Käesolev romaan (1938) kujutab Läti Henriku kroonikale toetudes ristisõdijate vallutustegevust XIII saj. alguses Baltimail. Pinevas sündmustikus, rikkaliku olustikukujutuse taustal hargneb liivi rahva ja nende vanemate Kaupo ning Ako tragöödia. Paralleelse liinina põimub tegevustikku rüütel Danieli ja kaupmehetütar Gertrudi romantiline armastuslugu, antud vanade ajalooliste romaanide laadis.
Täisväärtuslik ajalooline romaan ajast, kus metsikute eestlaste lõunanaabrid raudmeeste poolt ära vallutati. Mõningaid huvitavaid fakte, natukene ajaloolisi ebatäpsuseid, aga muidu kurblooline draama, kus kogu aeg hoiad pöialt nõrgemale, kuigi tead juba ette, mis raamatu lõpuks juhtub.
Mõnus nagu kõik Kippeli ajaloolised romaanid. Veidi oli ka "kippelisme" - eriti võikaid, detailseid ja naturaalseid hukkamiste ja piinamiste kirjeldusi (mida eriti esineb romaanis "Suure nutu ajal", aga vähemal või rohkemal määral kõigis Kippeli romaanides, v.a. ehk "Meelises"). Teema - liivlaste ristiusustamine paarkümmend aastat enne eestlaste muistset vabadusvõitlust - oli ka piisavalt vähetuntud ja vähekäsitletud, ja see hoidis asja ka väga huvitavana. Hea.