, et lootust ei ole. Äng ja kaos on täiskasvanu jaoks jäävad nähtused. Üksindus ilmselt samuti. Viimast leevendab raamat aga vägagi hästi.
Peeter Koppel
Selge see, et Kõomäe raamatus ei saa mälu seda asja päris nii jätta, identiteet võib tulla kummitama ühelt poolt ootamatutes sõnapudemetes, aga lisaks sellele vägagi personifitseeritud kujul. Seiklus algab ja lõppeb alguses.
Niisiis: kes sa oled? Ja kus sa oled praegu?
Armin Kõomäe sürreaalne, kergelt psühhedeelnegi romaan mõtestab erakordselt ladusas sõnaseades ja rikkas keelekasutuses elegantselt maailma murekohti – mõttetusena näiv saab mõttekaks, kafkalik seiklus saab loogilise, aga samas mitte liiga loogilise lahenduse.
Elu on nagu lennuk – see püsib taevas, kuni mootorid täistuuril töötavad, jääb minu jaoks Kõomäe romaanist kajama.
Merit Kopli
Kui Salinger suutis oma “Kuristikuga rukkis” mitmele põlvkonnale teismelistele teha selgeks, et nende hetkel tunnetatav kaootilisus maailma tajumisel pole midagi unikaalset ning seega on ehk lootustki, siis Kõomägi võtab täiskasvanu, ümbritseb ta praeguseid arenguid arvestades loogilise tulevikuga ning annab selgelt mõista, et lootust ei ole. Äng ja kaos on täiskasvanu jaoks jäävad nähtused. Üksindus ilmselt samuti. Viimast leevendab raamat aga vägagi hästi.
Peeter Koppel
240 pages, Paperback
Published September 30, 2024
4 people are currently reading
102 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 15 of 15 reviews
December 22, 2024
Nagu Kõomägi ikka - ladus lugeda, päris nauditav mõttelend kohati, kergelt sürrealistlik ja irooniline, aga samas leiab mingi filosoofilisemat sorti tõetera ka, mõnes kohas veidi tüütuvõitu (ehkki liigse venivuse probleemi, mis minu mäletamist mööda “Lui Vutooni” veidi vaevas, siis üldiselt ei ole).
Süžeele keskenduda eriti ei tasu (või tegelikult seda siin väga ei ole ka) pigem tuleks lasta end kaasa viia mingisse reaalsuse ja unenäo vaheseisundisse, kus kogu see mõttelend aset leiab.
Süžeele keskenduda eriti ei tasu (või tegelikult seda siin väga ei ole ka) pigem tuleks lasta end kaasa viia mingisse reaalsuse ja unenäo vaheseisundisse, kus kogu see mõttelend aset leiab.
October 17, 2024
Ülimalt nauditav sürreaalne teos, mida ma ei tahtnud käest ära panna, see oli põnev ja haarav igal sammul, mis peategelane Artur ette võttis oma õndsas teadmatus kes ta on või kuhu ta minema peab. See raamat on omamoodi nagu mitte midagi, aga ometi nii palju! Mulle meeldis kirjaniku mõttelend ja kirjakeel. Kõik ei peagi mõistuse piires loksuma, mõnikord võib end vabaks lasta ja lihtsalt nautida.
July 31, 2025
Esmakohtumine selle raamatuga toimus 2024 Karlova päevadel, Eharoosa maja kirjandusõhtul, kus mitmed kirjanikud oma valmivate raamatute tekste hullutavate õunapuuõite ja toomingate taustal esitlesid. Kõomägi suutis kohe tekitada isu oma peagi ilmuva teose vastu, lugedes mõned lõigud vastvalmivast raamatust "Taevas".
Lisasin siis selle oma lugemislisti ja ütleme nii, jõudes selleni 2025 südasuvel, et ei pidanud pettuma. Raamat oli just selline nagu ootasin kirjaniku etteloetud lõikude põhjal. Kellele tema stiil meeldib, sellele hea suvine lugemsipala!
