Tallinn, AD 1432. Apteeker Melchiori mõrvamõistatuste sarja viienda osa sündmused keerlevad dominiiklaste kloostrist leitud salapärase kroonika ümber. See avastatakse siis, kui Püha ihu gild korraldab Tallinnas esimest korda teiste hansalinnade eeskujul Corpus Christi päeval näitemängu Kristuse kannatusloost. Kroonika järgi on templirüütlid kunagi Tallinnas käinud ja pühendanud ühe linlase oma saladustesse. Kroonika leidmisele järgnevad mõrvad, ning jäljed näivad viivat Püha ihu gildi, kuhu kuulub ka apteeker Melchior. Ja kummalisel kombel võib olla kõigi saladuste võti kohutava sünnitraumaga tütarlaps Carstine, kes on maailma eest varjule tõmbunud ja elab unustuses Püha Johannese seegis. Romaani teine tegevusliin jälgib Melchiori poja seiklusi Lübeckis, kus ta jahib oma suguvõsa iidse needuse saladust.
Hea, et Hargla Melchiori lugusid tihedamini ei kirjuta, saab viiekümne ühel laupäeval aastas asjalik olla. Halb on, et Hargla Melchiori lugusid tihedamini ei kirjuta, saavad ühe pika lugemispäevaga otsa ja järgmist osa tuleb aasta jagu oodata.
Ta tegi seda jälle!!! Juba viiendat puhku ja seekord eriti filigraanselt. Viiskümmend lehekülge enne lõppu olin ma enese arvates mõrvari isiku kindlaks teinud. Igaks juhuks oli mul ka teine kahtlusalune varuks, sest ma tunnen juba piisavalt hästi Hargla mänge suitsu ja peeglitega. Kuid taaskord oleksin ma lasknud süütu inimese vangitorni toppida ja mõrvari vabadusse jätnud. Pean vist lõplikult tunnistama oma väikeste hallide ajurakukeste kõlbmatust detektiivitööks.
Kriminaalromaanidest arvustust kirjutades on kõige tähtsam mitte rikkuda potentsiaalse lugeja lugemiselamust ehk no spoilers (kas eesti keeles on sellele sõnale vaste juba leiutatud?). Nõnda ma romaani kriminaalsetel tegevusliinidel pikemalt ei peatuks ning prooviksin pigem analüüsida "Tallinna kroonika" kohta apteeker Melchiori sarjas laiemalt.
Tegemist on üleminekuromaaniga, mis toob esimest korda iseseisva ning läbitöötatud karakterina lugejate ette Melchiori poja. Juba "Pirita kägistajas" alanud ettevalmistused põlvkondade vahetuseks, saavad sarja viiendas osas tõeliselt hoo sisse. Romaani alguses näib, et verevahetus võib teoks saada juba käesolevas romaanis (elutüdimuse käes vaevlev isa ja Greifswaldist koduteele asuv poeg), kuid verised sündmused Tallinnas ja Lübeckis pööravad Wakenstedede meespere tulevikuplaanid mingiks ajaperioodiks pea peale.
Noore Melchiori tegevusliini viimine Lübeckisse annab Harglale lõpuks võimaluse oma mängumaad laiendada ning Wakenstedede needust ümbritsevat saladusteloori ka reaalselt lahendama hakata. Tallinna linnamüürid hakkasid juba silmnähtavalt kirjanikule kitsaks jääma. Lübeck Tallinna emalinnana lubab sisse tuua uusi mõjujõude, rühmitusi, liitlasi ja ka vaenlasi. Samas võimaldab toimiv hansalinnade võrgustik nende tegevusliinide orgaanilist liitmist Tallinnaga ning nõnda võime oodata tulevikus geograafiliselt veelgi mastaapsemaid romaane.
Apteeker Melchiori sarja teosed on järjepanu kasvanud nii kvaliteedilt kui ka mahult. Tunnet, et raamatutesse oleks sattunud üleliigset ballasti, pole kordagi tekkinud. Ajaloolised, bioloogilised või meditsiinilised finessid mängivad teostes kindlat ja vahel lausa otsustavat rolli. Gildide või kloostrite elukorraldus, surmaputke mõjud inimorganismile, pidalitõve tunnused ja ravimeetodid - Hargla oskab kõik huvitavaks ning kaasahaaravaks kirjutada. Lõpetuseks ei jäägi muud üle, kui ootama jääda järgmist veretööd, mis vapustaks Tallinna kodanikkonda niivõrd, et see tuleks raamatusse kohe kindlasti kirja panna.
