Andra Teede esikromaan „Kateriin ja kurjad onud” räägib 35-aastasest Kateriinist, kes pealtnäha elab ideaalses maailmas Pääsküla aedlinnas. Tal on loominguline töökoht, teatriharidusega elukaaslane ja väike armas lasteaialaps, suurest majast rääkimata. Kui algab sõda Ukrainas, saabub majanduslangus ja laenuintressid tõusevad kõrgustesse, avastab Kateriin, et ta mitte ainult ei jaksa oma elu üleval pidada, vaid kogu senine õhuloss variseb kolinal kokku. Lasteaias kohtab Kateriin juhuslikult oma parima sõbranna Marianni vägivaldset eksmeest Maarekut, kes omal ajal Marianni poolsurnuks peksis. Kui Kateriin saab teada, et Maarek kandideerib riigikogu valimistel, hakkab ta mehelt raha välja pressima. Mida rohkem pressib, seda rohkem tahab, tõmmates endale kaela üha uusi pahandusi.
Humoorikas, tempokas ja põnev „Kateriin ja kurjad onud” lahkab värskel moel emadust, sõprust, abielu, igapäevaseksismi ning naiste identiteeti.
Hästi lobe lugemine, tsiuhti! ja valmis, igav ei hakanud, tüütuks otseselt ka ei muutunud. Selline noore pere argielu, et justkui ei midagi põrutavat, aga samas huvitav lugeda. Kes teab juba ette, et noore ja moodsa naise tundeelu (raha ei ole, aga kellast kellani tööle ka ei taha minna, mees on nõme, aga natuke nagu ei ole ka jne) ei viitsi lugeda, see ärgu lugegu, aga silmaringi laiendamise mõttes ikkagi võiks 😛.
Korraks on vastik ka, see väljapressimise liin ja asjaosalise mõttekäik sealjuures, lisaks sõjapõgeniku tuim nahaalitsemine (selle liini lõpp oli natuke meh), need olid õõvastavalt ehedad.
Kui nuriseda, siis viimane korrektuuriring on vist vähe lohakalt tehtud 😕
„Kateriini ja kurjad onud“ on kiire ja lihtne lugemine, mis puudutab mitmesuguseid päevakajalisi teemasid nagu emaduse keerukus, finantsilised raskused, vabakutseline töö, suhted, sõbrad, tervis, eakad ja palju muud. Teose otsekohene jutustamisstiil tagab mugava juurdepääsetavuse, muutes loetu kergeks valikuks lugejatele, kes otsivad midagi lihtsalt ja elulist.
Ilukirjanduslik teos pakub segu kaasaegsest karjäärinaise võitlusest ja huumorist, ent kahjuks jättis teostus minu jaoks soovida. Kirjutamisstiil tundus natuke liiga lihtsustatud, kohati piirnedes räige, justkui taotuslikult kujundatud nn maakeele või slängi jäljendamisega. Muidugi võis tegemist olla sihiliku stilistilise valikuga, et lisada autentsust või muuta kirjutatu omapärasemaks, kuid minu jaoks lämmatas see üldist lugemiskogemust. Leian, et üks asi on kasutada kindlat stiil tegelaskuju kõnemaneerides, teine asi on kasutada seda kogu teose vältel. Huvitav valik.
Raamatu süžee pendeldab pidevalt pärismaailma ja sürrealismi vahel, sündmuste eskaleerudes jõuab mõnel hetkel isegi absurdsuse territooriumile – raha väljapressimine parima sõbranna eksmehelt, lõputud õnnetused, politseimenetlusega kulmineeruv sõjapõgenike aitamine ja liialdatud väljakutsete tulv peategelase jaoks. Tundus, et autori eesmärk oli luua Bridget Jonesi päevikust kaasaegne eestikeelne versioon ning sellele veel paar pööret otsa lisada. Kahjuks võrdlemisi ebausutavaks suunduva keerdkäiguga. Mõte ja suund on head, kuid liigne entusiasm on võtnud reaalsustaju ning tõmbab siin-seal lugemishoole pidurit.
Vaatamata püüdlustele tabada igapäevaelu kaost ja huumorit, oli mul raske loo ning selle tegelastega samastuda, mingitel hetkedel neile isegi kaasa tunda. Olukordi, mis olid pealtnäha võrreldavad, esitati nii liialdatult, et tundusid pigem kauged kui kaasahaaravad. Lugu ise on heas tempos ja hoiab lugejat tegelaste asjatoimetustega kenasti kursis. Värvikad kirjeldused lisavad peategelase niigi pöörasele elustiilile vaid särtsu juurde ja kes otsibki pigem lennukat meelelahutust, võib leida selles ka omamoodi tuttava huumori.