Lisasin siis selle oma lugemislisti ja ütleme nii, jõudes selleni 2025 südasuvel, et ei pidanud pettuma. Raamat oli just selline nagu ootasin kirjaniku etteloetud lõikude põhjal. Kellele tema stiil meeldib, sellele hea suvine lugemsipala!
November 16, 2024
Maheirooniline, kergnaljakas sulgkergelt vōrdlusest võrdlusesse liuglev taeva ja maa lugu. Ühtlasi hirmvaikne lootus, et inimkond siiski nii ogaraks ei lähe.
February 2, 2025
Algus on veidi segane, aga mida lugu edasi seda soravamaks teos läheb, samas ega siin muud ei olegi kui lihtsalt ülevõimendatud stereotüübid ning see kõik veidras võtmes kokku põimitud. Mind ausalt öeldes häirisid need eestikeelsed väljendid, mis peategealsele meelde tulid ja enamasti olid ropud: saan aru, et taheti tekitada šokimomenti, aga selline võte tundus veidi liiga pingutatud ja labane.
February 12, 2025
No ei olnud minu maitse, õige aeg, tähtede seis, mida iganes. Kiitvad arvustused ajasid pea segi. Need esimesed 14 peatükki, mille kannatasin läbi närida (siis tuli tähtaeg peale), olid kergelt unenäolised, aga lõpuks taandus kõik küsimusele: kui suvalisele Eesti mehele anda düstoopses maailmas väga suur summa raha, siis mida ta sellega peale hakkab? Siit ilmnes, et raha kulub peamiselt: a) lendamisele, b) kaduvate liikide viimaste liikide mugimisele ja c) enda rahuldada laskmine mitmel erineval moel. Kui aega üle jääb, siis ka d) ehk filosofeerimine. Mis on ka muidugi mõistetav, sest kui seal düstoopses maailmas pole eriti midagi alles jäänud, keskenduksid nendele maistele naudingutele teised ja ega endal sellest teadmisest siis parem hakka. Ent siiski, igav oli, jutt venis, ja sinnapaika see lugemine lõpuks jäi. Pardonks...
January 8, 2025
Ilmslgelt vaatan lennujaamu ja istun lennukis hoopis teise pilgu ja tundega. Ikka uskumatuid asju võib juhtuda, iseend kaotada ja leida. Kuigi ka see leidmine on suure küsimärgiga.
Kõomäel on hea fantaasia ja ta oskab selle kütkestavalt kirja panna.
Kõomäel on hea fantaasia ja ta oskab selle kütkestavalt kirja panna.
October 14, 2024
Me kõik satume vahel olukorda, kui me ei saa päris hästi aru kus me oleme ja mis meiega toimub… ja muidugi veel – aastatuhandete küsimus – kuhu ja miks me liigume ja mis on selle liikumise motiiv ja idee. Selline kas siis eksistentsiaalne või ontoloogiline kriis, he-he… eks siis suhteliselt püsiolek iga mõistva inimese jaoks. Ja romaani peategelane ongi inimene sellises olukorras.
Kõigepealt ütlen, et romaan on oma vormilt äärmiselt postmodernistlik ja arvestades seda postmodernistlikust tulebki seda lugeda ja tõlgendada; sisult romaan klassikaliselt filosoofiline ja kujutab peategelase liikumist metafoorilisel elu-teel.
Ma näen siin väga paljude character’ite ja raamatute jooni mida olen lugenud. See romaan loob pidevalt seoseid ja assotsiatsioone teiste juba tuntud tekstidega ja lugemisel vist ei tasu keskenduda nii palju süžeeliinile ehk mis toimub, kuid tuleb jälgida üldist mõttekäiku ja otsida neid seoseid mis rikkustavad probleemistiku arusaamist.
Esiteks, see on klassikaline arhetüüpne lugu teekonnast, mida kangelane läbib, et end avastada ja tundma õppida (esimene seos oleks Strugatskite "Väljasõit rohelisse" ja film «Stalker" kuna ma just hiljuti seda vaatasin, samas Tokarczuki "Ühe Raamatu otsijate teekond» ja kui tahate isegi «Harry Potter» siia skeemi täitse soobib).
