What do you think?
Rate this book
Minu... #178
Minu Sri Lanka. Tee tööd, siis tuleb paradiis
Mida teha, kui Sri Lanka annab endast märku juba lapsepõlves? Lennata kohale, saada aru, et see on minu koht, ja leida põhjus sinna ikka ja jälle tagasi minna. See kõik saab juhtuda, kui elu avab õiged uksed – ülikooli uksed. Järgnevad kutsed õpetama, konverentsidele esinema, üliõpilasi juhendama.
Boonusena on see saareriik nagu Eesti: väike, asub hiigelsuure naabri külje all, suurima kogukonna emakeelt ei räägita kusagil mujal maailmas, suurimad kogukonnad mujal ilmas paiknevad Austraalias ja Kanadas. Mis veel? Sajanditepikkune võõrvõim, mõne kavalpea soov ratsa rikkaks saada, ja muidugi om a maa üle uhked, esmapilgul reserveeritud, kuid tegelikult suure südamega ja lahked inimesed.
Hea küll, erinevusi on ka ja just nende pärast tasubki Sri Lankale sõita: elevandid ja varaanid, troopiline niiske kuumus ja taimede lopsakus, vürtsikad road, võimsad budistlikud templid ja hinduistlikud pühamud.
Boonusena on see saareriik nagu Eesti: väike, asub hiigelsuure naabri külje all, suurima kogukonna emakeelt ei räägita kusagil mujal maailmas, suurimad kogukonnad mujal ilmas paiknevad Austraalias ja Kanadas. Mis veel? Sajanditepikkune võõrvõim, mõne kavalpea soov ratsa rikkaks saada, ja muidugi om a maa üle uhked, esmapilgul reserveeritud, kuid tegelikult suure südamega ja lahked inimesed.
Hea küll, erinevusi on ka ja just nende pärast tasubki Sri Lankale sõita: elevandid ja varaanid, troopiline niiske kuumus ja taimede lopsakus, vürtsikad road, võimsad budistlikud templid ja hinduistlikud pühamud.
256 pages, Paperback
Published October 1, 2024
22 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
February 11, 2025
Üldiselt üsna ladusalt ja huvitavalt kirjutatud. Eriti vahva oli see, et sattusime reisil jooksvalt mitmeid kohti külastama, millest raamatus juttu ning nii saime vihjetega juba arvestada. Näiteks juveelipoodide turistilõks. Kuna Sri Lanka on ajalooliselt olnud ka suur juveelide kaevandaja ja müüja, siis leiab sealt mitmeid juveelipoode. Tuk-tuki mehed ja juveelipoe pidajad on enamasti teinud diili, et kohale toodud turistide eest ja tehtud ostude eest saavad tuk-tuki tüübid komisjoni tasu. Ise arvasin, et sellist asja ometi täna enam ei juhtu, aga vot siis.. Sõitsime kahe tuk-tukiga järjekordsest rannast tagasi hotelli. Poolel teel võtab juht kõne vastu ning teeb üsna varsti peatuse. Oleme segaduses, et mis peatus? Juht selgitab, et me sõber tagumisest tuk-tukist tahtis peatust. Käin ja küsin, aga meist küll keegi peatust ei soovinud. Vaatasin siis poe vitriinakent - juveelidega ehted. Selge! Õnneks pääsesime ilma pikema selgituseta siiski kohe hotelli, aga sellist veidrat kokkumängu võib saarel täitsa kohata. Kui midagi ette heita, siis pikad ja lohisevad ajalookirjeldused oleks võinud jääda mujale.
April 19, 2025
Väga asjalik ja informatiivne raamat Sri Lanka kohta. Mind pigem muidugi loodus toas häirib ja madusid ma ei taha isegi kaugelt näha, nii et Sri Lanka minu tuleviku reiside top 10 kohta ei saanud, aga lugeda oli ikkagi põnev.
April 19, 2025
"Minu Sri Lanka" oli mu märtsikuu "Minu-" sarja valik. Üle pika aja üks minukas, mille lugemist ma väga nautisin! Väga huvitavalt kirjutatud ning ülimalt mõnus lugemine!
