Paranormaalse noortepõneviku “Tiuhkamäe” teine osa. Pärast eelmisel suvel toimunud sündmusi ei taha Sara Tiuhkamäest midagi kuulda. Siiski kasvab tema sisimas tunne, et Tiuhkamäe ei lase teda enam kunagi päriselt vabaks. Kui Sara, Alar ja Indrek avastavad, et keegi neid varjatult jälgib, peavad nad igal juhul Tiuhkmäe saladust edasi uurima.
“See ei ole surnuaed, kuigi metsas on püsti rauast ristid. Sinna peaks olema maetud neli last. Te kuulsite Jannot pomisemas “pühi laud”. Tegelikult püüab ta öelda “tühi haud”. Lapsed räägivad seda vana õudusjuttu, et üksteist hirmutada. Legendi järgi on üks haudadest tühi. Viimasena surnud tüdruk ärkas ellu ja ronis hauast välja. Nüüd uitab ta metsas ja otsib kohta, kuhu ta maeti. Kui sa tahad näha, kuidas tüdruk metsast välja tuleb, tuleb ristide juurde minna ja hüüda “tühi haud”. Tüdruk ilmub metsast, ta ei tee hüüdjast väljagi, läheb oma haua juurde ja püüab sambla alla pugeda. Vanasti, kui lastel nutitelefone ei olnud, otsisid nad ise endale närvikõdi. Jannoga läks aga sandisti. Ta viidi ristide juurde. Suuremad lapsed ütlesid, et nad on veidi kaugemal ja püsigu Janno haudade juures, kuni talle järele tullakse. Suuremad läksid eemale ja kuulasid kuidas Janno heleda lapsehäälega “tühi haud, tühi haud” hüüdis. Arvatavsti oli neil väga lõbus. Siis jäi kõik vaikseks. Nad läksid vaatama, hõikusid ja otsisid mitu tundi, aga ei leidnudki enam Jannot üles.”
Ma kohe ekstra kontrollisin, mida ma esimese osa lugemise järel tundsin. Ja kinnitan taas, et "Krafti lugemine on nagu üliinimlikul kiirusel maratoni läbimine. Tead küll, et sa võid iga hetk peatuda, aga süda puperdab nii, et peatumine tundub isegi ebatervislikum kui jätkamine."
Seekord tegin ühe tervist säästva lugemispausi poole peal ja see ei aidanud mitte üks raas. Hetkel, mil reaalelus sada mootorratast tohutu mürinaga mu akna alt möödus, olin suhteliselt kindel, et see on nüüd poolikute indiaanlaste kokkulepitud rünnak.
Sara loodab Tiuhkamäe seljataha jätta, kuid peagi selgub, et minevik ei lase tal rahulikult edasi elada. Kui Sara, Alar ja Indrek avastavad, et keegi neid jälitab, jätkavad nad Tiuhkamäe saladuste uurimist. Teises raamatus Tiuhkamäe müsteerium laieneb, haarates endasse rohkem huvitavaid tegelasi ja uurimustööd. Palju uurimustööd. Lisaks sai ka noppeid ajaloost ja kuidas kõik omavahel seotud oli. Mulle alati meeldib, kui mingid pealtnäha erinevad liinid lõpuks end kokku põimuvad.
Iseenesest oli tore. Eelmise osa lugemisest on jupp aega möödas ja kohati oli raske järje peale jõuda. Ma polnud isegi kindel, et kõik liinid juba eelmises raamatus olemas olid, neid tundus maru palju olevat. Põnevust oli sellest hoolimata ja lõpuks settis kõik paika ka, ei saa kurta.
Esimesest raamatust ei jäänud mulle muljet, et Alar kuidagi miljonär/geenius/seikleja oleks olnud. Kutt rentis nüüd terabaitide kaupa pilves salvestusruumi, millega isegi suurfirmad eestis hakkama ei saa. Peale seda programmeeris veebiämblikke, mis suutsid kuskil veebifoorumites tuhnimas käia ning lisaks otsustas lambist ka USA-sse suvalist juhtniiti minna taga ajama. Ok, tegu on kohaliku Tony Starkiga. Indreku karakter jäi samasuguseks läbikukkunud alkohoolikust ajalooõpetajaks nagu ta oli. Sara oli ainult raamatu alguses ja lõpus olemas. Uus ja huvitavam tegelane oli Janeli. Raamatus oli asteekide ja indiaanlaste mingi vahepala, mille pointist nagu eriti ei saanudki aru. See sai just läbi sel hetkel, kui nad jõudsid mingi maagilise aja auguni, aga sealt edasi nagu ei toimunud midagi. Kolmandast osast ootan, kes on see suur koll, kes läbi aja augu on tulnud, miks need inimeed ikkagi poolikult lõpetavad, miks Sara ema poolikuks ei lõigatud. Küsimusi on veel palju.
Autor naaseb paar aastat tagasi lugejateni toodud seiklustemaailma, mis on väga sarnane meie igapäevasele – mõningaste eranditega. Tartumaa metsades, Tiuhkamäel, on läbi aegade kogetud müstilisi, seletamatuid nähtusi ning kui keegi juba korra on Tiuhkamäe juures käinud, siis enda seest seda sidet enam lahti lasta ei saagi. Meelis Kraft on kirjeldanud oma teost kui paranormaalset noortepõnevikku ning eks ta enamasti selline müstiline thriller ole, kus on mõnuga ka õudusloo elemente. Kindlasti ei ole see lasteraamat, pigem ikka sobib hilisteismelisest ülespoole: raamatus on omajagu keeruline ja mõistatusi täis süžee ning tegelasedki täitsa küpsed omal käel toimetamiseks.
Ulemajakirjas "Reator" proovin tuua välja just raamatu paremaid ning kehvemaid külgi ja mille muuga ma neid ikka võrdlen kui triloogia eelmise osaga. https://www.ulmeajakiri.ee/?tiuhkamae...
See osa oli juba palju parem kui esimene. Tekstis oli palju rohkem loogikat, seoseid ja põnevust ning vähem hüplikkust, naiivsust ja heietamist. Niidid hakkavad hargnema ja esimese osa tegelaste roll tasapisi selguma. Paranähtused jätavad mind muidu üpris külmaks, ent see lugu on sellegipoolest üsna kaasahaarav. Sest no kes ei tahaks teada, kuidas näiteks saavad eksisteerida üht- või teistpidi poolikud inimesed või mismoodi saab mõtteid mõjutada või nipsust ajas ja ruumis ringi rännata, onju :P Ootan põnevusega kolmandat.