What do you think?
Rate this book
Heino Kiik #12
Põgenikuna Moskvas 1974-1975
279 pages, Hardcover
Published January 1, 2013
About the author
Heino Kiik
22 books1 followerHeino Kiik lõpetas 1947. aastal Räpina Aiandustehnikumi aiandusagronoomina ja 1956. aastal EPA agronoomina. Heino Kiik õppis aastatel 1969–1971 ja 1974–1975 Moskvas M. Gorki nimelise kirjandusinstituudi kõrgematel kirjanduskursustel.[1]
Aastatel 1948–1963 töötas Kiik muu hulgas agronoomi, aedniku ja ajakirjanikuna, alates 1963. aastast oli vabakutseline kirjanik. Peale ilukirjanduslike teoste ilmus temalt hulgaliselt oma tegevust dokumenteerivaid päevaraamatuid ja nende mugandusi, mida nimetas dokumentaalromaanideks. Ka kirjutas ta populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid oma erialal ning avaldas reisikirju (reisinud endises Nõukogude Liidus ja Bulgaarias, Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Poolas, Norras, Rootsis, Egiptuses, Kreekas ja Indias). Kiik pälvis romaanivõistlustel kaks auhinda (1970. aastal "Tondiöömaja" eest I koha ja 1985. aastal "Elupadriku" eest II koha), ka on kaks tema tööd leidnud äramärkimist.
Heino Kiik oli kirjastuskooperatiivi Kupar esimees aastatel 1987–1989 (kooperatiiv on tegevuse lõpetanud) ning seejärel kirjastuskooperatiivi Õllu omanik ja esimees (kirjastus on tegevuse lõpetanud). Osa oma raamatuid kirjastas Kiik ise.
Eesti Kirjanike Liitu kuulus Heino Kiik aastast 1969. Ta oli Eesti NSV Kirjandusfondi juhatuse esimees ja NSV Liidu Kirjanike Liidu Kirjandusfondi juhatuse liige aastatel 1976–1981 ning kuulus aastatel 1976–1981 ja 1986–1989 Eesti Kirjanike Liidu juhatusse.[1] 1990. aastate keskel püüdis Heino Kiik asutada Kaunite Kunstide Akadeemiat ja teatas, et "põhikirjaliseks eesmärgiks on olla "Eesti vaimuelu ajutrust"". Kiige Akadeemia liikmeskonna pidi Ants Juske sõnul moodustama "kunagiste loomeliitude juhatuste ja presiidiumide nomenklatuur, kes igas olukorras on valmis olema meie kultuuri kas siis südametunnistuseks või ajutrustiks". [2]
Heino Kiik kuulus Eesti Sinisesse Erakonda 1994–2000, Eesti Demokraatlikku Parteisse 2000–2002 ning seejärel Isamaa ja Res Publica Liitu.
1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.
Aastatel 1948–1963 töötas Kiik muu hulgas agronoomi, aedniku ja ajakirjanikuna, alates 1963. aastast oli vabakutseline kirjanik. Peale ilukirjanduslike teoste ilmus temalt hulgaliselt oma tegevust dokumenteerivaid päevaraamatuid ja nende mugandusi, mida nimetas dokumentaalromaanideks. Ka kirjutas ta populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid oma erialal ning avaldas reisikirju (reisinud endises Nõukogude Liidus ja Bulgaarias, Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Poolas, Norras, Rootsis, Egiptuses, Kreekas ja Indias). Kiik pälvis romaanivõistlustel kaks auhinda (1970. aastal "Tondiöömaja" eest I koha ja 1985. aastal "Elupadriku" eest II koha), ka on kaks tema tööd leidnud äramärkimist.
Heino Kiik oli kirjastuskooperatiivi Kupar esimees aastatel 1987–1989 (kooperatiiv on tegevuse lõpetanud) ning seejärel kirjastuskooperatiivi Õllu omanik ja esimees (kirjastus on tegevuse lõpetanud). Osa oma raamatuid kirjastas Kiik ise.
Eesti Kirjanike Liitu kuulus Heino Kiik aastast 1969. Ta oli Eesti NSV Kirjandusfondi juhatuse esimees ja NSV Liidu Kirjanike Liidu Kirjandusfondi juhatuse liige aastatel 1976–1981 ning kuulus aastatel 1976–1981 ja 1986–1989 Eesti Kirjanike Liidu juhatusse.[1] 1990. aastate keskel püüdis Heino Kiik asutada Kaunite Kunstide Akadeemiat ja teatas, et "põhikirjaliseks eesmärgiks on olla "Eesti vaimuelu ajutrust"". Kiige Akadeemia liikmeskonna pidi Ants Juske sõnul moodustama "kunagiste loomeliitude juhatuste ja presiidiumide nomenklatuur, kes igas olukorras on valmis olema meie kultuuri kas siis südametunnistuseks või ajutrustiks". [2]
Heino Kiik kuulus Eesti Sinisesse Erakonda 1994–2000, Eesti Demokraatlikku Parteisse 2000–2002 ning seejärel Isamaa ja Res Publica Liitu.
1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
December 3, 2024
Täielik zen-raamat Heino Kiige tegemistest aastatel 1974-1975. Autor kirjeldab kuidast ta reisib Tallinna ja Moskva vahet, küll lennates, küll oma ustava Žiguliga, vaatab Moskvas filme (raamatus on palju filmikirjeldusi ja autori mõtteid nende kohta) vabakuulajana režiiõpingutel (kõigist sellega kaasnevatest kodutöödest-kohustustest ta hoidub) või külastab Moskva botaanikaaeda, et näpsata mõni seeme või osta lillemugulaid, sest ta planeerib ta ühte grandioosset kolhoosiparki Hiiumaal. Sisse mahub veel sutike pere-elu, sõprade külastusi ta Sütiste tee korterisse ja jagelemist Eesti kirjastustega, kes tema ühiskonnakriitilise romaani osasid trükki võtta ei taha.
Displaying 1 of 1 review