Mis on see „ime“, mida Helen Adamson oma raamatus ootab? Selleks imeks on laps, kes on küll perre väga oodatud, kuid… kelle planeerimine, ootus ja siia maailma sündimine tõmbab üles korraliku keeristormi autori sisemaailmas, muudab aktiivseks kõik vanad valusad minevikumälestused ja lööb mõrad paarisuhtesse. Väikese ime sünd lennutab vanemad justkui teisele planeedile, kus tuleb ennast ja teineteist uuesti tundma õppida ning lasta lahti ootustest, kuidas miski peaks olema.
Heleni jaoks on emaks saamine ja pereteraapia teekond kulgenud samaaegselt. See teebki raamatu erakordseks ja ainulaadseks, andes võimaluse viljatuse diagnoosi vaadata süsteemselt ja mõista, kuidas üks diagnoos võib olla seotud mitte ainult füüsise, vaid ka psüühes toimuvaga. Lugeja saab koos autoriga avastada, kuidas viljatus – kuid mitte ainult see, vaid ka mis tahes muu elukriis – mõjutab naiseks ja emaks olemist, raputab suhteid partneri ja vanematega ning sunnib sügavale enda emotsioonidesse kaevuma. Tulemuseks on palju suurem teadlikkus ja küpsus. „Mu maailm ja mu süda kasvasid sel teekonnal tohutult,“ ütleb autor ise.
See avameelne raamat kutsub lugejaid, nii naisi kui mehi, nii alles peret planeerivaid kui ka neid, kes on juba lapsevanemad, kaasa mõtlema ja kaasa elama. Autor näitab, kuidas tunnetele aus otsavaatamine ja nende sügav läbitöötamine aitab ennast ja teisi paremini mõista ning paarisuhte kriisidest targemana läbi tulla. Kindlasti annab raamat lootust neile lugejatele, kellel lapsesaamine pole läinud sugugi kergelt.
See võikski olla „Ime ootel“ sõnum: aus enese uurimine elukriisides ja valmisolek lasta lahti senistest eelarvamustest kasvatab usku, et lahendus on alati olemas, ning aitab hakkama saada kõigega, mida elu meie teele kannab.
Üllatavalt avameelne ja aus lugu lapse saamisest ning enesearengust selle keerulise teekonna jooksul. See raamat ei keskendu ainult IVF-protsessile, vaid väga palju ka inimese sisemaailmale, vaimsele tervisele, suhtele iseenda ja kehaga ning sellele, kuidas selline kogemus võib inimest muuta.
Kuigi ka minu enda laps on saadud IVF-i abil (ja sünd lõppes planeerimata keisriga), siis meie teekonnad olid tegelikult täiesti erinevad, sealhulgas ka minu vaimne seisund selle kõige jooksul. Seega ma ei saa otseselt samastuda autori kogemuse ega olemisega, kuid mingil määral olin siiski võimeline mõistma kogu selle teekonna keerukust, ka seda osa, mis tuleb pärast sünnitust.
Väga hindasin seda, kui ausalt autor oma kogemust jagas. Raamat ei tundunud kordagi ilustatud või filtreeritud, vaid päris ja inimlik. Samuti oli see väga hästi kirjutatud ning emotsionaalselt kaasahaarav.
Mulle meeldis ka see, et juurde oli lisatud taustainfot IVF-protsessi, erinevate ravimite, hormoonide ja testide kohta. See andis loole lisakonteksti ning muutis raamatu korraga nii isiklikuks kui ka informatiivseks.
Kokkuvõttes väga liigutav, ehe ja hästi kirjutatud raamat, mis jäi veel kauaks mõtetesse. Jõudu ja jaksu autorile selle kõige jagamise eest.