What do you think?
Rate this book
Ars moriendi – ars amatoria. Kunst surra ja kunst armastada kesk- ja varauusaegses Euroopas
„Ars moriendi – ars amatoria“ uurib, kuidas on Euroopa ajas ja ruumis muutunud hoiakud kahte näiliselt nii vastandlikku nähtusse, nagu surm ja armastus.
Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud.
Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad ühist „peidetud identiteeti“. Kultuurisotsioloog Jacque Lynn Foltyn on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surmast on saanud uus seks. Seejuures pole surm lihtsalt asendanud seksi kultuurilise tabuna, vaid sellega lausa kokku sulandunud.
Nüüdsel ajal sureme üksinda ja sageli ka üksinduses ning armastame vaid iseennast ja armatseme iseendaga. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on taas nihkunud. Neli-viissada aastat tagasi nägid need välja hoopis teistsugused. Mõnes mõttes ka inimlikumad.
Igikestvas heitluses Erose ja Thanatose vahel kuulus kesk- ja varauusajal võit vaieldamatult viimasele. Surmast sai inimestele mitte ainult teekaaslane, vaid lausa sõber. Kristlasel tuli karta mitte surma ennast, vaid valesti, ettevalmistamatult suremist. Surm oli ühtlasi eluteekonna kõrgpunkti algus, mida tuli tervitada ning rõõmuga oodata. Maine elu, millesse lahutamatult kuulus ka füüsiline armastus, oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp, täis kannatusi ja katsumusi. Surm oli keskaegsele inimesele argine sündmus, kuhu oli kaasatud terve kogukond. Nüüdisaegse inimese eest on surm seevastu ära peidetud.
Füüsilise armastusega on lood vastupidi. See omal ajal varjul hoitud ja taunimist leidnud tegevus on tänapäeval muutunud argiseks, vaadates meile julgelt silma nii ekraanilt kui ka leheveergudelt. Juba Sigmund Freud arutles, et surm ja seks jagavad ühist „peidetud identiteeti“. Kultuurisotsioloog Jacque Lynn Foltyn on seda mõtet edasi arendades jõudnud järeldusele, et surmast on saanud uus seks. Seejuures pole surm lihtsalt asendanud seksi kultuurilise tabuna, vaid sellega lausa kokku sulandunud.
Nüüdsel ajal sureme üksinda ja sageli ka üksinduses ning armastame vaid iseennast ja armatseme iseendaga. Sündsuse ja sündsusetuse piirid on taas nihkunud. Neli-viissada aastat tagasi nägid need välja hoopis teistsugused. Mõnes mõttes ka inimlikumad.
928 pages, Hardcover
Published September 25, 2024
17 people are currently reading
103 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
January 26, 2025
No oli see vast lugemine! Kaks kuud tagasi alustasin.
Aga. Igav ei olnud hetkekski! Rääkimata ajaproovile vastu pidanud nõuannetest.
Näiteks nõuanne Ovidiuselt väikest kasvu naistele: heida täispikkuses diivanile , siis inimesed ei näe, kui lühike sa oled, ja veel parem, aseta midagi jalgadele.
Või kurtisaan Nanna soovitus: ära istu tähtsate meeste seltskonnas nagu öökull, tee kõike graatsiliselt. Kui kuulad muusikat, kiida pillimehi ja lauljaid, isegi kui nende esinemine sulle meelehead ei valmista või sa millestki aru ei saa. Õpetatud meeste seltskonnas viibides palu neil esitada mõni sonett või muu taoline narrus ja siis täna viisakalt (nagu oleks sulle juveel kingitud).
Kuigi. Elada tuli muidugi ennekõike vooruslikult, seda ikka õige suremise eesmärki silmas pidades.
Inimloomus on nii võluv ja Laidre on olnud nii põhjalik, et kehvema mäluga inimene on raamatu lõppu jõudes alguse juba otsast unustanud. Peale kaks kuud kestnud lugemist finišisse jõudnuna on täitsa tühi tunne. Loomulikult soovitan soojalt!
Aga. Igav ei olnud hetkekski! Rääkimata ajaproovile vastu pidanud nõuannetest.
Näiteks nõuanne Ovidiuselt väikest kasvu naistele: heida täispikkuses diivanile , siis inimesed ei näe, kui lühike sa oled, ja veel parem, aseta midagi jalgadele.
Või kurtisaan Nanna soovitus: ära istu tähtsate meeste seltskonnas nagu öökull, tee kõike graatsiliselt. Kui kuulad muusikat, kiida pillimehi ja lauljaid, isegi kui nende esinemine sulle meelehead ei valmista või sa millestki aru ei saa. Õpetatud meeste seltskonnas viibides palu neil esitada mõni sonett või muu taoline narrus ja siis täna viisakalt (nagu oleks sulle juveel kingitud).
Kuigi. Elada tuli muidugi ennekõike vooruslikult, seda ikka õige suremise eesmärki silmas pidades.
Inimloomus on nii võluv ja Laidre on olnud nii põhjalik, et kehvema mäluga inimene on raamatu lõppu jõudes alguse juba otsast unustanud. Peale kaks kuud kestnud lugemist finišisse jõudnuna on täitsa tühi tunne. Loomulikult soovitan soojalt!
May 28, 2025
Põhjalik ja huvitav!
Displaying 1 - 2 of 2 reviews