PS: Siinkohal tahan tänada oma väikevenda, kes tegi igast romaani 470 leheküljest oma telefoniga foto ning need mulle siia maakera kuklapoolele saatis. Lootsin, et kannatan ikka kodumaale jõudmiseni ära, kuid lugemishimu muutus nõnda piinavaks, et pidi alternatiivse lahenduse leidma. :)
See on seni kõige parem apteeker Melchiori raamat, mida olen jõudnud lugeda. Lugu ise on üles ehitatud täpselt ja usutavalt, üllatusi on üksjagu ning ka ise ei suutnud paadunud krimkalugejana ikkagi süüdlast ära arvata, ehkki vihjeid oli üksjagu. Aga lisaks pean ütlema, et keskaegse inimese maailmapilt on siin antud edasi seni kõige usutavamalt, tegemist ei ole kaugeltki mitte lihtsalt minevikku siirdatud tänapäeva elanikega, aga samuti ei teki ka tunnet, et nad oleksid kaasaegse inimese ettekujutused sellest, kuidas toona inimesed oma maailma nägema pidid. Ainult pikk arutlus pidalitõve üksikasjadest 22.peatükis oleks mu meelest vabalt võinud ka olemata olla.
Taaskord ei õnnestunud mõrvarit ära arvata, sest vihjed, mida läbi terve teose on poetatud, ei pruugi tähendada seda, mida arvad. Või ei tähenda üldse midagi. Või just tähendavad, aga neist lausekatketest või detailidest saab aru vaid Melchior.
Kuidas treenida endas seda alateadlikku arusaamist, mis on olemas mõnel raamatutegelasel, kuid puuduvad minul? Lihtne vastus oleks ehk tolles ajas elamine ja tollaste situatsioonide kogemine. Hargla huvitavaid olmekirjeldusi lugedes aga kahjuks ei kutsu selle elu sisse elama.
Ajad on lihtsalt edasi läinud, kuid (fantaasiaga segunenud) ekskursid meie oma ajalukku on kahtlemata tänuväärsed. Tallinna minevikuga tutvumine on kohustuslik igale eestlasele, miks mitte teha seda mõnusalt pingelise raamatusarja kaudu. Head raamatuneelamist!
This entire review has been hidden because of spoilers.
Apteekkari Melchior herää vaimonsa kuoleman jälkeisestä horteesta ja apatiasta vasta hyvän ystävänsä kohdatessa kuoleman. Hienossa keskiaikaisessa dekkarissa mukana temppeliherroja, myrkyttäjiä, pitaalisia ja vaikka mitä!
Tak jsem se dočkala dílu, který mě nebavil. Sláva. Nebude mi líto, že za chvíli série končí. Tento díl byl pro mě do půlky nuda, pak chvíli zajímavý, a pak průměrně zajímavý. Celkově se mi spíš nelíbí. Něco mezi 2-3 hvězdičkami.