Raamat on jaotatud kolmeks osaks - inimesed, kultuur ja loodus. Selline jaotus tegi raamatu lugemise eriti ladusaks. Meristo kirjeldab Sri Lanka elu ja olu häid ja halbu aspekte ning on vägagi tunda, et see saareriik on jätnud temasse sügava jälje. Üks huvitavamaid peatükke mu jaoks oli "Juveeliäri lõksud", mis keskendus Sri Lanka turistidele suunatud juveeliäri skämmi kirjeldamisele. Kuidas see täpselt välja näeb saad juba ise raamatust lugeda.
Soovitan raamatut lugeda kõigil reisihuvilistel, kuid eriti neil, kes plaanivad Sri Lankat külastada, sest raamatust saab kaasa palju kasulikke nippe, mida külastusel kasutada.
Raamat on jaotatud kolmeks osaks - inimesed, kultuur ja loodus. Selline jaotus tegi raamatu lugemise eriti ladusaks. Meristo kirjeldab Sri Lanka elu ja olu häid ja halbu aspekte ning on vägagi tunda, et see saareriik on jätnud temasse sügava jälje. Üks huvitavamaid peatükke mu jaoks oli "Juveeliäri lõksud", mis keskendus Sri Lanka turistidele suunatud juveeliäri skämmi kirjeldamisele. Kuidas see täpselt välja näeb saad juba ise raamatust lugeda.
Soovitan raamatut lugeda kõigil reisihuvilistel, kuid eriti neil, kes plaanivad Sri Lankat külastada, sest raamatust saab kaasa palju kasulikke nippe, mida külastusel kasutada.
October 31, 2024
Meristo käib Sri Lanka vahet nagu Virtsu-Kuivastu praam, ehk siis väga tihti, ja üht koma teist saareriigist juba mõikab (ajalugu on pikk, esimene praam läks 2007). Tänu "kodustatud" autojuhile-giidile Rohanile (palun, keegi ei hakka nüüd kohatut nalja tegema, eks ole) ja pikaaegsele tööle ülikooli juures on tal olemas ohtralt siseinfot ja isiklik tugisüsteem. Lisaks tundub autor olevat väga süstemaatiline kogu riigiga tutvuja.
Raamatus on meenutused-kirjeldused reisidest sinna (enamasti perekonnaga, vahel siinsete kolleegidega) vaheldumisi informatiivsete peatükkidega. Et kui vahel mõne Minuka puhul justkui otseselt võimalikule rännusellile hädavajalikku teavet ei olegi, siis siin on seda lademes. Tõsi, liiga tõsiselt ei maksa kõike võtta, sest muidu läheb reisikihk üle. Kesised majutusvõimalused ühes tuppa tungiva floora ja faunaga (rõhuga viimasel), selektiivse inglise keele oskusega teenindajad, vigurvändast tuk-tuk´i-juhid, kauplemine (on küll leebem kui nii mõneski teises riigis, aga siiski), raha küsimine jms tavapärane lõunamaiselt armas turisti tillitamine, millega tuleb reisides ikka rinda pista, aga mis ei ole siiski valdav. Ja pealegi, kui me ei läheks ja laseks end reisidel ära tinistada, siis ilmselt võtaksid meie raha ja au küberkurjategijad, armukelmid, Rootsi pangad ja maksufestival.
Nurinat. Milline normaalne inimene, kes kardab ämblikuid näitab esitlusel suurelt seinal ämblikupilte? Raamatus oli küll sagedaste mainimiste juures lisatud ka autori antipaatia nende suhtes, aga no kui inimene ikka paar korda mainib vastavaid värvilisi isendeid (nagu oleks tänu värvidele automaatselt kohe nunnumeeter laes, no ega ikka ole küll!), siis muidugi tekib lugejas õigustatud hirm, et mine sa hullu tea, äkki on fotolisasse ka mõne pildi sokutanud.
Siinkohal kirjastusele soe soovitus tekitada ametikoht, mis tegeleks näiteks fotolisast lehtede väljarebimisega (teatud kogus tiraažist oleks siis ilma ämblikuteta, madudeta, hiirteta jne, jne), raamatule lisataks vastav kleeps, nt "spider free". Kui kirjastus ei tea, kuidas seda tööd sisuliselt korraldada, siis ma usun, et ühe konsultandi ikka leiaks. Kui rebimine on liiga keeruline, siis must marker on ka veel variant.