Teiseks, siin on teatav ebamäärasuse seisund, kus peategelane ei suuda eristada reaalsuse unenäost (Pelevini "Tšapajev ja Pustota" või peaaegu ükskõik muu tema romaan). Ta on nagu kahe maailma vahel, et see «taevas» on ka üks kahemõtteline ruum.
Kolmandaks, see on klassikalise müüdi või muinasjutu struktuuriga tekst, kus kangelane kohtub teel teisi tegelasi, aga nemad ei jää temaga lõpuni vaid mängivad tema kujunemisel ainult teatud etapil rolli (nt Kivirähki "Lend kuule", Ristikivi "Hingede öö").
Neljandaks, viited ja vihjed meie maailma tegelikkusele, mis raamatu ruumis omandavad pisut liialdatud vormi (islamimaailm, ökoloogia, majandus, robootika ja tehisintellekti areng, transhumanism). Võiks veel ja veel näiteid meenutada, kuid vist sellest ka piisab, et veenduda selles, et romaan on ikka puhas postmodernism.
Nüüd süžeest. Peategelane satub olukorda, kus tema — Artur Sepp — muutub Arthur Smith’iks, unustades ajutiselt oma algse nime ja päritolu. Ta lendab ühest linnast teise ja eksisteerib ainult taevas ning lühikest aega maa peal lennujaamade transiittsoonis. Sümboolne on ka see, et kui ta satub lennujaama ruumist välja siis juhtub temaga mingi õnnetus (satub džunglisse, saab peksa, teda röövitakse ja viiakse kott peas). Kuhu ta lendab ja miks ta sinna lendab on talle teadmata, kuigi ta ei püüagi seda teada saada ega mõista vaid lihtsalt voolab selles kaootilises liikumises püüdmata sellest välja murda. Väga inimeste värk ikka.
Peategelasel pole identiteeti. Kõik inimesed kellega ta kohtub on n.ö. "ühekordsed sõbrad» nagu Palahniuk neid oma "Kaklusklubis" nimetas… nemad räägivad talle endast, kuid Arthur ei suuda kellelegi öelda kes ta on ja millega ta tegeleb, iga kord mõtleb ta välja midagi uut, sest tõde kõlab liiga kummaliselt. Need dialoogid meenutavad mulle Odysseuse dialoogi kükloobiga, kus kükloop tutvustab end ja Odysseus nimetab end «eikeegiks». Nii ka meie peategelane — «eikeegi», selline Ulysses-Odysseus. Kas ta areneb ennast või vastupidi kaotab end üha rohkem ja rohkem oma valedesse? Keeruline küsimus millele saab vastata pigem küsimusega: aga kas see mida ta iga kord ütleb ongi vale? Või siis mis on tõde?
Kindla süžeed klassikalisel kujul siin ka ei ole: loo ühendavaks lüliks on Artur ise ja kõik teised lood on pigem lavadekoratsioonid või level’id. Temaga pidevalt midagi juhtub: radikaalid haaravad ta kinni, teda aetakse segi James Bond’iga, ta satub looduskatastroofide ja sõjaohtlike piirkondadele, ta reisib nii äriklassis kui ka turistiklassis ja korra isegi luksusliku Araabia šeikide eralennukis, aga kõik need lood on omavahel vähe seotud ja nad on lihtsalt erinevad juhtumid.
Romaan on kohati üsna sürrealistlik, mõnes kohas võiks seda nimetada moodsaks terminiks «maagiline realism». See on kirjutatud väga meeldivas stiilis, kaunilt kuid mitte ülekoormatult, kõike on parasjagu: siin on liikumist, dialooge, mõtisklusi ja kohati isegi huumorit. Võrreldes eelmise romaaniga on Armin hästi tööd teinud ja vabanenud venivusest mis kohati oli tema «Lui Vutoonis».