Leian, et antud raamat võiks meeldida lugejatele, kes naudivad omapäraseid, veidi ülepaisutatud lugusid, milles on oma kindel annus sürrealismi ja huumorit. Neile, kes otsivad nüansirikkamat või põhjalikumat narratiivi, see kahjuks ei sobi.
Ladus üheõhtulugemine, mis ei ole samas mage, vaid pigem üdini realistlik. Pakub kindlasti äratundmisrõõmu neile, kes on pidanud kuu lõpus taarat viima või lapse hoiupõrsa kallale minema et mõelge - kartulit, porgandit ja sibulat osta! Teede keel on terav ja ütlused täpsed, hoolimata kergelt masendavast alatoonist ajas raamat pigem naerma, kui nutma. Väga meeldis!
"Õnne 13" stsenaristi esikteos, mis räägib 35-aastasest vabakutselisest loomeinimesest Kateriinist. Kuidagi on tal koos dramaturgist elukaaslase Rihoga õnnestunud soetada maja Nõmme aedlinna, neil on armas väike laps ning tundub, et elu läheb ülesmäge, aga siis tuleb koroona, Ukraina sõda, töö kaob ja raha saab otsa ... Mitme koha peal mõtlesin, et nagu päriselt - get a life, ei ole usutav, proovi paremini (läbikukkunud tööintervjuu, Ukraina pagulasega seotud teema, väljapressimine jne). Lugu on toores, pinnapealne ja lihtsalt ei kanna mu jaoks. Arvasin, et tegemist on minu kui vanema Kareni probleemiga, aga ka mu tütar, kes raamatu enne mind mu öökapilt haaras, luges ja ohkis, et misasja ... Ühesõnaga, mulle ei sobinud üldse. Ja oh neid kirjavigu .... Panen nüüd punkti, enne kui vingumürgitusse suren.
Esiotsa oli mulle peategelane Kateriin ja lugu sümpaatne. Tüüpilised sekeldused, rahamured, häda vana kasuisaga, tossikesest mees - naistekas, miks mitte! Minu jaoks hakkas asi kiiva kiskuma sõbranna vägivaldse mehe ülemäärasest kartmisest ja hiljem sellesama mehe ülihooletust mittekartmisest, samuti ukraina põgeniku aitamise segastest episoodidest. Ning väsimatult seiklev sõbranna ületas samuti lugeja, vähemalt minu taluvuspiire. Pealkiri oli eksitavalt lasteraamatule viitav ja raamat ka pikk, umbes kolmandiku võrra saanuks olla lühem. Kuid oli ladus lugemine (kahe õhtuga) ja Andra Teede on kahtlemata hea sulejooksu ja fantaasiaga kirjanik.
Ülimalt kiirelt kulgev ja endasse tõmbav teos! Autori kirjastiil ja huumor on täpselt minu tassike teed ja viisid mõtted eemale sellest, et tegelikult ei meeldinud peategelane mulle kohe üldse 😂 ausalt öeldes ei muutunud ükski tegelane sümpaatseks, aga samas olid nad väga inimlikud, kõigil oma vead.
Aga omamoodi nauding on lugeda teost, mille tegevustik tuuakse niiöelda koju kätte. Sõõrikukohvik, Nõmme Sõnumid, turg… nii mõnus!
Üks trigger warning oleks aga mulle küll ära kulunud. Vapper kiisu 😭
This entire review has been hidden because of spoilers.
Nägin raamatukogus, meenus, et keegi oli selle kohta midagi arvustuses kirjutanud, tegin suvalisest kohast lahti ja lugesin - meeldis. Kokkuvõttes meeldiski võibolla kõige rohkem see lugemise mugavus ja ladudus ja ...no see olme tuttavlikkus. Kõik tegelased käisid aeg-ajalt või emanasti närvidele ja samastuda ei osanud ega tahtnud küll kellegagi, aga noh, mis ma oskan öelda. Eluline. Eesti elu tundsin ära.
Tänapäeva noore vabakutselise pereema, Kateriini mured ja rõõmud. Enda loomingulise vabakutselise töö ja elukaaslase üsna napi doktoritöö stipendiumiga on Kateriin päris rahahädas. Lasteaias ristub ta tee kunagise naisepeksja ja praeguse riigikokku pürgija, Maarekuga. Kateriin näeb väljapressimise võimalust ja asub tegutsema. Väga kiirelt läbitav raamat.
Hoogne jutustus, kus vahepeal toimus liigagi palju ja tekkis küsimus, kas kõiki liine pidi sisse tooma? No nt ukraina sõjapõgenike teema oli kuidagi poolik ja vahepeal täitsa kadunud ja lõpust ei saanud ka aru. Muidu oli mitmeid äratundmisi ja ehedaid mõtteid peategelaselt. Piret Krummi oli väga lahe kuulata!