Ma palun teid Valge Raketi pardale! Algab sõit veini- ja toiduparadiisi. Võtan kõiki kaasa koolipinki, degustatsiooniklassi ja viinamarjapõldudele, Cognaci kummituslossi ja destilleerimismasinate keskele. Tutvustan teile maailma parimaid veine, nende valmistajaid ja isegi Mel Gibsonit. Veetsin 1642 hommiku-, lõuna- ja õhtusööki croissant’ide ja chocolatine’ide maal: maailma veinipealinnas Bordeaux’s, selle imekaunis ümbruses ja Cognaci piirkonna südames. Nii süttis minus armastus Prantsusmaa vastu. Vein ei ole mingi tavaline jook, vaid teadus ja kunst, mis põimunud läbi põlvkondade. Ça, c’est la vraie France – see on tõeline Prantsusmaa.
Ma ei käi üldiselt öösiti köögis, igatahes mitte söömas, aga kui sa mõtled enne uinumist rahustuseks "Minu Prantsusmaad" lugeda, siis enda kogemuse pealt hoiatan - see on väga vale otsus. Mul oli kogu lugemise aja reaalselt äsja ahjust tulnud, krõbeda koorikuga baguette´i või viinapuuväätidest elaval tulel küpseva antrekoodi lõhn ninas ja üks öö ma lugemise ajal siiski läksin kööki hakklihakastet (ma tean, äärmiselt ebaseksikas!) noolima 😀
Raamat on hoogne, lühikeste peatükkidega. Autor koos (tänaseks abielulise) kaaslasega läheb Prantsusmaale õppima, koolidele lisaks praktika- ja muud tööotsad. Kõlab igavalt? Nõustun. Kui ma aga ütlen, et kõik õpitu kaldus sinna veinijoomise, tähendab, ma tahtsin öelda ikka, et önoloogia ja veiniäri poole, siis läheb kohe märksa huvitavamaks, eks. Kui dekoratsioonidena nimetada veel veinimõisaid ja viinapuuvälju, siis läheb pilt eriti ilusaks.
Niisama tähelepanekuid.
See toidufolkloor, mis seotud kuude nimetustega, kus r-täht sees on õige kentsakas 🙂 Kui meie mail kehtib see hapukapsa söömise kohta (või veel mõne roa?), siis prantslastel austrite söömise kohta. Olgu, neil on ka põhjendus sellele olemas, oskab keegi öelda, kas hapukapsa puhul on ka mingi loogiline seletus olemas?
Põlvkondade järjepidevus veiniäris, ma tean ju seda, aga ikka tekitab see minus imetlust ja head kadedust.
Prantsuse noored, kellega Hanna Maria ja Sepu koolipinki nühkima asuvad, eelistavad olengutel ja pidudel hoopis magusaid veine ja poe alumise riiuli viskisid.
Sain ka vastuse, miks viinapuurivide otstes on mõnel pool roosipõõsad.
---
Hästi positiivne ja elujaatav raamat. Võimalik, et mu emotsioone suunasid ka eelmised loetud raamatud. Viimast lehekülge keerates muutusin ka veidi nukraks, sest mis mõttes sai kõik juba läbi? Nüüd ju seiklus alles algab, lihtsalt Eestis. Tuleb uus ja põnev algus - oma veiniateljee loomine.
Lihtne lugemine, natuke vähe Prantsusmaad, aga muidu tore.
Eriti nõrk oli viimane lisapeatükk, "kuidas valida Prantuse veini", kus räägiti vana maailma vs uue maailma veinidest, kõik Prantsuse veinid on vana maailma veinid ja tehti ameerika vs prantsuse vaat seletuses tobe näpukas öeldes et prantsuse vaat on vanilline.
Hanna-Mariat soovitati meile kirjastusse autoriks kui erakordselt armast inimest. Ja nii ongi! Nüüd, kui olen temaga isiklikult suhelnud ning olen ka tema ”Valge Raketi pardale hüpanud” ja raamatust läbi kulgenud, võin öelda, et see autor ja tema vaade Prantsusmaale tekitab hubase ja turvalise tunde, kuidagi jõululaadse olemise. Ja ma kahetsen siiani, et ei läinud raamatu esitlusele: ohh, värsked croissant’id kitsejuustuga, see lõhn hõngub siiani selle esitluse ümber mu kujutluspildis. Raamatut lugema läksin ma aga meie väikelinna sellesse kohvikusse, kus sain lugemise kõrvale tellida värsket croissant’i. Niisiis, kes või mis on Valge Rakett? Muhe tegelane, vana auto, millega asusid Eestist sõitma Hanna-Maria ja tema kallim Sepu, õppima veinikunsti. 20ndate eluaastate algus, kaks eesti noort, ilus positiivne suhe ja lõpuks pärast mitmeaastast prantsuse seiklust otsus tagasi kodumaale kolida... Armas. Kui üleüldse midagi norida, siis võib öelda, et siin raamatus on konflikte ja probleeme vähe, needki on nunnud, näiteks kuidas ja mitu korda peab kedagi musitama. No ja muidugi see prantsuse keel, mis alguses külge ei taha hakata. Seda raamatut saab kindlasti kasutada veinialaseks eneseharimiseks. Igaüks siseneb oma tasandilt ja kindlasti saab ka edasijõudnu midagi uut veinide ja konjaki tegemise alal teada, algajad seda enam. Mina-algaja sain näiteks paremini pihta, miks on mõned aastakäigud rohkem hinnas kui teised. Ilma ei saa kopeerida ega võltsida. Näiteks liiga kuiv ja kuum suvi annab tagajärjeks liiga lääge tulemuse, kus happenüanssi