See romaan on väga eesti romaan. See räägib Eestist ja eestlastest, väikese rahva probleemidest (nt Tõnu Õnnepalu "Piiririik"), kes püüab säilitada oma identiteeti globaliseerumise ja lääne kultuuri domineerimise ajastul, aga see ei pruugi alati õnnestuda. Oli üks hüvitav ja samal ajal kurb moment kui Artur lõpuks tunnistas, et ta ei ole ammu eesti keeles mõelnud: inglise keele domineerimise ajal noorem põlvkond mõnikord paremini valdab inglise keelt kui oma emakeelt, et see pole enam iroonia vaid pigem ennustus või reaalsus.
Romaani lõpp on ühelt poolt veidi ettearvatav, mis ei tee seda halvaks. Romaani lugemise ajal on ootused, intriig säilib… teate ju seda mängu iseendaga kui pidevalt kahtled ja lõpuks on teatav rahulolu, kui osutud peaaegu õigeks.
Väga hea töö - 10/10.
Kõigepealt ütlen, et romaan on oma vormilt äärmiselt postmodernistlik ja arvestades seda postmodernistlikust tulebki seda lugeda ja tõlgendada; sisult romaan klassikaliselt filosoofiline ja kujutab peategelase liikumist metafoorilisel elu-teel.
Ma näen siin väga paljude character’ite ja raamatute jooni mida olen lugenud. See romaan loob pidevalt seoseid ja assotsiatsioone teiste juba tuntud tekstidega ja lugemisel vist ei tasu keskenduda nii palju süžeeliinile ehk mis toimub, kuid tuleb jälgida üldist mõttekäiku ja otsida neid seoseid mis rikkustavad probleemistiku arusaamist.
Esiteks, see on klassikaline arhetüüpne lugu teekonnast, mida kangelane läbib, et end avastada ja tundma õppida (esimene seos oleks Strugatskite "Väljasõit rohelisse" ja film «Stalker" kuna ma just hiljuti seda vaatasin, samas Tokarczuki "Ühe Raamatu otsijate teekond» ja kui tahate isegi «Harry Potter» siia skeemi täitse soobib).
Teiseks, siin on teatav ebamäärasuse seisund, kus peategelane ei suuda eristada reaalsuse unenäost (Pelevini "Tšapajev ja Pustota" või peaaegu ükskõik muu tema romaan). Ta on nagu kahe maailma vahel, et see «taevas» on ka üks kahemõtteline ruum.
Kolmandaks, see on klassikalise müüdi või muinasjutu struktuuriga tekst, kus kangelane kohtub teel teisi tegelasi, aga nemad ei jää temaga lõpuni vaid mängivad tema kujunemisel ainult teatud etapil rolli (nt Kivirähki "Lend kuule", Ristikivi "Hingede öö").
Neljandaks, viited ja vihjed meie maailma tegelikkusele, mis raamatu ruumis omandavad pisut liialdatud vormi (islamimaailm, ökoloogia, majandus, robootika ja tehisintellekti areng, transhumanism). Võiks veel ja veel näiteid meenutada, kuid vist sellest ka piisab, et veenduda selles, et romaan on ikka puhas postmodernism.
Nüüd süžeest. Peategelane satub olukorda, kus tema — Artur Sepp — muutub Arthur Smith’iks, unustades ajutiselt oma algse nime ja päritolu. Ta lendab ühest linnast teise ja eksisteerib ainult taevas ning lühikest aega maa peal lennujaamade transiittsoonis. Sümboolne on ka see, et kui ta satub lennujaama ruumist välja siis juhtub temaga mingi õnnetus (satub džunglisse, saab peksa, teda röövitakse ja viiakse kott peas). Kuhu ta lendab ja miks ta sinna lendab on talle teadmata, kuigi ta ei püüagi seda teada saada ega mõista vaid lihtsalt voolab selles kaootilises liikumises püüdmata sellest välja murda. Väga inimeste värk ikka.
