Prügimaja Dionysos

by Katrin Ruus, Maia Tammjärv (editor), Marika Mikli (Editor)

Katrin Ruusi debüütkogu novellides kohtume abielust väsinud paaridega, mitmete (sh elu)kunstnikega, ehk üldjuhul natuke mökude meeste ja tarmuka(ma)te naistega. Tegelased lähevad lahku ja tulevad kokku, põgenevad saatuse eest, kogevad ootamatuid orgastilisi elamusi, ehitavad sauna, lürbivad latte’t, notivad rotte ja matavad isa. Saab nalja, aga mitte ainult, ning teekonna lõpus ootab väljateenitud puhkus ja big chill.
*

Milleks visata kellegi asju minema, kui pettumus ja viha on juba möödas. Asjad, mis tuli visata, on juba visatud, riided, mis tuli põletada, on juba põletatud. Ühest särgist on täitsa kahju, see sobis mulle, tegi naiselikumaks, kui ma olen. Sest tegelikult olen ma pigem ikka mees. Või täpsemini öeldes väike eskimo, nagu ka ühel peol oma vanale sõbrale purjus peaga elavalt olin kirjeldanud, peale mida ta järgmisel hommikul saatis mulle sõnumi, et armastab mind. Sõber oli naine, mina olen eskimo. Sisemist eskimot on väga raske varjata. Kui peegleid poleks, siis poleks kahtlustki, kui teisi poleks, oleks asi veel lihtsam. Olen eskimo, kes tatsab ringi ning otsib oma hüljest.

Genres: Fiction, Contemporary

216 pages, Paperback

Published September 12, 2024

Reviews

[Tiina]

DNF @ lk 60

Ärge pahaks pange, aga ei ole mulle. Aga ma pole ka klassikaline Eesti novellilugeja.
Ma vist ikka vürtsika sisu lugemisega nii desensiteeritud, et selline sisu ei šokeeri. Ei ole halb, lihtsalt pole minu jaoks.
Kõrvalmärkusena, et väga lahe kaanekujundus on.

[Peeter Talvistu · Rating 4 out of 5]

Ma ei oskagi nüüd öelda. Kindlasti on see 3,5 aga kuna seda panna ei saa, siis peab olema kas 3 või 4. Praegu olen veel kahevahel aga ehk selgub.

Esimene lugu, mida kogumikust lugesin, oli "Tegova naine", mis mul täiesti juhuslikult kusagil FBs ette jäi. Täiesti imeline kujund! Ja tegelikult tabab ka kuidagi õigesti seda kummalist Tartu. Teine selline on "Rottmehed ja Tartu varesed" (Miks kuradi varesed?!!! Ah? Hakid on ju!! Aga milline kujund!), kus kummastus tuleb väga mõnusalt läbi. Lisaks siis isiklikumat laadi "Armastus pärast", "Kohin" ja nimilugu "Prügimaja Dionysos". Suskavad mõnusalt noa sisse ja urgitsevad natuke. Ülejäänud on enamasti korralikud novellid, mõni isegi püändiga, kuid oma novellilikuses natuke liiga novellilikud, et midagi reaalset maha jätta. Ainus, mis tõeliselt häirib on "Lavastaja Emil Miljo elu ja töö".

Tegova eest annan siis pool tärni juurde.

"Suu kuivas nagu lõvipuuri põrand."

P.S. Selle raamatu viimase nelja looga sai 2. veebruaril avatud välilugemishooaeg Tallinn-Väikse perroonil. Lõpuks oli kõik lumme tuisanud ja jubedalt külm. Liiga vara...

[Helen · Rating 5 out of 5]

Just nii me Tartus elamegi.

Ilusalt valusalt pööraselt hea novellikogu. Palun veel!

[Märten Hallismaa · Rating 4 out of 5]

Tahaks puhkusele minna, ent ega see vist väga hästi ei läheks.

[Marca · Rating 5 out of 5]

Alguses, kui Katrini esimesed lood ilmusid, siis ma väga midagi ei osanud arvata. Selline keskmine lühiproosa, väga ei eruta, aga õudne jama ka pole. Siis mingil hetkel käis kuskil krõks ära ja uuemad lood meeldisid mulle ikka üliväga. Tegelastesse tuli järsku elu sisse, nende tegemised muutusid kaasahaaravateks, nende mõtisklused kõnetasid. Ainult ma ei olnud kindel, kas see krõks käis minus või autoris. Nüüd, lugedes nii vanu kui uusi novelle üheskoos, hakkab areng hoopis selgemini silma. On selge, et krõks ei käinud minus, vaid ongi selge kvaliteedivahe. Eks ta natuke riskantne ehk ole kõigepealt Tuglase preemia laureaadiga lajatada ja seejärel lapsepõlve meelde tuletada, ma mõtlesin ka korra, et noh, pauk käis ilmselt alguses juba ära, aga ei. Lõppu on veel täitsa korralikke pärleid loobitud.

