Tants aurukatla ümber

by Mats Traat, Jüri Jegorov (Kujundaja)

Hoolimata teksti lühidusest on Mats Traadi «Tants aurukatla ümber» (1971) ometi võimas monumentaalromaan eestlaste saatusest läbi mitme inimpõlve. Põlvkonnad – ja mis põhiline, poliitilised režiimid – küll vahetuvad, kuid inimeste «tantsudes», nende probleemides ja saatuses väljendub eestluse püsimise lugu, mida sümboliseerib tegevustiku keskmes seisev vana aurukatel. Vormilt koosneb romaan viiest tantsust, millest viimane toob lugeja 1960. aastaisse.

Eesti maarahva saatust, kaotusi ja kõigest hoolimata eneseks jäämist on Mats Traat kujutanud mitmes teoses. Esimene ja võimsaim neist ongi «Tants aurukatla ümber». Kriitika on pidanud romaani eesti proosa tähtteoseks, tõstes esile selle kaalutletud, kuid nõtket sõnastust ning koomilise ja traagilise, eepilise ja lüürilise õnnestunud ühendamist. Teoste tegelaste kõnet ilmestab nüansirohke Tartumaa kõnepruuk, mis annab kujutatule oma lisaväärtuse. Lõuna-Eesti olustikku tunneb 1936. a. Otepää lähistel Kuutsemäel sündinud, sealsamas kodukandis koolis käinud ja töömehepõlve alustanud Traat läbi ja lõhki.
Teemat iseenesest – maainimese armastust oma maa ja töö vastu, suuremat hoolimata ühiskondlikest tingimustest – sai käsitleda ka Nõukogude ajal. Teost saatis alates ilmumisest kohe suur menu: Eduard Vilde nimelise kolhoosi auhind 1971, Nõukogude Eesti preemia 1972, üliedukas Voldemar Panso lavastust Draamateatris, tõlked kümnesse keelde, mitu kordustrükki, Peeter Simmi film jne.

Esitrükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1971

“Tants aurukatla ümber” on Mats Traadi kui romaanikirjaniku esinduslikumaid teoseid. Romaan käsitleb eesti taluelu XX sajandi algusest keskpaigani. Suursündmuseks on aurukatla jõudmine eesti külla, mis toob endaga kaasa tapva kehalise töö järkjärgulise taandumise. See teos on tugevasti ja sügavalt seotud talupojaromaani traditsioonidega.

Genres: Fiction, Historical, Classics

160 pages, Hardcover

First published January 1, 1971

Reviews

[Ingrid · Rating 4 out of 5]

Huvitav, kuidas ühe masina ja tema töö kaudu on edasi antud aja kulg ja ühiskonna ja olude muutumine. Aurumasin ei ole sealjuures pealetükkiv sümbol, vaid lihtsalt üks elu osa. Nagu reha või kohvitass või aialipid. Aialippidega on seal üks huvitav stseen, mis seletas pisut, miks mu lapsepõlves Nõmmel üürimajadel eriti aedu enam ümber polnud. Kui, siis vaid mõned lagunevad jupid.

Selliste vinjettidest koosnevate teoste puhul kipub nii olema, et ei jõua justkui teemasse sisse elada, kui juba ta läbi ongi, aga siin see miniatuursus ehk isegi suurendas mõju. Mõni tants oli väga kriipiv.

[Märten Hallismaa · Rating 4 out of 5]

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka....
Ürgeestlus.

[Mona · Rating 5 out of 5]

Pea algusest peale vasardas mul peas, et see on nagu "Tõde ja õigus" ning Arvo Valtoni kirjutatud järelsõnas ongi pikalt Traadi ja Tammsaare erinevustest.
Kohati ehk soovitakski gümnaasiumi ajal lugeda hoopis seda - on vähem teksti-mõtte korduvust ning keeleliselt lahedam. Väga mitte-objektiivselt ütlen, et lõuna-eesti murrak on ikka lahe küll! Mul on hea meel, et see on tekstis sees ning kindlasti on see raamatu üks hea kultuuri edasikandja. Lugedes imestasin tegelikult pidevalt, et kuidas ma sellest tekstist aru saan ja kust ma olen nii palju seda murrakut kuulnud siis? Aga ei suutnud välja mõelda.
Huvitav on ka see, et teose puhul on tunda selle filmilist maiku ehk siis tihti on esitatud mingid lühikesed pildikesed, mis on hästi linastatavad. Seda mõtet muidugi toetas hiljem loetu, et Traat selle algselt filmistsenaariumiks kirjutaski.
Raske uskuda, et teos on üks ta esimesi ülitisi - järelikult peab kindlasti teda edasi avastama.