Peategelasel pole identiteeti. Kõik inimesed kellega ta kohtub on n.ö. "ühekordsed sõbrad» nagu Palahniuk neid oma "Kaklusklubis" nimetas… nemad räägivad talle endast, kuid Arthur ei suuda kellelegi öelda kes ta on ja millega ta tegeleb, iga kord mõtleb ta välja midagi uut, sest tõde kõlab liiga kummaliselt. Need dialoogid meenutavad mulle Odysseuse dialoogi kükloobiga, kus kükloop tutvustab end ja Odysseus nimetab end «eikeegiks». Nii ka meie peategelane — «eikeegi», selline Ulysses-Odysseus. Kas ta areneb ennast või vastupidi kaotab end üha rohkem ja rohkem oma valedesse? Keeruline küsimus millele saab vastata pigem küsimusega: aga kas see mida ta iga kord ütleb ongi vale? Või siis mis on tõde?
Kindla süžeed klassikalisel kujul siin ka ei ole: loo ühendavaks lüliks on Artur ise ja kõik teised lood on pigem lavadekoratsioonid või level’id. Temaga pidevalt midagi juhtub: radikaalid haaravad ta kinni, teda aetakse segi James Bond’iga, ta satub looduskatastroofide ja sõjaohtlike piirkondadele, ta reisib nii äriklassis kui ka turistiklassis ja korra isegi luksusliku Araabia šeikide eralennukis, aga kõik need lood on omavahel vähe seotud ja nad on lihtsalt erinevad juhtumid.
Romaan on kohati üsna sürrealistlik, mõnes kohas võiks seda nimetada moodsaks terminiks «maagiline realism». See on kirjutatud väga meeldivas stiilis, kaunilt kuid mitte ülekoormatult, kõike on parasjagu: siin on liikumist, dialooge, mõtisklusi ja kohati isegi huumorit. Võrreldes eelmise romaaniga on Armin hästi tööd teinud ja vabanenud venivusest mis kohati oli tema «Lui Vutoonis».
See romaan on väga eesti romaan. See räägib Eestist ja eestlastest, väikese rahva probleemidest (nt Tõnu Õnnepalu "Piiririik"), kes püüab säilitada oma identiteeti globaliseerumise ja lääne kultuuri domineerimise ajastul, aga see ei pruugi alati õnnestuda. Oli üks hüvitav ja samal ajal kurb moment kui Artur lõpuks tunnistas, et ta ei ole ammu eesti keeles mõelnud: inglise keele domineerimise ajal noorem põlvkond mõnikord paremini valdab inglise keelt kui oma emakeelt, et see pole enam iroonia vaid pigem ennustus või reaalsus.
Romaani lõpp on ühelt poolt veidi ettearvatav, mis ei tee seda halvaks. Romaani lugemise ajal on ootused, intriig säilib… teate ju seda mängu iseendaga kui pidevalt kahtled ja lõpuks on teatav rahulolu, kui osutud peaaegu õigeks.
Väga hea töö - 10/10.
November 17, 2024
See Artur Sepp just kõige sümpaatsem tegelane polnud, aga lugu ise selline hoogne ja samas kummaliselt filosoofiline.
January 9, 2025
Läksin õnge. Vikerkaares oli ülimalt kiitev arvustus, millest ajendatuna hakkasin lugema. Poole peale venitasin välja, aga rohkem küll edasi ei suutnud, sest noh... mingit arengut, lugu - seal polnud ju midagi. Olid vaid ca lehekülje-paari pikkused etteaimatava sisuga teravmeelitsemised. Sulg Kõomäel jookseb, seda küll, aga kogu see tekst oli nii räigelt dumbed-down, et ma ei suuda kuidagi aru saada selle raamatu väärtusest. Selles pole mitte midagi, mis oleks kuidagigi sisukas. Ta loobib võrdlusi nagu varrukast, ja see on tema teravmeelitsemise peamine formaat. Lisaks siis situatsioonilisusele. Aga neid võrdlusi on esiteks ülemäära palju, ja teiseks - kui nende peale veidi mõelda, siis 99% neist kaotavad kiiresti oma sära. Teravmeelsuse mull lõhkeb ja järele jääb tavaline tähemärkide täistegemise hall argipäev. Pärast paarikümmet lehekülge kaotas ka situatsiooniline teravmeelitsemine oma värskuse, kuna sisuliselt kõikide stseenide lõpplahendused paistsid kilomeetri kaugusele ära. Pealtnäha oli kõik hirmus pöörane ja eksootiline, ent jällegi - sai ilmseks, et see kõik on nagu too troopikametsaga nõukaaegne pilttapeet tavalises hrustsovka peldikus.
