Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides

by Alo Lõhmus

Kinomehed imestavad ja lõõbivad tihti selle üle, miks Rein Maran oma soliidse ea kohta nii erakordselt nooruslik välja näeb. Seletus on, et siis, kui ta jälgib kusagil roostikus linde, passib puu otsas hunti, ilvest või kotkast, aeg tema jaoks seisab. Ja loodusfilme on ta teinud juba üle 40 aasta. Rohkem kui poolsada filmi – ühe mehe elutööks on seda arvatavasti küll ja küll. Rein Marani filmid ei ole klassikalised loodusfilmid, ammugi mitte võrreldavad nende loodus(filmi)sarjadega, mida kannab vaatajani tänane televisioon. Need filmid on omaette nähtus. Tema filmid on ühelt poolt nähtuna kirju ja kogukas kimp Eestimaa looduse lugusid, nüüd vaata, et juba lahutamatu osa eestlase loodusekujutlusest. Ja teisalt annavad need filmid kokku mingi peegelpildi selle maa rahva mentaliteedi süvahoovustest. Jaak Lõhmus filmiajakirjanik Raamatu lehekülgedelt saame lugeda, kuidas see suur filmikimp on valmis saanud ja mis filmide tegemise juures sündinud… Peale inimestest filmitegijatega seotud anekdootide räägib Maran ka sügavamatest, müstilisevõitu momentidest, millega ta looduses on kokku puutunud: soogaasidest moodustunud „rabaneitsite” tants, peopesal puhkava rästiku soojus, haavatud kajaka pilk.

206 pages, Hardcover

First published January 1, 2011

Reviews

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Raamatu "Ööbikut ei tohi reeta" puhul ei ole tegemist elulooraamatuga, vaid hoopis tööloo(ma)raamatuga. Ei saa me lugedes teada millal või kus Rein Maran sündis. Kellega käis või kellega jõi. Marani pikka ning edukat filmimehe karjääri kokku võttev teos heidab kiire ja kohati natuke liiga põgusagi pilgu kõigi tema loodud filmide kaamera taha jäänud maailma. Miks, kuidas, missuguste valude ja rõõmudega iga film sündis.

Loodusfilmi väntamine on hoopis teine maailm, kui mängufilm või animatsioon. Sa ei saa oma "näitlejatele" öelda, et nüüd avaldage südamest armastust või minge rivaalile käppadega kallale. Loodust filmides on olulised kolm tegurit: juhus/õnn, süvateadmised/eeltöö ning kannatus. Kui sa oled valmis ootama lamades päevi väikses maskeeritud onnikeses keset Matsalu kõrkjatemerd, selleks et saada üks võimalus filmida kauride pulmatantsu teadmisega, et järgmine võttepäev selle kaadri saamiseks on 365 päeva pärast, siis sa oled valinud õige elukutse. Kõige olulisem on see, et sa ei tohi pettuda ja kibestuda, kui soovitud kaadreid filmilindile ei õnnestu saada.

Rein Maran valis kindlasti õige elukutse. Tema kuulub samasse ritta meestega nagu Fred Jüssi ja Aleksei Turovski. Inimesed, kelle maailmapilt ja -taju on tohutult suurem, kui meiesugustel urbaniseerunud ja betoniseerunud tajumeeltega inimlastel. Meie oleme juba pea täielikult kaotanud oskuse loodusega rääkida ning mis veel kurvem, võime loodust kuulata ja sealt õppida.

Lõpetuseks suur kummardus ja jõudu kõigile neile õppimisvõimelistele inimestele, kes proovivad veel meile kogu oma jõu ning nõuga õiget rada kätte juhatada.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Konstantin · Rating 5 out of 5]

Tsiteerin raamatust:

Kui sa kord juba oled inimeseks loodud, siis on sinus peidus kõik, alates koletisest, lollist ja lõpetades pühakuga - kõik on sinus olemas. Mis valikuid sa teed, mida sa alla surud, mida sa endas avad - sellest sõltub see, mis sulle jõudu annab, mis sulle rõõmu valmistab ja mis sind ängistab. Sest iga valik või otsus, mis sa enda jaoks langetad, võib sulle tõepoolest elus rõõmu pakkuda, aga võib sind ka kohutavalt muserdada, sa pead hakkama seda risti kandma, mille sa endale oled võtnud. See on võib-olla väga idealistlik mõte, aga sisemist olemise jõudu ei tohi minetada.

Oivaline raamat vapustavast inimesest ja tema rabavatest mõttemaastikest.