[Maarja Lünekund · Rating 3 out of 5]

Peale selle lugemist saan täitsa aru, miks aeg-ajalt tõmmatakse selle teose ning "Tõe ja õiguse" vahele mingisugune paralleel. Erinevalt Tammsaarest aga ei suutnud Mats Traat tekitada minus sellist kiindumust tegevuspaiga ja tegelaste vastu. "Tants aurukatla ümber" Varsamets oli minu jaoks vaese mehe versioon Vargamäest.

[Hava Kuks · Rating 3 out of 5]

Töö. Töö on meie selgroog. Jah, me eestlased vist olime nii, aga see ei köitnud mind. Jah, sõda on kole. Kole, kui noored põlevad. Hubane oli lõunast murret lugeda. Ja ehalkäimine on kuidagi ilus ja aus.

[Aimi Tedresalu]

Kui oktoobrikuine sügisvihm akna taga krabistab, on paras hetk meenutada päikesest kuuma ja suvelõhnalist Vormsi saart, mille geniaalsest bussiootepaviljoni raamatukogust ma selle teose endale lugemiseks kaasa võtsin. Muidugi on seda varemgi loetud ja lugemise käigus hakkas üht-teist vaikselt meelde tulema, aga head raamatut võib ju palju kordi lugeda.

Traat on minu jaoks seostunud ikka maalähedusega ja millegi arhetüüpsega. Juba selle romaani algus "Ja jälle tulevad mehed aurukatlaga..." on omamoodi sümboolne ja eks olnud nii eestlase eluringki, kus ühed ja samad tegevused muudkui kordusid, aastast aastasse, sünnist surmani, läbi põlvkondade. Sattusin selle postituse jaoks pilti otsides noortele mõeldud sisukokkuvõte peale, kus keegi oli kommenteerinud stiilis "no oli alles elu neil". Aamen-kirikus talutööd vahelduvad omavaheliste suhetega. Samas pole aga miski igavene, nii ka vana aurukatelgi ja igasügisesse viljalõikusse hakkavad sekkuma muutuste noodid. Ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Kellel see raamat veel lugemata, siis soovitan seda teha.

[Sulev Reisberg · Rating 3 out of 5]

Kui võrrelda nt Eduard Vildega, siis Mats Traadi jutt on konarlikum. Näha on, et sõnu on seatud suurema “hoolega” - püütud igast lausest teha kirjanduslik šedööver/kujund, aga see muudab laused/lõigud (minu jaoks vähemasti) raskemini loetavaks, sest kujundite tagant peab aju kogu aeg otsima tegelikku mõtet. Loo keskne tegelane “aurukatel” on küll huvitav kujund (see on peamine asi, mis paar nädalat peale lugemist sellest romaanist meenub), mille ümber on tegevust viieks peatükiks (viis põlvkonda). Jutt ise räägib Eesti elu allakäigust, aga ohoo-efektiks oleks oodanud viimases peatükis midagi vapustavamat - praegu oli üsna etteaimatav ja lõpp juba kiskus veidi igavaks, ütleks. Huvitavaks võib pidada seda, et kogu romaani dialoog toimub tartu murdes, mida oli huvitav lugeda/õppida. Positiivseks tuleb lugeda seda, et romaan on võrdlemisi lühike - mõte on lühidalt ära öeldud ega ole asjatult venitatud.

[Anu-Liis Ainsalu · Rating 5 out of 5]

See on tõeliselt ilus kirjandus. Loed ja naudid rikkalikku sõnavara ja täiuslikuks lihvitud lauseid. Tänapäeval kahetsusväärselt varju jäänud teos.

[Ege · Rating 4 out of 5]

"Tõde ja õigus", kuid kõik keerleb aurukatla ümber.

[mai · Rating 2 out of 5]

Oli lihtsalt kohati igav, lõpp läks paremaks.

[Julia · Rating 1 out of 5]

Üritan mingi hetk selle juurde tagasi tulla, aga algus oli liiga igav, nii et jätsin pooleli. Liiga palju mõttetuid kirjeldusi, mis ei anna sisule suurt midagi juurde.

[Liisa Raudsepp · Rating 2 out of 5]

In the book there is a lot of dialect. It was difficult to read. I recommend it to people who like history.