Ma lugesin Kõomäe neid esimesi lühijutte, ja need olid täiesti suurepärased. Logistiku mõtlemine andis suvalisele argiasjale mingi täiesti teise funktsioneerimise tasandi. Sa lugesid ja nägidki maailma hoopis teise pilgu läbi. Ja see on üldiselt üsna universaalne viis kirjandust heaks teha. Aga nüüd, selle Taevaga, on ta nagu jõudnud telje täiesti teise otsa - kõik tegelased ta raamatus on nagu mingid üksnes naiste- ja meesteajakirju lugevad, kanalkahestunud lihttöölised. Kellel pole mitte ühtegi mõtet, mis ulatuks välja kõige klišeelikumatest ettekujutustest sedasorti inimeste mõtete kohta. Umbes, et tegelane vaatab aknast välja näeb hambapastareklaami, siis järgmised kolm lõiku on mannetu, alamõõduline mõttearendus hambapasta ja hammaste üle; seejärel jõuab temani stjuuardess joogikäruga, ja jutt läheb jookide peale, ja siis müksab ta korraks naabrit ja siis hakkab naabriga tühjast-tähjast rääkima. See mõistus seal peas oleks nagu mingi pinksipall, mis lendab täpselt selles suunas, kuhu ta parasjagu põrkab - ükskõik mis see pind siis ka poleks, kust ta parasjagu oma impulsi saab. Tõeliselt mannetu kirjandus. Kus on see tagakaanel ja arvustustes kirjeldatud mõtestamine? Igatahes mina seda sealt ei leidnud.
Ma lugesin Kõomäe neid esimesi lühijutte, ja need olid täiesti suurepärased. Logistiku mõtlemine andis suvalisele argiasjale mingi täiesti teise funktsioneerimise tasandi. Sa lugesid ja nägidki maailma hoopis teise pilgu läbi. Ja see on üldiselt üsna universaalne viis kirjandust heaks teha. Aga nüüd, selle Taevaga, on ta nagu jõudnud telje täiesti teise otsa - kõik tegelased ta raamatus on nagu mingid üksnes naiste- ja meesteajakirju lugevad, kanalkahestunud lihttöölised. Kellel pole mitte ühtegi mõtet, mis ulatuks välja kõige klišeelikumatest ettekujutustest sedasorti inimeste mõtete kohta. Umbes, et tegelane vaatab aknast välja näeb hambapastareklaami, siis järgmised kolm lõiku on mannetu, alamõõduline mõttearendus hambapasta ja hammaste üle; seejärel jõuab temani stjuuardess joogikäruga, ja jutt läheb jookide peale, ja siis müksab ta korraks naabrit ja siis hakkab naabriga tühjast-tähjast rääkima. See mõistus seal peas oleks nagu mingi pinksipall, mis lendab täpselt selles suunas, kuhu ta parasjagu põrkab - ükskõik mis see pind siis ka poleks, kust ta parasjagu oma impulsi saab. Tõeliselt mannetu kirjandus. Kus on see tagakaanel ja arvustustes kirjeldatud mõtestamine? Igatahes mina seda sealt ei leidnud.
January 31, 2025
3⭐️ Veider.
Ei suuda otsustada, kas meeldis. Tähendab, loo sisu ja lahti ketrunud püant vist oli põnev, aga kirjastiil ei ole mulle.
Kui robustne kirjastiil võib olla nauditav, siis siin oli see liiga rabe ja isegi vulgaarne. Ebavajalik kogus seks(ualiseerimist), inimkehade (nt kehakaalu, ilus vs kole, sale=ilus ja kütkestav) kommenteerimist. Kohati ikka väga häiris järjekordne aasialaste kohta tehtud kommentaar, mis taas rassismimaiguga. Kohati oli nii palju kirjeldust, et kuigi olustik oli kiire, siis kirjeldus tegi selle nii aeglaseks; ehk see on sihilik.