PS. Tahan siinkohal ka mainida, et esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus oli üle ootuste huvitav. Autor ja "Minu Aasia" ja "Minu Aasia saarte" Margus Kalam pommitasid teineteise võidu huvitavaid teemasid. Ja, nimesid nimetamata, aga kuulsin oma kõrvaga, kuidas üks kodanik ütles, et ta pidi tegelikult paarkümmend minutit seal olema ja ära minema, aga /piiks-piiks/ ta ei saanud minna, sest nii põnev oli kuulata.
PPS. Ja kuigi ma tean, et te kahtlustate selles ropus suuvärgis mind, siis ma kinnitan, käsi südamel, see ei olnud seekord mina.
Raamatus on meenutused-kirjeldused reisidest sinna (enamasti perekonnaga, vahel siinsete kolleegidega) vaheldumisi informatiivsete peatükkidega. Et kui vahel mõne Minuka puhul justkui otseselt võimalikule rännusellile hädavajalikku teavet ei olegi, siis siin on seda lademes. Tõsi, liiga tõsiselt ei maksa kõike võtta, sest muidu läheb reisikihk üle. Kesised majutusvõimalused ühes tuppa tungiva floora ja faunaga (rõhuga viimasel), selektiivse inglise keele oskusega teenindajad, vigurvändast tuk-tuk´i-juhid, kauplemine (on küll leebem kui nii mõneski teises riigis, aga siiski), raha küsimine jms tavapärane lõunamaiselt armas turisti tillitamine, millega tuleb reisides ikka rinda pista, aga mis ei ole siiski valdav. Ja pealegi, kui me ei läheks ja laseks end reisidel ära tinistada, siis ilmselt võtaksid meie raha ja au küberkurjategijad, armukelmid, Rootsi pangad ja maksufestival.
Nurinat. Milline normaalne inimene, kes kardab ämblikuid näitab esitlusel suurelt seinal ämblikupilte? Raamatus oli küll sagedaste mainimiste juures lisatud ka autori antipaatia nende suhtes, aga no kui inimene ikka paar korda mainib vastavaid värvilisi isendeid (nagu oleks tänu värvidele automaatselt kohe nunnumeeter laes, no ega ikka ole küll!), siis muidugi tekib lugejas õigustatud hirm, et mine sa hullu tea, äkki on fotolisasse ka mõne pildi sokutanud.
Siinkohal kirjastusele soe soovitus tekitada ametikoht, mis tegeleks näiteks fotolisast lehtede väljarebimisega (teatud kogus tiraažist oleks siis ilma ämblikuteta, madudeta, hiirteta jne, jne), raamatule lisataks vastav kleeps, nt "spider free". Kui kirjastus ei tea, kuidas seda tööd sisuliselt korraldada, siis ma usun, et ühe konsultandi ikka leiaks. Kui rebimine on liiga keeruline, siis must marker on ka veel variant.
PS. Tahan siinkohal ka mainida, et esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus oli üle ootuste huvitav. Autor ja "Minu Aasia" ja "Minu Aasia saarte" Margus Kalam pommitasid teineteise võidu huvitavaid teemasid. Ja, nimesid nimetamata, aga kuulsin oma kõrvaga, kuidas üks kodanik ütles, et ta pidi tegelikult paarkümmend minutit seal olema ja ära minema, aga /piiks-piiks/ ta ei saanud minna, sest nii põnev oli kuulata.
PPS. Ja kuigi ma tean, et te kahtlustate selles ropus suuvärgis mind, siis ma kinnitan, käsi südamel, see ei olnud seekord mina.