Kell oli juba üle lõunatunni, kui Oleviste juurest jätkus protsessioon raekojani, mis on kõige püham koht linnas. Siit valitsetakse Tallinnat selle õiguse järgi, mis Jumal on andnud kuningale ja kuningas on edasi andnud inimesele teise inimese üle kohtu mõismiseks. Siin peetakse kohut ja mõistetakse seda õigust, mis lubab ühel inimesel teise verd valada. Aga selle pika vantsimise peale oli Melchiori kurk kangesti janutama hakanud, nii et enne turuväljakut ühines ta notar Wolrad Porsega, kellele Püha Vaim oli äkki meelde tuletanud, et raearst Guggenlocheri kodus Kuninga tänavas oli üks laar värsket õlut järelvalveta jäänud ja et ristiinimese kohus on hoolitseda, et sellega midagi halba ei juhtuks. Igaks juhuks otsisid nad Guggenlocheri üles ja meenutasid seda tallegi, mispeale Guggenlocher kangesti ehmatas ja sõbrad kaasa kutsus. Nad jõudsid ilmselt viimasel hetkel, sest nagu Porse kohe tuvastas, oli õlu vaadis käärinud viimaseni välja ja kui nad nüüd poleks jõudnud punni eest laskma, oleks võinud kole õnnetus juhtuda. Guggenlocher tänas sõpru kristliku hoolitsuse eest ja tegi ettepaneku värsket pruuli mekkida, millest nad ka ära ei öelnud. Kui vahutavad toobid olid välja valatud, siis päris Porse kohkunult Melchiorilt, et ega tema kodus vahepeal apteeginapsiga mingit õnnetust ei ole äkki juhtunud. "See on ilmvõimatu," kostis Melchior. "Sest kui ma pikemalt kodust ära lähen, siis ei jäta ma apteeginapsi iialgi üksinda." ning ta urgitses napsipudeli kotist välja, mille peale Guggenlocheril ja Porsel ütlemata hea meel oli. lk 140-141
See tuli nii ootamatult, et puhkesin valju häälega naerma.
inimese jaoks, kes krimkasid üldse ei armasta, on need Melchiori-lood täitsa parajad. suures osas toimub niisama ringipaterdamine keskaegses Tallinnas, palju räägitakse söögist-joogist ja muidu elukommetest, laipu on mõõdukas koguses ja vähemalt siin raamatus ilmus esimene ka alles poole raamatu peal. see, et ma mõrtsukat ära ei arvanud, oli muidugi täiesti ootuspärane.
eelmistest osadest kuidagi ei mäleta, et jumala-juttu NII palju oleks olnud, aga eks aju blokeerib ebameeldivaid mälestusi. nii et kui peaks mõni uuem raamat leiduma siin sarjas, võtan kindlasti jälle ette ja siis imestan, et kas peavad need mungad kõik nii usklikud olema.
aga eks anti ka vihjeid, et edaspidised lood vast toimuvad poeg-Melchioriga ja võibolla isegi rahvusvahelisel tasandil. mis on kindlasti tore; kui saaks veel nüüd kuidagi ilma laipadeta ka, siis mulle lausa meeldiks väga :D
Tämä poikkesi edellisistä Melchioreista. Se alkoi hitaammin ja lomittain olivat nuoren ja vanhan Melchiorin tarinaa. Näistä pieni miinus. Muuten tämäkin oli taattua tavaraa. Tykkäsin! Annoin 4 tähteä, 4- olisi oikea arvio.
Keskiajan Tallinnaan sijoittuvat dekkarit ovat kaikki miellyttäneet itseäni lukijana mutta olen huomannut että sarjan kirjoista vain joka toinen on todella hyvä ja joka toinen ihan ok. Ihan kuin kirjailija saisi itsestään irti parhaan mahdollisen tuotoksen vain joka toiseen kirjaan. Tällä kertaa vuorossa todella hyvä murhamysteeri. Apteekkari Melchiorin poika - hänkin Melchior nimeltään - vaeltelee Lyypekissä matkalla kotiin ja rakastuu päätä pahkaa venetsialaiseen Luciaan. Tyttö saa hänet jäämään Lyypekkiin ja siellä Melchior tutustuu salaperäiseen Lewenhartin kiltaan. Tästä seuraa varmasti monenlaisia sivujuonia seuraavissa kirjoissa. Vanha Melchior suree Tallinnassa kuollutta vaimoaan mutta surusta huolimatta osallistuu Pyhän Ruumiin killan toimintaan. Kilta järjestää uskonnollisen näytelmän Corpus Christin juhlapyhän aikaan. Melchiorin ystävä, munkki Hinric, saa käsiinsä vanhan Tallinnasta kertovan kronikan johon on kirjattu kuulopuheita ja juoruja menneiltä ajoilta. Hän