Üks vähestest kodumaistest novellikogudest, mida lugedes ma siiralt ja südamest naersin. (Teised on olnud Kivirähk ja Ave Taaveti "Valerahategija") No ja siis lugesin mingit arvustust, et "igav argieluproosa"?! Ei teagi, kas kadestada või kaasa tunda, kui mõni nii huvitavat argielu elab. Mina küll ei ela. Minu jaoks ei ole see ka mingi argieluproosa, sest jah, aines on ilmselt elust enesest, aga autor utreerib neid sündmusi ikka mõnuga. Nii mõnigi muidu ehteestlaslikult traagiline nähtus muundub selle käigus pigem tragikoomiliseks. Ilus on kõrvuti koledaga, naer ajab nuttu taga. Mulle endale meeldib ka nii teha, ei saa üldse salata. Või noh, muudmoodi on hirmus raske, sest siis ju ongi vaid üks kaamos ja kõhuvalu. Kõrvalpilk peaks ikka veidi muigama panema.

Hästi palju on toredaid detaile, mis paari selge sõnaga tonaalsuse paika panevad. Üheltpoolt tärgeldatud laudlinad ja teiselt poolt lauda tagant lehvitav purjus ja hambutu vanatädi. Natuke kahjugi, et ma pooli novelle varem lugenud olin, ei suuda kõiki päris ühe pilguga vaadata, aga neist uutest "Big chill" üllatas ilmselt enim. Ma üldse ei ohi, et noor neiu (minuealised on kõik noored neiud alles!) kirjutas sihukese loo, Katrini novellid ongi üsna eriilmelised, mulle meeldib, et ta suudab ühtlaselt usutavaks kirjutada nii keskealise daami (vahelduseks võib noor neiu ka keskealine daam olla, kui ta end parasjagu nõnda tunneb!) kui ka väga erineva taustaga meespeategelased. "Big chill"-is tuleb kõrge ja madala paaristants kuidagi eriti hästi välja mu meelest. Kahtlustan küll, et meie kirjandusõpetaja paneks Katrinile selle eest äkki hoopis kolme ja kirjutaks punasega äärele, et "inimene peab vägivalla alati kindlakäeliselt hukka mõistma!". Kuigi tegelikult on enamasti siiski: "Tõmbame minema, siin kisub veits liiga imelikuks." Inimesed ongi sellised imelikud.

[Kairi · Rating 5 out of 5]

Terav ja värskendavalt tänapäevane novellikogu sellest, kuidas inimsuhetes mõistuse juurde jääda, eriti kui oled näiteks naine ja loovisik, aga mitte ainult. Siin ei selgitata midagi hillitsetult, vaid karatakse kohe sisepõlemismootorisse ja hakatakse puurima. Hea küte uimasesse talve ja samas on see kõik väga inimlik. Loed, naerad, nutad, loed. Katrin on saanud ka Tuglase novelliauhinna ja väga hea, et on.

[Anna Linda]

Ma nii üritasin, mitu korda otsustasin, et olgu, las ta siis jääda, siis ikka võtsin jälle uuesti kätte, küll algusest, küll lõpust alustades, ja kui viimast korda avades jälle "vitte sinna ja tänna lendas" ja viinakraani kinni vahepeal ei keeratudki, siis otsustasin lõplikult, et ei ole mulle. (ütleb inimene, kelle lemmikraamatute seas on M. Klimova "Siniveri"!!!)

[Tanel Vari · Rating 4 out of 5]

Ilmselgelt tuleb tutvus autoriga pigem kahjuks, sest ikka peegeldan ma neid jutte läbi tema silmade, kuigi see peaks olema ilukirjandus. Aga noh, millest see kirjanik ikka kirjutab, kui mitte iseenda elust. Vähesed suudavad eemalseisva positsiooni võtta. Jutukogude tüüpveast siin muidugi ei pääse - on tugevamaid ja nõrgemaid lugusid. Suurepärane feministlik (sest see on moesõna) kirjandus siiski. Au ja kiitus.

[Heidi · Rating 4 out of 5]

Kõigun siin 3 ja 4 vahel. Ootasin enamat, st ootused olid vägagi üles kruvitud. Enamik novelle olid päris head, kuid mõni pani küll õlgu kehitama. Tartu vaimu ja vaibi oli küllaga, sekka ka pilguheitu mahlakatesse maakohtadesse ja novellikogu nimilugu Prügimaja Dionysos viib meid suisa Korfu saarele, meenutades endagi põgusat aastatetagust seiklust sellel mõnusal Kreeka saarel, toob lugedes nostalgiamuige suunurka.

[Annika · Rating 4 out of 5]

Hoogne, pöörane, mõistatuslik kohtumine erinevate tegelastega luhijuttudes. Tartu vaimuga kohtumine? Arvatavasti jäid mulle osad tegelased kaugeks, kuna ma seda "miskit" kohalikku võibinat ei ole tunnetanud. Lühijuttudes seda ka nii kiirelt ei teki, aimdus võib-olla küll.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Detailid, detailid...

[Krista · Rating 5 out of 5]

Väga hea lugemine. Mõnusad kiiksuga eneseiroonilised lood.

[Katri Kuus]

Sain kinnitust tõdemusele, et novell pole minu vorm.