January 19, 2025
Minu suhe ”Minu...” sarja raamatutega? Ma olen kunagi selle sarja alustanud, olen kirjutanud kontseptsiooni, arutlenud maketi(muudatuste) üle ja osalenud konkreetse maa konkursi niiöelda võidutöö valimisel, sest enamik viimase kümne aasta jooksul sarjas ilmunust on tulnud läbi konkursisõela. Edasi on mitu võimalust, kõige tavalisem see, et ma rohkem raamatuga kokku polegi puutunud, vaid kaanepildi valikus olen alati osalenud. Ja nii loengi järjekordselt ilmunud ”Minu...” lugu mõnes mõttes nagu tavaline sarja fänn: tean umbes, mida oodata, aga täpsemalt mitte.
Sri Lanka raamatu kaanepilt meeldib mulle väga, püha lootos tekitab lootust. Samamoodi tekitas lootust – et ees on väga eriline humoorikas retk – raamatu esitluse kuulamine netist. Muide, olen suur audioformaadi armastaja, oma käeliste tegevuste ja jalutamiste juurde kuulan lisaks audioraamatutele ja raadiosaadetele igasuguseid vanemaid ja uuemaid raamatuesitlusi. ”Minu Aasia...” raamatute autor Margus Kalam ja ”Minu Sri Lanka” autor Merilyn Meristo tekitasid mu meelest ülihästi kokku klappiva ansambli, kui nad Sri Lanka raamatut esitlesid. Netist leitav, soovitan.
Nii et alustasin raamatut suure positiivse eelarvamusega ja esimene tuhin läkski positiivselt. Olemas on lugu, kirg, lõhnad, värvid. Lapsepõlvepõnevus ja segadus nende va Tamiili Tiigritega, on nad siis tiigrid või inimesed? Pooljuhuslikult esimest korda Sri Lankale sattumine. Kusagil aga märkasin tasapisi, et mind siiski häirisid mingid justkui-lood ja justkui-pildid, mis justkui ripakile jäid, piisavalt sümboliteks ei muutunud. (Eks see ole häda, kui väga kõrge positiivse eelhoiakuga lugema asud.) Ja häirima hakkas ka see, et vahepeal tuli lehekülgede kaupa liiga keerulist ajalugu. Olin just enne seda lugenud läbi paar sellist ”Minu...” sarja raamatut, kus ei tulnud kordagi tunnet, et tahaks ajaloost üle hüpata ega ka seda tunnet et ”meh, miks sa seda kirjeldad”... Või ka tunnet: kirjelda edasi! Mina oleksin tahtnud näiteks vääriskivide kaevandusest rohkem teada tahtnud, kui juba kohale oli mindud. Isegi kui seal konkreetselt midagi muud ei juhtunud, siis teemalaiendusena.
Selle sarja omapära on autoripositsioon, autor on igal juhul siiralt oma elu kirjeldamas ja pole üldse aus hakata autorit tema elu elamise eest kritiseerima, eksole? Aga see elu tekitab mõtteid. Näiteks olen hakanud mõtlema, et anglosaksi-laadne ”valge inimese” roll endistes koloniaalmaades on alati keeruline. Eks ma ise olen ju Indias elades seda frustratsiooni tundnud, kuidas kohalike kavalad petuskeemid ärritavad, kuidas tahaksid vahelduseks olla midagi muud kui nn kõndiv rahakott! Neid lugusid on haarav lugeda, aga mingil hetkel tundsin, kuidas mu rakurss hakkas muutuma: milline paistab see ilusasti sarisse rõivastunud valgenahaline punapäine õppejõud kohalike inimeste silmis? Arvatavasti natuke neurootiline oma kiiksuga, et tal ei tohi nahka üle kõrvade tõmmata... Ja kusagile jäi kraapima see vajakajäämine, et tahaks saada rohkem lugusid kohalikest, tahaks lihtsa srilankalase rolli end ette kujutada. Tsunamilood näiteks, see rahvuslik tragöödia. Merilyn leidis küladest kummalised vundamendid ja sai siis teada, et need on tsunami järelmid. Kunagi olid vundamentide peal majad. Mis lood nende majade taga on? Nii et kindlasti on siin raamatus olemas ”Minu...”, aga vahel tundub, et see oleks võinud olla veel suurema empaatia ja uurimisega saavutatud ”Minu...”, mis võtaks kohalike inimeste lood ja tooks need lugejate südamesse. Eelkõige on see ühe valge targa humoorika naise lugu tema enda teest Sri Lankal, täpselt selline, nagu see tee juhtunud on, konarusteks sel teel on näiteks ilma akendete külaliskorter ja maitsetu lurr, mida kohviks nimetatakse.