saa tehtäväkseen kirjoittaa sitä lisää. Hinric käy Melchiorin luona ja puhuu kronikan kertomuksista ja että heidän pitäisi tavata ja jutella asioista tarkemmin. Tähän ei kuitenkaan tule tilaisuutta sillä näytelmän järjestämiseen kuluu molemmilta aikaa. Juhla-aterialla Hinric käyttäytyy kummallisesti ja sulkeutuu sitten kappeliin rukoilemaan. Kun häntä ei ala kuulua takaisin, ovi murretaan ja Hinric löytyy kappelista hirttäytyneenä. Mutta miksi ihmeessä hurskas munkki olisi tehnyt itsemurhan kaltaisen synnin ja tuominnut itsensä kadotukseen? Melchior ei suostu uskomaan että Hinric olisi valinnut sellaisen kuoleman. Mutta ennen kuin hän ehtii perehtyä kunnolla tapaukseen, ihmisiä kuolee lisää. Eräs nuori kivenhakkaaja on tapettu, häntä on lyöty vasaralla päähän - ja kas kummaa, kaupunkiin on juuri saapunut rikoksensa sovittanut tappaja joka on päästänyt vanhan uhrinsa päiviltä täsmälleen samalla tavalla. Melchior ei kuitenkaan usko tämän toistaneen rikostaan. Ja kun luostarissa kuolee iloluontoinen munkki Adam syötyään viiriäisiä, lintuja ruokkivaa heikkomielistä Bertolt Gambrinusta osoitetaan sormella. Bertoltin vaikutusvaltainen veli, kauppias Gerke Gambrinus puolustaa veljeään eikä usko tämän syöttäneen linnuille myrkyllisiä siemeniä. Melchior todistaa hänetkin syyttömäksi. Mutta miksi nämä ihmiset tapettiin? Kaikki viittaa Tallinnan kronikkaan ja se löytyykin poltettuna. Mutta kuka sen on polttanut ja mitä kaameita salaisuuksia se on sisältänyt? Ja mitä siitä voi kertoa onneton Carstine Gambrinus, Gerken ja Bertoltin sisar, joka on paennut kohtaloaan leprahospitaaliin ja odottaa siellä kuolemaansa? Melchiorin on oltava ovelaakin ovelampi saadakseen murhaajan kiinni.
Lõpuks jõudsin ka mina armastatud Apteeker Melchiori sarjani. Ei saa eitada, et olin algul skeptiline, kuna ei ole lugenud just eriti palju hästi kirjutatud eestimaiseid kriminulle. Kuigi lugesin romaani võrdlemisi kriitilise pilguga, siis pean tunnistama, et kui oled lugemisega juba algust teinud, on Hargla raamatut hirmsasti keeruline sulgeda ja mõneks teiseks päevaks kõrvale heita - kirjanik on muuhulgas kasutanud ka alatut tehnikat lõpetada peatükke just kõige närvekõditavamatel hetkedel.
Ei saa üle ega ümber asjaolust, et Apteeker Melchiori kroonika on eeskätt lihtlugejale suunatud, kuid siinkohal on paslik mainida, et raamat on sellegi poolest targalt kirjutatud - teos on piisavalt lihtsasti loetav, et "lihtravhas" seda mõistaks, kuid kohati viskab ette ka mõne huvitavama lingvistlise lahenduse või ootamatu sündmuste pöörde ning seeläbi säilitab ka nõudlikumate lugejate huvi (usun et eelkõige just see oskus ongi Hargla menu põhjuseks).
Lugedes Apteeker Melchiori retkedest Tallinna linnamüüride vahel tärkas minus rahuldamatu huvi ka ise uurida raamatus kirjeldatud sündmuspaiki ning seega leidsin end peatselt Püha Johannese leprosooriumi varemeid uudistamas ning hiljem ka meeleheitlikult Härjapea jõge taga ajamas. Lisaks põnevale ning võrdlemisi ettearvamatu lõpuga mõrvamüsteeriumile olen ka just eelnevalt mainitud ajaloolise huvi sütitamise eest Harglale suure tänu võlgu.
Mida raamat edasi, seda rohkem need Melchiori lood mulle meeldima hakkavad. Selle näol peaks tegemist olema sarja viimase raamatuga, mis siiani ilmunud. Kui eelmises Pirita kägistaja loos jäi kumama pessimistlik ja kurvem noot, siis seekordne oli jälle helgem. Kuulus Tallinna apteeker on muidugi juba vanaks jäänud ja pärast armsa naise Keterlyni surma pole elu enam kindlasti endine. Samas aga ilmub välja üks teine krapsakas proua, kes lisaks maja kasimisele ja toidu vaaritamisele suudab ka kohati silmapaistvaid detektiiviomadusi ilmutada ja vaikselt isegi apteekri südamesse pugema hakata.
