Kateriin ja kurjad onud

by Andra Teede, Marika Mikli (editor)

Andra Teede esikromaan „Kateriin ja kurjad onud” räägib 35-aastasest Kateriinist, kes pealtnäha elab ideaalses maailmas Pääsküla aedlinnas. Tal on loominguline töökoht, teatriharidusega elukaaslane ja väike armas lasteaialaps, suurest majast rääkimata. Kui algab sõda Ukrainas, saabub majanduslangus ja laenuintressid tõusevad kõrgustesse, avastab Kateriin, et ta mitte ainult ei jaksa oma elu üleval pidada, vaid kogu senine õhuloss variseb kolinal kokku. Lasteaias kohtab Kateriin juhuslikult oma parima sõbranna Marianni vägivaldset eksmeest Maarekut, kes omal ajal Marianni poolsurnuks peksis. Kui Kateriin saab teada, et Maarek kandideerib riigikogu valimistel, hakkab ta mehelt raha välja pressima. Mida rohkem pressib, seda rohkem tahab, tõmmates endale kaela üha uusi pahandusi.

Humoorikas, tempokas ja põnev „Kateriin ja kurjad onud” lahkab värskel moel emadust, sõprust, abielu, igapäevaseksismi ning naiste identiteeti.

Genres: Audiobook

264 pages, Hardcover

Published October 31, 2024

Reviews

[Piret · Rating 5 out of 5]

Tõeliselt värskendav uus kodumaine ajastulugu, mis põimib oskuslikult kokku erinevad naiseks olemise kogemused.

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Hästi lobe lugemine, tsiuhti! ja valmis, igav ei hakanud, tüütuks otseselt ka ei muutunud. Selline noore pere argielu, et justkui ei midagi põrutavat, aga samas huvitav lugeda. Kes teab juba ette, et noore ja moodsa naise tundeelu (raha ei ole, aga kellast kellani tööle ka ei taha minna, mees on nõme, aga natuke nagu ei ole ka jne) ei viitsi lugeda, see ärgu lugegu, aga silmaringi laiendamise mõttes ikkagi võiks 😛.

Korraks on vastik ka, see väljapressimise liin ja asjaosalise mõttekäik sealjuures, lisaks sõjapõgeniku tuim nahaalitsemine (selle liini lõpp oli natuke meh), need olid õõvastavalt ehedad.

Kui nuriseda, siis viimane korrektuuriring on vist vähe lohakalt tehtud 😕

[Brit · Rating 2 out of 5]

„Kateriini ja kurjad onud“ on kiire ja lihtne lugemine, mis puudutab mitmesuguseid päevakajalisi teemasid nagu emaduse keerukus, finantsilised raskused, vabakutseline töö, suhted, sõbrad, tervis, eakad ja palju muud. Teose otsekohene jutustamisstiil tagab mugava juurdepääsetavuse, muutes loetu kergeks valikuks lugejatele, kes otsivad midagi lihtsalt ja elulist.

Ilukirjanduslik teos pakub segu kaasaegsest karjäärinaise võitlusest ja huumorist, ent kahjuks jättis teostus minu jaoks soovida. Kirjutamisstiil tundus natuke liiga lihtsustatud, kohati piirnedes räige, justkui taotuslikult kujundatud nn maakeele või slängi jäljendamisega. Muidugi võis tegemist olla sihiliku stilistilise valikuga, et lisada autentsust või muuta kirjutatu omapärasemaks, kuid minu jaoks lämmatas see üldist lugemiskogemust. Leian, et üks asi on kasutada kindlat stiil tegelaskuju kõnemaneerides, teine asi on kasutada seda kogu teose vältel. Huvitav valik.

Raamatu süžee pendeldab pidevalt pärismaailma ja sürrealismi vahel, sündmuste eskaleerudes jõuab mõnel hetkel isegi absurdsuse territooriumile – raha väljapressimine parima sõbranna eksmehelt, lõputud õnnetused, politseimenetlusega kulmineeruv sõjapõgenike aitamine ja liialdatud väljakutsete tulv peategelase jaoks. Tundus, et autori eesmärk oli luua Bridget Jonesi päevikust kaasaegne eestikeelne versioon ning sellele veel paar pööret otsa lisada. Kahjuks võrdlemisi ebausutavaks suunduva keerdkäiguga. Mõte ja suund on head, kuid liigne entusiasm on võtnud reaalsustaju ning tõmbab siin-seal lugemishoole pidurit.

