"Ühtlase ilusa käekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud üks lugu. Koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas; kodusest praeliha-lõhnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sõjajärgses Tallinnas. See on läbielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt taaselustanud üks siitkandi säravamaid vanamehi – Heinz Valk."
Raamat keskendub Heinz Valgu lapsepõlvele ning poisieale. Sõja jalust Venemaalt pageb pere Eestisse. Virumaal Aukülas valitseb pisut pärast suure sõja lõppugi eestiaegne maaidüll. Ent juba ähvardab kolhoosikord ja vaimse surve eest pole pääsu ka pealinna eliitkoolis.
Heinz Valgu kohta kehtib suurepäraselt väljend "eestiaegne härrasmees". Teosest "Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua" kumab läbi kunagise ajastu vaim ja kasvatus, mida Valk suutis endas edasi kanda ka Nõukogude võimu vägagi piiravatest oludest hoolimata.
Valk kirjeldab raamatus oma lapsepõlve Aukülas Virumaal ning õpinguid Tallinnas Westholmi gümnaasiumis (teoses käsitletav ajaperiood jääb vahemikku 1936-1954). Kirjeldused Westholmi gümnaasiumist ja Valgu kaasõpilastest loovad muidugi koheselt seosed Jaan Krossi romaaniga "Wikmani poisid". Härra Wikmani vaim ei kadunud kooliseinte vahelt ka peale Punaarmee saabumist ning Valgu klass sai selles vaimus veel oma keskhariduse omandatud. Kujutatud perioodi iseloomustab kõige paremini üldnimetus "järeleestiaeg". Kummaline periood peale Teist maailmasõda, millal veel külades lauldi eesti aegseid laule ja jõulud polnud asendunud nääridega.
Valk kirjeldab raamatus mõnusa huumoriga nii vanu külamehi kui ka oma gümnaasiumi kaasõpilasi . Samas kõik nõukogulik saab omad vitsad kätte, eesotsas tolleaegse Westholmi gümnaasiumi direktori Kummipeaga. Kindlasti võtan tulevikus ette ka Heinz Valgu teise mälestusteraamatu "Pääsemine helgest tulevikust".