Lapsedki on Melchioril juba suured ja sel ajal, kui isa keskaegses Tallinnas mõrvamüsteeriume lahendab, seikleb poeg Melchior Saksamaal Lübeckis. Temalgi on sinna tekkinud südamedaam ja ootamatult salapärase tundmatuga kohtudes avaneb tema ees ühe vennaskonna saladus, milles nende perelgi oma osa kanda.
Loo sisust ka: 15. sajandil leitakse kloostrist vana Tallinna kroonika. Muidugi sisaldab see hingematvaid saladusi ühe vana perekonna kohta, mida keegi teada ei tohi ja mille ilmsiks tulemise vältimiseks ei pelga saladuste kaitsja ka mõrvu sooritada. Üksteise järel saadetakse teise ilma mitu munka, vasaraga koksatakse maha üks kiviraiduri sell ja ei pääse ka seeki varjunud noor neiu. Nagu ikka, on loos meisterlikke keerkäike ja üllatav lõpplahendus.
Lainasin lomalukemiseksi ja tykkäsin. Ekaa osaa ei ollut hyllyssä, joten aloitin tapojeni vastaisesti keskeltä sarjaa. Ehkä juuri siksi kerronnan aikatasohyppely hämmensi välillä, en aina oikein hahmottanut, kenestä Melchiorista milloinkin puhuttiin, kuka oli isä ja kuka oli poika tai kuka oli kuollut ja kuka ei, mutta eipä se lukemistani haitannut, odottelin rauhassa ja loppua kohti homma kirkastui kyllä. Sellaista siistiä "historiallisrujoa" puzzletyyppistä kerrontaa, josta tykkään, ei liikaa verta eikä suolenpätkiä, eikä myöskään sitä nykydekkareille tyypillistä sosiaalipornon puolelle lipsahtavaa pahiksen tai moniongelmaisen päähenkilön mielenmaisemaan kaivautumista. (Uskonnollis)historiallisia yksityiskohtia sen sijaan oli välillä miltei liiaksi ja kirjan henkilöt oli romantisoitu ajoittain ihan häiritsevän vilpittömiksi ja hurskaiksi. Kaikkineen kuitenkin ihan viihdyttävää lomaluettavaa.
"'minä olen jo vanha mies. Vanha ja yksinäinen mies, joka elää enää vain lastensa takia. Olen koko elämäni nuuskinut salaisuuksia, ja mitä onnea se on minulle tuonut?' 'Etkö tosiaankaan tiedä?' 'Ei, en tiedä. --'"
3,75/4
Indrek Harglan Apteekkari Melchior ja Tallinnan kronikka Maalaa historiaa väreillä, joita haluan nähdä lisää. Kirjan joka käänne yllätti ja ratkaisu jokaiseen käänteeseen sopi paikalleen niin kuin viimeinen pala palapeliin. Kirjan loppuratkaisu lämmitti sydäntä, ja todella toivon, että epilogissa Melchior todella tajuaa, että hän on löytänyt taas onnensa. Vaikka Tallinnan kronikan pitkä ja vetelä alku puoli oli raskasta lukea, Loppu osan jännitys, älykkyys ja lahjakkuus maksoivat sen takaisin ja antoi vaihto rahaa takaisin.
Leitakse kroonika, korraldatakse Corpus Christi näitemäng, käiakse seegis pidalitõbiste ja teiste juures, avatakse uksed patukahetsejale. Ja surrakse ka üsna hoogsalt. Kõigi saatus sõltub jällegi Melchiorist. Üks kutsu on ka! Aa ja Melchior juunior tutvub koduteel mingite kahtlastega.
Üldiselt oli jälle väga haarav lugu põneva tegelaskonnaga. Aga noore Melchiori paralleelsed seiklused Lüübekis nii väga korda ei läinud ja seda oli ka päris palju.
Kuulasin ja lugesin segamini, aga Elisa raamatus saada olnud audioraamat polnud nii hea, kui need, mis Libbys olid. Või siis on hilisematel raamatutel lihtsalt teine pealelugeja. Siiski täitsa kuulatav.
Hargla never kept a fast pace but to spend 200 pages of a 500 page book before propelling the plot to a proper beginning? Fuck that.
Because if the time and place they describe, there's always been plenty of character's in the Melchior series I find it hard to symphatize with, including the protagonist but never before have I found almost everyone besides a few victims - and the killer (!) who's trying to stop himself from being sent to slavery - this unsymphatetic.
Järjekordselt saab palju teada vanast Tallinnast, seekordse märksõnad on pidalitõbised, Püha Ihu gild ja Templirüütlite Ordu. Huvitav lisa on paralleelne tegevusliin Lübeckis. Aeglase algusega - uue juhtumi kujunemine, mida Melchioril tuleb uurima asuda, võtab omajagu palju lehekülgi raamatu algusest. Ja erinevalt esimestest osadest on raamatusse lisatud mõnevõrra huumorit, aga seda oleks võinud vähemgi olla.
Küllaltki aimatava lõpplahendusega lugu. Usutavalt loodud keskaegne õhustikukirjeldus kipub eriti raamatu esimesel sajal leheküljel veidi venivaks muutuma. Siiski saab lugu hoo lõpu eel sisse ja sarjale omaselt jäävad nii mõnedki süžeeliinid järgmisi osi ootama. Kriminull 2, ajalooline taust 4. Kokku 3 tärni.
Juba esimestel lehekülgedel avaldas TAAS muljet Hargla taustateadmiste pagas ehk romaani eeltöö. Väga meeldis tema mõnus väljendus ja minu arvates isegi mänglev mistahes terminite või ladinakeelsete fraaside kasutus... https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
Melchior muistuttaa tapauksen ratkaisemisessa kollegaansa 1900-luvulla eli Hercule Poirot´ia. Tarina sujuu, mutta joskus on pitkä kuvaus jostain asiaan jollakin tavalla liittyvästä. Ja Melchior juniorin juttu jäi kesken.
Paras Melchior tähän mennessä. Romantiikkaa, myrkkyä, salaseuroja ja runsaasti kuohuvaa olutta sekä tietenkin apteekkarin reseptillä valmistettuja snapseja. Onnistui olemaan uskottava kuvaus tallinnalaisesta elämästä 1400-luvulla, ja olihan siellä paikoitellen myös syvällisiä ajatuksia ja tunteita.
Kiva tuttavuus. Tulin vahingossa lainanneeksi sarjan 5. osan enkä ensimmäistä, niin että olin hetken hieman pihalla henkilöistä, mutta pääsin kuitenkin melko sulavasti mukaan. Keskiaikaisen kaupungin tuntu oli mainio, miljöö imi lopulta paremmin mukaansa kuin murha.
Aiempia Melchioreja hidastempoisempi. En täysin pitänyt alun luennoivasta tyylistä vaikka sinänsä kiinnostavaa historiaa kerrottiinkin taustoittamaan tarinaa. 3.5/5 tähteä, eli ei missään nimessä huono.
Olen yleensä Melchior-kirjoista pitänyt, mutta tämä tarina ei oikein lähtenyt käyntiin. Tarinan kuljettaminen Tallinnassa ja Lyypekissä rinnakkain tuntuu turhalta, koska juonet eivät koskaan kohtaa. Eikö kannattaisi kirjoittaa kaksi eri kirjaa?
Mystinen kronikka Tallinnan historiasta, josta löytyy myös tärkeää tietoa Tallinnan nykyistem asukkaiden historiasta. Kronikan tiedot ovat vaarallisia eläville.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Algus venis - esimesed 100lk põhimõtteliselt ei toimunud midagi. Suur lehekülgede arv ei võrdu kvaliteediga. Edasi oli juba vana hea Melchior. Mõrvar oli ka seekord täitsa ära arvatav
The next story of Melchior didn`t disappoint. The story starts a bit slow but after a while we got what we want. A smart killer and the even more smart Melchior after him.