Vaatamata püüdlustele tabada igapäevaelu kaost ja huumorit, oli mul raske loo ning selle tegelastega samastuda, mingitel hetkedel neile isegi kaasa tunda. Olukordi, mis olid pealtnäha võrreldavad, esitati nii liialdatult, et tundusid pigem kauged kui kaasahaaravad. Lugu ise on heas tempos ja hoiab lugejat tegelaste asjatoimetustega kenasti kursis. Värvikad kirjeldused lisavad peategelase niigi pöörasele elustiilile vaid särtsu juurde ja kes otsibki pigem lennukat meelelahutust, võib leida selles ka omamoodi tuttava huumori.

Leian, et antud raamat võiks meeldida lugejatele, kes naudivad omapäraseid, veidi ülepaisutatud lugusid, milles on oma kindel annus sürrealismi ja huumorit. Neile, kes otsivad nüansirikkamat või põhjalikumat narratiivi, see kahjuks ei sobi.

[Liis Konovalov · Rating 5 out of 5]

Ladus üheõhtulugemine, mis ei ole samas mage, vaid pigem üdini realistlik. Pakub kindlasti äratundmisrõõmu neile, kes on pidanud kuu lõpus taarat viima või lapse hoiupõrsa kallale minema et mõelge - kartulit, porgandit ja sibulat osta! Teede keel on terav ja ütlused täpsed, hoolimata kergelt masendavast alatoonist ajas raamat pigem naerma, kui nutma. Väga meeldis!

[Anti Samtag · Rating 2 out of 5]

Romaani esitlusel (see on veebis järelvaadatav) pakkus autorit intervjueerinud Piret Jaaks välja, et teose pealkiri võiks olla pigem „Kateriin ja kurjad olud”. Sellega võiks nõustuda, sest üks põhiteemadest on rahapuudus ja käivitav sündmus on otseselt seotud rahamurega. Kurjasid olusid antakse romaanis edasi detailiselt, emotsionaalselt, elulähedaselt, mahlakalt. Ja huumoriga. Keegi ei saa öelda, et Teede nalja ei mõista teha. Lihtsate inimeste (eriti kultuuritegelaste) kärbitud heaolu on vägagi aktuaalne ning on tänuväärt, et telesarja stsenarist tundliku sotsiaalse närviga seda matsu jagab. Pealkirjas on siiski kurjad onud ning kirjanikul on vaba voli panna selline tiitel, mis talle rohkem meeldib ja tema sõnumit kõige täpsemalt kannab. Autori enda jaoks tähendab see pisut lapsekeelne „onud” tumedate teemade eufemistlikku tähistust maailmas, kus laste eest tuleb mõndagi varjata. Vastikutel ja naiste suhtes igati nõmedalt käitunud meestel on romaanis oma asjad ajada. Lisaks sellele on autor otse välja öelnud, et kirjutas muuhulgas feministlikku agendat silmas pidades.

Mina pakuksin loetu põhjal veel ühe pealkirjaversiooni: „Vihane Kateriin ja nõmedad onud”. Vihane mitte selles tähenduses, et Kateriin on olemuselt kuri. Ei! Ta saab kurjaks onude ja olude peale, sest ta armastab. Igaüks, kes on armastanud, on selle tõttu ka vihastanud. Ja vihastamist tuleb Kateriinil tublisti ette.

Teede jutustab ladusalt. Side- ja asesõnade ohtrus on maitseasi. Mõnele lugejale meeldiks ehk ökonoomsem, isegi poeetilisem laad, mida Teede kindlasti valdab, ent ju on autor end proosas täiega välja elanud. Stiil mõjub nagu sõber jutustaks sõbrale elus toimunud sündmustest, suure hoo ja tugeva emotsiooniga. Autor mainis esitlusel, et talle meeldib värvida oma tegelasi väga kitsasse nurka, et näha, mis siis nendega juhtub ja erinevate juhtumistega Kateriini elus kokku ei hoita. Üks jama ajab teist taga. Ühes foorumis leidsin arvamusi, et läks paljuks, et nõnda palju jamasid pole usutav (ja et kui tahate head olmeromaani, siis lugege üldse Kaugverit. Mainin siin ära, sest romaanis tuleb Kaugverist natuka juttu ka).

Minu meelest ei peaks kergekäeliselt väitma, et mõni tegelane pole usutav. Maailm on igasuguseid tüüpe täis, üks uskumatum kui teine. Nii et kirjanduslike karakterite käitumise loogilisus ning jaburus on miski, mida tuleks üsna avaralt võtta. Mõni kohe on kakamagnetiks loodud ja Kateriin on kindlasti selline inimene. Nii et empaatiat tekitab tublisti. Sümpaatiaga on lugu keerulisem, vähemalt minul. Püüan põhjendada. Kaastunne ärkab Kateriinil nagu lapsel nunnu kassipildi peale, kuid tal pole jõudu ega sügavust kedagi päriselt aidata, sest ta ise vajab abi. Samas ei sobi abi küsida, eriti meestelt. Auto jääb kinni, aga parem oleks, et mehed autot ei lükka – see oleks šovinistlik. Ja Kateriin tahab olla kõigiti progressiivne. Selliseid pingutatud feministlikke motiive leidub teoses veel. See jätab nii Kateriinist ja feministlikust agenda kuidagi ogaravõitu mulje.

Atmosfäär on lõbus ja ängistav. Lõbus, sest Teede kirjutab lustakalt, kuid ängistav, sest kõik on nii kole ja kolenaljakas korraga. See muutub groteskiks ja lämmatab tasapisi materjali tõsiduse.

Kõige suurem probleem on romaani kõige võimsama lõiguga, mis käsitleb lähisuhtevägivalda... Seda on hästi kirjeldatud. Lausa vastik, kui hästi. Aga! Asjaolud soosivad, et Katriin saaks aru, mis tema sõbrannaga tehti. Ent õigeid küsimusi ei esitata. Ja see ei ole nii lähedase sõpruse puhul eluliselt usutav. Et selliseid lugusid vaikides kaasas kantakse – selles pole kahtlust. Sellele on kohutav mõelda, milliseid traumasid naised turjal tassivad. Aga kui sul on sõbranna meeste seltskonnas pidutsenud ja ta kutsub sind endale järgi, on teki sees paljas, riided merre visatud ja küsimuse peale „miks?” vastab: „sest ma hakkasin vastu!” Vabandust, aga kas Kateriin on nii rumal või blokeerib tõesti võika asjaloo enda jaoks totaalselt ära? Tal ei jää ju üldiselt julgusest ja otsekohesusest absoluutselt puudu, nii et tõesti – siin ma lihtsalt ei usu tegelast ja autorit. Ja seetõttu ei mõju kõige võimsam lõik nii nagu võiks. Ja tõmbab kogu romaanile mingi veidra vatiteki peale.

Ja veel. Sõjas sureb palju inimesi, aga. Oleks võinud väikese kõrvaltegelase ehk ukraina tüdruku ellu jätta. Tundus, et selle liiniga polnud suurt midagi peale hakata ja oli tarvis samas võtmes muuga ots kokku sõlmida. Nagu oleks Kateriinil needus peal, et temaga kokku puutudes hakkab hoolimata tema headest kavatsustest teistel viltu vedama.

Kes on Kateriini sugulane? Kaata. Mihkelsoni Katkuhaua Kaata. Suguvõsa, kus järjest viltu veab. Kes on Kateriin ja kes on kurjad onud? Need oleme meie. Ja meist on vaja kirjutada. Aga kogu aeg jääb mingi aga painama.

Kippus tunne peale, et Mustamäele sobib autor ja Kateriin paremini. Kortermajade vahelises romantiline ruumis on romaani kõige ilusamad, tugevamad hetked. Võimalik, et see kannab sõnumit sellest, et peategelane ei kodune äärelinnas, ta ei sobi sinna, kus on rohkem privaatsust ning rõhub väikekodanlik kohustus raha teenida ja staatus välja kanda. Kateriini pidu on ball Mustamäel. Väike, suitsune oleng kolmetoalise korteri kitsas köögis.

Lõpetuseks klišee: ootan huviga Teede järgmist proosateost. Siiralt. Rahvakirjaniku potentsiaal on sel vägeval naisel täiesti olemas. Missioonitunne kirjutada nõrgemaid ja kannatanuid pilti – sedagi on tunda. Ja seda on vaja. Kirjandusele ja ühiskonnale.

Miks ainult 2? "Kateriin... " on Õnne 13 gümnaasiumiastmele.

[Krista Esta · Rating 2 out of 5]

"Õnne 13" stsenaristi esikteos, mis räägib 35-aastasest vabakutselisest loomeinimesest Kateriinist. Kuidagi on tal koos dramaturgist elukaaslase Rihoga õnnestunud soetada maja Nõmme aedlinna, neil on armas väike laps ning tundub, et elu läheb ülesmäge, aga siis tuleb koroona, Ukraina sõda, töö kaob ja raha saab otsa ... Mitme koha peal mõtlesin, et nagu päriselt - get a life, ei ole usutav, proovi paremini (läbikukkunud tööintervjuu, Ukraina pagulasega seotud teema, väljapressimine jne). Lugu on toores, pinnapealne ja lihtsalt ei kanna mu jaoks. Arvasin, et tegemist on minu kui vanema Kareni probleemiga, aga ka mu tütar, kes raamatu enne mind mu öökapilt haaras, luges ja ohkis, et misasja ... Ühesõnaga, mulle ei sobinud üldse. Ja oh neid kirjavigu .... Panen nüüd punkti, enne kui vingumürgitusse suren.

[Tiia Teder · Rating 2 out of 5]

Esiotsa oli mulle peategelane Kateriin ja lugu sümpaatne. Tüüpilised sekeldused, rahamured, häda vana kasuisaga, tossikesest mees - naistekas, miks mitte! Minu jaoks hakkas asi kiiva kiskuma sõbranna vägivaldse mehe ülemäärasest kartmisest ja hiljem sellesama mehe ülihooletust mittekartmisest, samuti ukraina põgeniku aitamise segastest episoodidest. Ning väsimatult seiklev sõbranna ületas samuti lugeja, vähemalt minu taluvuspiire. Pealkiri oli eksitavalt lasteraamatule viitav ja raamat ka pikk, umbes kolmandiku võrra saanuks olla lühem. Kuid oli ladus lugemine (kahe õhtuga) ja Andra Teede on kahtlemata hea sulejooksu ja fantaasiaga kirjanik.

[Kärt · Rating 4 out of 5]

Ülimalt kiirelt kulgev ja endasse tõmbav teos! Autori kirjastiil ja huumor on täpselt minu tassike teed ja viisid mõtted eemale sellest, et tegelikult ei meeldinud peategelane mulle kohe üldse 😂 ausalt öeldes ei muutunud ükski tegelane sümpaatseks, aga samas olid nad väga inimlikud, kõigil oma vead.

Aga omamoodi nauding on lugeda teost, mille tegevustik tuuakse niiöelda koju kätte. Sõõrikukohvik, Nõmme Sõnumid, turg… nii mõnus!

Üks trigger warning oleks aga mulle küll ära kulunud. Vapper kiisu 😭

[Piret Dahl · Rating 4 out of 5]

Nägin raamatukogus, meenus, et keegi oli selle kohta midagi arvustuses kirjutanud, tegin suvalisest kohast lahti ja lugesin - meeldis. Kokkuvõttes meeldiski võibolla kõige rohkem see lugemise mugavus ja ladudus ja ...no see olme tuttavlikkus. Kõik tegelased käisid aeg-ajalt või emanasti närvidele ja samastuda ei osanud ega tahtnud küll kellegagi, aga noh, mis ma oskan öelda. Eluline. Eesti elu tundsin ära.

[Reelika Kullerkan · Rating 3 out of 5]

Tänapäeva noore vabakutselise pereema, Kateriini mured ja rõõmud. Enda loomingulise vabakutselise töö ja elukaaslase üsna napi doktoritöö stipendiumiga on Kateriin päris rahahädas. Lasteaias ristub ta tee kunagise naisepeksja ja praeguse riigikokku pürgija, Maarekuga. Kateriin näeb väljapressimise võimalust ja asub tegutsema. Väga kiirelt läbitav raamat.

[Maile · Rating 3 out of 5]

Hoogne jutustus, kus vahepeal toimus liigagi palju ja tekkis küsimus, kas kõiki liine pidi sisse tooma? No nt ukraina sõjapõgenike teema oli kuidagi poolik ja vahepeal täitsa kadunud ja lõpust ei saanud ka aru. Muidu oli mitmeid äratundmisi ja ehedaid mõtteid peategelaselt. Piret Krummi oli väga lahe kuulata!

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Inimene oskab kirjutada.
Kaasahaarav, kuigi kohati valus lugeda. Tuttavlik (va kuriteod, eks). Silm detailidele ja neid oli palju.

[Reelika Raimet · Rating 5 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Kaisa Kukk · Rating 5 out of 5]

Mõnus ja kaasahaarav lugemine.

[Kaili K. · Rating 5 out of 5]

Hästi mõnus lihtne ja kaasahaarav lugemine, mos põimis endasse päevakajalisi teemasid-koroonast kuni Ukraina sõjani.