Sri Lanka raamatu kaanepilt meeldib mulle väga, püha lootos tekitab lootust. Samamoodi tekitas lootust – et ees on väga eriline humoorikas retk – raamatu esitluse kuulamine netist. Muide, olen suur audioformaadi armastaja, oma käeliste tegevuste ja jalutamiste juurde kuulan lisaks audioraamatutele ja raadiosaadetele igasuguseid vanemaid ja uuemaid raamatuesitlusi. ”Minu Aasia...” raamatute autor Margus Kalam ja ”Minu Sri Lanka” autor Merilyn Meristo tekitasid mu meelest ülihästi kokku klappiva ansambli, kui nad Sri Lanka raamatut esitlesid. Netist leitav, soovitan.
Nii et alustasin raamatut suure positiivse eelarvamusega ja esimene tuhin läkski positiivselt. Olemas on lugu, kirg, lõhnad, värvid. Lapsepõlvepõnevus ja segadus nende va Tamiili Tiigritega, on nad siis tiigrid või inimesed? Pooljuhuslikult esimest korda Sri Lankale sattumine. Kusagil aga märkasin tasapisi, et mind siiski häirisid mingid justkui-lood ja justkui-pildid, mis justkui ripakile jäid, piisavalt sümboliteks ei muutunud. (Eks see ole häda, kui väga kõrge positiivse eelhoiakuga lugema asud.) Ja häirima hakkas ka see, et vahepeal tuli lehekülgede kaupa liiga keerulist ajalugu. Olin just enne seda lugenud läbi paar sellist ”Minu...” sarja raamatut, kus ei tulnud kordagi tunnet, et tahaks ajaloost üle hüpata ega ka seda tunnet et ”meh, miks sa seda kirjeldad”... Või ka tunnet: kirjelda edasi! Mina oleksin tahtnud näiteks vääriskivide kaevandusest rohkem teada tahtnud, kui juba kohale oli mindud. Isegi kui seal konkreetselt midagi muud ei juhtunud, siis teemalaiendusena.
Selle sarja omapära on autoripositsioon, autor on igal juhul siiralt oma elu kirjeldamas ja pole üldse aus hakata autorit tema elu elamise eest kritiseerima, eksole? Aga see elu tekitab mõtteid. Näiteks olen hakanud mõtlema, et anglosaksi-laadne ”valge inimese” roll endistes koloniaalmaades on alati keeruline. Eks ma ise olen ju Indias elades seda frustratsiooni tundnud, kuidas kohalike kavalad petuskeemid ärritavad, kuidas tahaksid vahelduseks olla midagi muud kui nn kõndiv rahakott! Neid lugusid on haarav lugeda, aga mingil hetkel tundsin, kuidas mu rakurss hakkas muutuma: milline paistab see ilusasti sarisse rõivastunud valgenahaline punapäine õppejõud kohalike inimeste silmis? Arvatavasti natuke neurootiline oma kiiksuga, et tal ei tohi nahka üle kõrvade tõmmata... Ja kusagile jäi kraapima see vajakajäämine, et tahaks saada rohkem lugusid kohalikest, tahaks lihtsa srilankalase rolli end ette kujutada. Tsunamilood näiteks, see rahvuslik tragöödia. Merilyn leidis küladest kummalised vundamendid ja sai siis teada, et need on tsunami järelmid. Kunagi olid vundamentide peal majad. Mis lood nende majade taga on? Nii et kindlasti on siin raamatus olemas ”Minu...”, aga vahel tundub, et see oleks võinud olla veel suurema empaatia ja uurimisega saavutatud ”Minu...”, mis võtaks kohalike inimeste lood ja tooks need lugejate südamesse. Eelkõige on see ühe valge targa humoorika naise lugu tema enda teest Sri Lankal, täpselt selline, nagu see tee juhtunud on, konarusteks sel teel on näiteks ilma akendete külaliskorter ja maitsetu lurr, mida kohviks nimetatakse.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews