Põdravalgus

by Piret Jaaks, Tiina Randus (editor)

„Põdravalgus“ on maagilis-realistlik jutustus maale kolinud naisest ja mehest, kes püüavad pärast raskeid läbielamisi eluga toime tulla. Ehkki nad loodavad leida uuest elukohast paradiisi, ei õnnista maa siiski uustulnukaid: kui Askur kannab relva ja muutub üha raevukamaks, hakkab Anna otsima lohutust külakese müstilistest mõttemaastikest. Peategelaste tundeilmas põimuvad esivanemate uskumused ja vanad legendid, mis saavad juhatuseks pimedusest välja. „Põdravalgus“ räägib isiklikust traumast, juurte leidmisest ja inimtegevuse mõjust loodusele.

Romaan on kirjutatud Piret Jaaksi näidendi „Siirderiitujad“ põhjal, mis võitis 2019. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel I koha ja esietendus aasta hiljem Ugala teatris lavastuspealkirja all „Valged põdrad“, Andres Noormetsa lavastatuna. Näidend ja lavastus pälvisid 2021. aasta Eesti teatri auhindadel kokku kolm nominatsiooni, sealhulgas algupärase dramaturgia kategoorias. 2023. aastal nomineeriti „Siirderiitujad“ Kultuurkapitali näidendipreemiale kogumikus „„Sireenid“ ja teisi näidendeid“.

Genres: Fiction

192 pages, Hardcover

Published October 1, 2024

About the author

Piret Jaaks is Estonian prose, drama and children's author.

Reviews

[Hanneleele · Rating 5 out of 5]

Tänavustest raamatutest mitme keskmes oli see, kuidas inimesed lähevad maale hinge ravima: tundub vägagi mõistetav ja loomulik, isegi kui kõle rannaküla sügiskuul ei ole päris see, mis unistustes ette kujutaks. Samas - sügis Käsmus? Ahvatlev. Igatahes mulle tundus kõik vägagi omal kohal, eriti suured põdrad. Igasugu mõtteid on justkui, mida oli plaanis kirjutada, aga samas hetkel ikkagi ei viitsi nagu pikka juttu teha: raamat ei olnud sugugi nii rusuv kui mulle mõista oli antud, lugege sügisel, nuhutage õues märja musta mulla- ja seenelõhna ning ajage jälgi!

[Mariann · Rating 2 out of 5]

http://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/1...

Piret Jaaks “Põdravalgus“ kõneleb rusuvalt hallist eesti külast, kontakti kaotanud paarist, kummalisevõitu kohalikest ja valgest põdrast. Mul ei olnud enne lugema asumist halli aimugi, milliseks sõit nende kaante vahel kujuneb.

Tänapäev, Kividepea. Anna ja Askur kolisid rannakülla, et jätta linnas sündinud tragöödia sinna maha ning alustada puhtalt lehelt. Kohalikud tunnevad mõistagi uustulnukate vastu huvi, käivad aia taga piilumas, mis masti inimestega tegu, ja teevad juttugi. Vana talu üles vuntsimine venib ja mees-naine triivivad eri suuntes. Üks otsib sidet esivanematega, kirglikust jahimehest isaga. Teine leiab end looduse rüpes - jälgib muru kasvamist, jalutab piki mereäärt ja kohtub korduvalt end talle ilmutava müütilise valge põdraga.

"Põdravalgus" omab erilist võimet sündmuseid ja olustikku silme ette manada. Piret Jaaks maalib sõnadega räpast ja rusuvat maa-elu, mitte seda romantiseeritud versiooni. Niisiis kangastusid tooneseppadest puretud talu vana õunapuuaiaga, jäätisepaberite ladu merevees, üksik naine küla vahel uitamas ning nelja triibuga adibasi dressid. Üldpilt on väga hall - hallid kivid, hall meri, hall taevas, hallid puud, hallid tänavad, hallid inimesed. Paletti lisatakse tillukesi värvisähvatusi - punased juuksed, roosa tüllseelik, lilla õieke, roheline sammal surnuaias ja majesteetlik valge põder. Olin tänu hiljutisele väljakutse teemale "inimene ja loodus" iseäranis orienteeritud looduskirjeldustele ning tundsin, kuidas kogu see udu ja värvitus imbus igast poorist naha vahele.

Mulle tundub, et praegu ei olnud õige hetk selle raamatu lugemiseks. Hing juba heliseb helgelt pühadelainel, nii et nukker lugu tundus kui ankur kaelas, mis tagasi halli novembrisse veab, kus inimesed on katki ja ei mōista üksteist. Ma ei tahtnud neid tundeid tunda, aga samas leheküljed keerasid end ise ja lugu läks lennates. Lõpus leiab mingit laadi helgust, umbes nii nagu pärast suurt raju hakkab kergem. Isegi kui veel ei paista seda päiksekiirt, saad aru, et hullem on selja taga.

Mõjusate kirjelduste kõrval on teine kirss tordil, kuidas maagia ja realism kenasti käsikäes käivad. Ainuke päästerõngas, mis ei lase uppuda nukruse sohu, on salapära. Algul looritab see tragöödiat, lubab lüngad oma leinaga täita, hiljem ilmub müstilise põdra kujul. Kohati tekkis tunne, et kogu lugu virvendab kuskil udus, aga tagasi vaadates paistavad selged piirjooned. Rusuv õhustik ei luba raamatut igaühele soovitada, aga selliseid sügava leinaga tegelevaid raamatuid on väga vaja. Kahjuks-õnneks ei suutnud ma samastuda.

Aitäh, Piret, raamatu eest!

[Mae Lender · Rating 4 out of 5]

Kaunilt kirjutatud ängistav lugu.
Selline kurb ja hall, raagus puudega, tormituultega, suurte ligemärgade kividega Põhja-Eesti rannaküla tuli silme ette.
Kurvad ja katkised inimesed.

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Unenäoline, aga mitte helge. Sünge, tõsine, täis meeleheidet ja võitlust loodusega. Ning lõpuks leppimist. Nii rasked mõtted, aga kaunilt kirja saanud

[Brit · Rating 4 out of 5]

“Põdravalgus” pakub sugestiivset ja vankumatult toorest uudistamist Eesti väikelinnades, külades ning alevikes elavate inimeste elus. Nende olude kujutamine on rabavalt sünge, kuid samaaegselt ka värskendav - raamatus puudub tavapärane iroonia või romantilisus, mida sarnastes narratiivides sageli leidub. Selle asemel maalib autor karmi ja ausa pildi, jäädvustades nende kogukondade keerukust viisil, mis tundub nii sügavalt isiklikult kui ka universaalselt kõlavana.

Üks raamatu silmapaistvaid omadusi on selle julged ja võrdlemisi jultunud tegelased. Neist õhkub omamoodi vabandamatut trotsi, ometi tekitab nende võrdlemisi apaatne käitumine põneva vastuolu, mis hoiab lugeja kaasatud. See dihhotoomia – nende jultumuse ja emotsionaalse eraldatuse vahel – lisab loole kihte, isegi kui see muudab nende täieliku mõistmise või sellega suhestumise keeruliseks.

Kirjastiil on väga nauditav, kirjeldused erksad ja sügavad, jäädes veel kauaks pärast raamatu lugemist peas kummitama. Tõeliselt tähelepanuväärne on autori oskus süveneda inimkogemuse sügavustesse ja tõlkida see uinuvaks, peaaegu poeetiliseks proosaks. Just need hetked panevad loo sügavamal tasandil kõlama, andes raamatule püsiva mõju. Teos puudutab teemasid, mis paljude jaoks on köitvad ja ajatud, need kõnetavad. Ühiskondlike väljakutsete ja igapäevaelu heitluste uurimine toimub tundlikult ja ausalt, tagades, et need jäävad aktuaalseks ja mõtlemapanevaks. Põhifookus on siiski inimsuhetel ja sisemistel hingevaludel, mille ainsaks lahenduseks on võitlus sisemise deemoniga. Hing vajab aksepteerimist, puhkust ja rahu.

Peategelane lisab loole aga täiendava keerukuse kihi – võib-olla isegi natuke liiga palju. Tema mõistatuslik ja sageli segadust tekitav loomus muutis ühenduse loomise keeruliseks ja mõnikord jättis naise motivatsioon ebaselge sõnumi. See eraldumine võib mõnda lugejat frustreerida, kuid seda võib vaadelda ka raamatu eraldatuse ja võõrandumise teemade tahtliku peegeldusena. Palju sarnasusi ja paralleele võib välja tuua antud teose ja Charlotte Gilman Perkinsi raamatu “Kollane tapeet” vahel. Viimast ei ole ma isiklikult veel lugenud, kuid sisututvustuse ja teiste kokkuvõtete põhjal näib olevat siin mitmed ühised jooned, ehk on tegemist inspiratsiooniallikaga.

Kokkuvõttes on “Põdravalgus” kaunilt viimistletud ja mõtlemapanev romaan, mis süveneb maaelu südamesse ja inimese vastupidavusse. Kuigi peategelane võib jääda pealtnäha mõistatuseks, muudavad loo rikkalikud kirjeldused, kartmatud tegelaskujud ja kõlavad teemad selle väga tänuväärseks lugemiseks. Soovitan! :)

[Heli Künnapas · Rating 5 out of 5]

See lugu on ühe korraga nii ilus, kui ka valus ... realistlik ja ebarealistlik ... sobune ja helge. Igal juhul puudutas ja hoidis endas.

Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...

[Tiia · Rating 5 out of 5]

Väga mõnus lugemine.

[Meelike Eenpuu-Villup · Rating 4 out of 5]

Sain raamatu ühelt toredalt inimeselt, sest kuigi Piret Jaaks on vääääga tuntud, siis minule oli see esimene tema raamat (süüdistan välismaal elamist ja käsipagasiga reisimist, mis ei võimalda alati kilode kaupa Eesti raamatuid osta). Ja arvasin, et mõne suure kirjastuse avaldatud. Aga raamatu kaanel kirjas OÜ Fraas. Seega kenasti sobib.
Raamat, mille kaanepildist saab alles lugedes aru.
Raamat, mis paneb asjade üle mõtlema, korralikult.
Raamat, kus saab nautida autori ilmelist kirjakeelt ja väljendusoskust:
*Kui pikk on maa ja taeva vahe? Nii pikk, kui kaua on kuulda, et müristab.
*Päevas on siiski vaid loetud arv tunde ja piiratud kogus enesekindlust.
*Maha matmine, nii prügi, tähenduste kui ka tunnete, on olnud surutise all elavate eestlaste ammune ellujäämistaktika.
*Ei kostunud ühtegi lausekatket, naised lihtsalt ootasid püha isa, ootasid teenistust, nii nagu olid enne neid oodanud taltunult nende endigi emad, soonilised käed rüpes.
***
Laulurida “Kus ehani ma mängisin küll lille, rohuga…” Õige väiksena laulsin “ehaniima” ja no siis ma isegi ei üritanud aru saada, mida see tähendab… ma pole kunagi eriti uudishimulik olnud :) Ju siis Koidula ajal olid ehaniimad olemas.

[Maile · Rating 4 out of 5]

Romaan on kirjutatud varasema näidendi põhjal. Trauma läbielamine ja sellest paranemine mõne muu sündmuse läbi - see osa mulle väga meeldis. Samas ei suhestunud ma väga tegelastega, ma ei elanud tegelikult kellelegi neist kaasa. Plusspunktid tulevad siiski mõtete ja ilusate lausete eest.

[Ene Michelis · Rating 2 out of 5]

Soovisin lugeda, sest "Taeva tütred" meeldis väga. Ausalt öeldes pingutasin Askuri ja Anna suhterägastikus. Trauma muutis nende elu - selge, aga miks peab edasi koos piinlema?

[M van Someren · Rating 2 out of 5]

Väga rusuv, teema küll (2/3 alates) kaasakiskuv, aga tegelaskujud jäid kaugeks ega avanenud lugejale. Pole kahju, et lugesin, aga samas poleks lugemata jätmine ka midagi muutnud.

[Pille-Riin Joosu · Rating 2 out of 5]

“tõde ja õigus” aga uuemas kuues. halb ei olnud

[Leelo · Rating 4 out of 5]

https://www.va.ee/ettevaatust-poder-t...