Mõned ilusad fraasid meeldisid ka. Ja ��hiskonnairoonia, ennekõike keskkonnamaailmale, on ju tore.
Ei suuda otsustada, kas meeldis. Tähendab, loo sisu ja lahti ketrunud püant vist oli põnev, aga kirjastiil ei ole mulle.
Kui robustne kirjastiil võib olla nauditav, siis siin oli see liiga rabe ja isegi vulgaarne. Ebavajalik kogus seks(ualiseerimist), inimkehade (nt kehakaalu, ilus vs kole, sale=ilus ja kütkestav) kommenteerimist. Kohati ikka väga häiris järjekordne aasialaste kohta tehtud kommentaar, mis taas rassismimaiguga. Kohati oli nii palju kirjeldust, et kuigi olustik oli kiire, siis kirjeldus tegi selle nii aeglaseks; ehk see on sihilik.
Mõned ilusad fraasid meeldisid ka. Ja ��hiskonnairoonia, ennekõike keskkonnamaailmale, on ju tore.
November 26, 2025
Buketis: düstoopiline lennureis, humoorikad sketšid, absurdikapitalism
Järelmaitse: kaka
Keha: kerge, teravmeelne, groteskne
Tasakaal ja tempo: kindel struktuur; kiire, kiire, aeglane, kiire, üksluine...
Lõpetatus: antiklimaatiline
Selgitus: Hinne 2 tuleb sellest, et Kõomägi kirjutab nii-nii-nii hästi. Valdab lauset ja rütmi. Viskab kildu ja filosofeerib. Täiesti võimalik, et vastupanu tuleb teemast ja atmosfäärist. Et tegelikult peaks panema hindeks 5, aga lennureis ajab lihtsalt oksele. Täiesti võimalik.
November 8, 2024
Huvitav lugemine neile, kes armastavad lennujaamade kirevat elu ja ootamise kunstis peituvat põnevust!
August 9, 2025
Artur Sepp lendab Brüsselisse, jõuab kohale, kuid lennukist väljaminnes käib suur põmakas, ta rabab oma seljakoti ning vaatab, kuidas ta sealt masinast välja saab. Kuid lennujaamas avastab Artur, et haaras vale koti, selles siin on pass, telefon ja tohutu suur summa sularaha. Miks mitte edasi reisida, raha ju on? Järgneb hullumeelne ühest lennukist teise, riigist-riiki ja kontinendilt-kondinendile jooksmine, kokkupuuted erinevate inimestega ning olenditega.
Loed ja mõtled, et mõnes mõttes on kõik peategelase kogetu loogiline, aga samas nagu pole ka. Kõige parem on üldse mitte liiga põhjalikult analüüsida ning lihtsalt nautida.
Soovitan!
Loed ja mõtled, et mõnes mõttes on kõik peategelase kogetu loogiline, aga samas nagu pole ka. Kõige parem on üldse mitte liiga põhjalikult analüüsida ning lihtsalt nautida.
Soovitan!
December 27, 2025
Sain raamatu 7 päeva laenutusest, siis peab ju hea olema :)
Kimbutas pidev tahtmine, et see paganama peategelane juba kuhugi kohale jõuaks ja midagi toimuma hakkaks. See ootus mind raamatu küljes hoidiski. Lisaks autori vaimukas eneseväljendus ja mõneti ootamatud süzeepöörded. Rohkem ei saa öelda. Lugege ise :)
Kimbutas pidev tahtmine, et see paganama peategelane juba kuhugi kohale jõuaks ja midagi toimuma hakkaks. See ootus mind raamatu küljes hoidiski. Lisaks autori vaimukas eneseväljendus ja mõneti ootamatud süzeepöörded. Rohkem ei saa öelda. Lugege ise :)
Displaying 1 - 15 of 15 reviews