vähe. Liiga palju vihma teeb aga marjad vesiseks. Ja olemas on selline väärt tegelane nagu viinamarjade väärishallitusseen. See hakkab vohama vaid kohtades, kus on pidevalt korduv varahommikune udu, seega on vaja külma ja sooja frondi kokkusaamist, näiteks kahe eri temperatuuris jõe ühinemist. Need õigesti hallitavad marjad tuleb korjata käsitsi ja ükshaaval... Vaat sellistest detailidest koosnevad heade ja kallite veinide hinnad. Võib öelda, et raamatu fookus (veini- ja konjakikunsti õppimine) on hästi välja kantud. Ise oleksin tegelikult tahtnud rohkem näiteks telefonitööst, mis oli turunduspraktika osa. Ja veel rohkem koduotsingute detailidest ja vana hallitava häärberi kordategemisest. Ja sellest seitsme koeraga vanadaamist, kelle pärast tuli häärberist välja kolida... Aga samas, raamatus on küllaga igasuguseid detaile ja igal juhul saab uusi jooni juurde Prantsusmaa, see sirgeselgne oma stiiliga kultuur. Prantslased ei kingi lilli. Ei võta lapsi restorani kaasa, aga söövad lastega kodus nagu restoranis ja väikelaste lemmikroaks sobivad austrid. Ja nad ei muuda oma restoranide menüüsid aastakümnete jooksul, ja mõni kuulus restoran ei omagi menüüd, andes kõigile alati sama rooga ja on ikkagi kõige parem... Autor kirjeldab nii konkreetseid näiteid kui asub ka vahel poolnaljaga üldistama. Oma ülikoolikaaslaste põhjal kirjeldab ta näiteks tüüpe ”laisk prantslane“, „vinguv prantslane“ ja „tõeline prantslane“. Tõelise prantslase moto kõlab hästi: „Hommikul rahulikult, õhtul mitte liiga kiiresti.“ Aga kuidas see tõeline eestlane ütleski: vara üles, hilja voodi...? Ilmselt on meil omavahel midagi õppida!
Raamat, kus lubati palju juttu veinidest. Ja Prantsusmaast. Ja nii oligi. Kuigi olen päris mitu korda Prantsusmaal käinud (isegi raamatus mainitud Saint-Jean-Pied-de-Port on avastatud palverännul), siis veinipiirkondades käinud ei ole ja Prantsuse veini pole ka ammu joonud. Nimelt siin Zwolles avastasin laheda vinoteegi, kus kena Hollandi noormees Saksamaa veine pakub. Ja sealt leidsin ma oma magusameelele sobiva magusa veini (hollandlased ise neid eriti ei fänna. Ei fänna ka raamatu autor).
Igal juhul on tore kaasa elada Hanna ja Sepu (maailma vingeim hüüdnimi!) seiklustele, kus minnakse veinindust õppima ja seda veel prantsuse keeles. Lõpuks tehakse magister ka nagu niuhti ära (häbeneb siin oma hollandi keele oskusega…). Saab teada konjakit fännavatest kottseentest, saab teada, mis vahe on kliimal ja ilmal veinimaailma mõistes ja lõpus on ka kenasti soovitus, millise roa juurde millist veini valida. Mõnus lugemine ja palju harivat infot ka juurde, mida üks hakkaja veininautleja peaks teadma.
Igatahes… kui mina nüüd järgmine kord jälle Eestisse lähen, siis esimese asjana astun Sepu&Hanna Veiniateljeesse ja NÕUAN maja KÕIGE MAGUSAMAT veini! Sest noh, mina joon ikka magusat, isegi kui see raamat on kaanest kaaneni loetud :)
Minule meeldis see raamat väga. Autori sulg lippas ning kogu lugu oli väga mõnusalt ja kaasahaaravalt kirja pandud. Enim nautisin seda, et autor suutis kirjutades kuni lõpuni hoida suurepärast tasakaalu eraelu, elust Prantsusmaal, prantslaste, õpingute ja veiniga seotud teadmiste vahel. Alkoholi minimaalses koguses tarbijana sain siit palju uusi teadmisi. Kõike seda arvesse võttes nendin, et see raamat kuulub nüüdsest kindlasti minu "Minu..." sarja top 5 parima raamatu hulka. Aitäh meeldiva lugemiskogemuse eest!
Hanna-Maria tells the story of her unexpected move to France that leads her into the world of wine and into a life far richer than the one she had imagined.
Her storytelling is wonderfully vivid, as if she’s reliving each moment in almost cinematic detail. She blends French charm, daily challenges in a new culture, personal growth, and the flavours of local cuisine and wine in a way that keeps you fully engaged and constantly hungry.
A true culinary experience on paper that inspired me to level up my wine game and book my next trip to Bordeaux.
Täitsa okei minu-raamat. Oleks ma veinihuviline, oleks vast veel parem olnud, aga ühtlasi sain ma ka selgeks, et minu veinijoomissageduse puhul pole mingit lootust hakata veinidest midagi taipama. Inimesel kulus VIIS aastat õpinguid, et selgeks saada PRANTSUSE veine... ilmselt oleks mul kõige targem jääda oma Montepulciano d'Abruzzo juurde, juhul kui ma muidugi üldse suudan leida kedagi, kes jagaks minuga seda veinipudelit kord või kaks aastas.