Sellest romaanist ei osanudki midagi oodata, teadsin vaid, et Eesti ajalooga siin tegemist olema peab. Raamatu tagakaanega tutvudes selgus, et Kõiv on sarjas "Studia memoriae" kirjutanud tervelt kuus raamatut, millest kõnealune on viimane. Ajakroonikas jõuab ta selle raamatuga 1944. aastasse, kuid Kõivule iseloomulikult teeb aeg aeg-ajalt ka uperpalle ja lüürilisi-metafüüsilisi kõrvalepõikeid. Teine põhjus, miks see teos minu jaoks teistest omataolistest eristus, on tegevuskohad. Teose alguses elab nende pere veel Valgas ja et autor on sündinud mu enda isaga ühel aastal, tekkis ühel hetkel deja vu tunne, et loen enda isa kirja pandud mälestusi Valga sõjasuvest. Teiseks avastasin endalegi üllatusega, et autor on pärit mu mehe vanematekodu lähistelt ja nendestki paikadest räägib ta mõtterännakutel palju. Lugu jookseb mõnusalt ja ladusalt ja eelkõige on see ikkagi ühe perekonna lugu, milles ei häbeneta ka omavahelisi lahkhelisid ja aastaid kestnud tundeid esile tuua. Ka Madise vend Ants on teose lõpus oma mõtteid veidi kirja pannud. Igal juhul tekkis huvi nüüd selle sarja teisi teoseidki lugeda. Üks neist on vist isegi võrokeelne.