Mõisa köis. Kolm mõrvalugu Juhan Liiviga

Kriminaalne raamatukogu #5

by Indrek Hargla

Ajalooline kriminaalromaan „Mõisa köis“ koosneb kolmest seotud lühiromaanist, mida ühendab Juhan Liivi tegelaskuju. On aasta 1894, Juhan Liiv on vabanenud Tartu närvikliinikust ja sõidab lodjal Alatskivile tervist kosutama. Tema hing on muserdatud, ta teab, et ta jääb vaimuhaigeks, Eestis toimub ränk venestamine, ärkamisaja lootused on hääbumas. Alatskivil on aga talumees Madjus leidnud rahapaja ja sellest alguse saanud sündmused viivad mõrvani. Liivi haiglaselt kahtlustav meel ja võime märgata pealtnäha tähtsusetuid detaile aitavad tal leida õige mõrtsuka.

Lühiromaanis „Für Elise“ jahib Liiv mõrtsukat koos imekauni Alatskivi mõisapreili Eufrosinega ja peab samal ajal baltisaksa aadlimeestele tõestama, et ka eestlaste seast võib võrsuda suur poeet. Kolmandas jutus satub Liiv veel Simovardi veskile, kus tal tuleb lahendada peaaegu võimatuna näiv suletud ruumi mõistatus.

„Minule on koolmeistrid teistsuguse hinguse sisse puhunud. Missugune mehine vaim silmis, missugune elujulgus ja kuldselge lootuslik Eesti süda nendel oli! Kui mina koolipingis õppisin, ei kiitnud keegi keisreid, aga nüüd on kõik ilm hapu ja elu ise puhas jumala asjata ajaraisk. Mis on saanud sellest laulust, mida me noorest peast laulsime? Koidula on surnud, Jakobson on surnud, Hurt elab Peterburis ja „Postimees“ ülistab Vene keisrit. Öökuubne on me aeg! Päris priiusest ei kõnele keegi, meie nooruspõlve laul on maha maetatud ja selle haud on okkalisi vitsasid täis kasvanud. Suikumine, igal pool aina suikumine.“

Juhan Liiv tuleb tagasi romaanis „Kadunud koolja mõistatus“.

300 pages, Paperback

Published October 1, 2024

Reviews

[Katrin Olak · Rating 4 out of 5]

Kui ennast mitte häirida lasta asjaolust, et Juhan Liiv Poirot’d mängima pandud, siis pole ju vigagi. Põnevad mõrvalood, hea vanaaja keelekasutus.

[Elar · Rating 5 out of 5]

Kuigi alguses tundus selline kompott veidi kaheldav, et eestlaste kullavaramu, Juhan Liiv mõrtsukaid jahib, siis välja kukkus igati ontlikult. Tagasihoidlik hllumeelne poeet lahendab krimimüsteeriumeid lausa kolmes loos, kus ühestki ei puudu 19. sajandi ajaloolist autentsust, huumorit ning pöördeid ja haake täis kulgemist.

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Sellest raamatust sain ma teada niimoodi, et sotsiaalmeedia ja uudisteportaalid hakkasid kajama miskist uuest eesti filmist "Vari". See aga olla Indrek Hargla romaani põhjal tehtud. Tegelikult vist kirjutas Hargla algul stsenaariumi, pärast aga laiendas selle romaaniks ning kirjutas 2 juttu samade tegelastega veel juurde ja andis samade kaante vahel raamatuna välja. Kaane pealgi kaader filmist. Hargla on niimoodi ennegi teinud, tuletagem siinkohal meelde bravuurikalt ja paljutõotavalt alanud kuid siis eikuhugi sumbunud ja vaikselt tühjaks visisenud "Süvahavva't".

Tegu siis kolme mõrvalooga, kus tapmisi lahendab ei keegi muu kui skisofreeniline Eesti Luule Isa, Alatskivi külmetav ja nälgas poeet Juhan Liiv. Film on tehtud esimese loo põhjal. Muide, algul tahtsin filmi vaatama minna aga peale lugemist enam ei taha. Toimumiskoht on Alatskivi ja selle vahetu ümbrus, ka Liivi päris sünnikoht Rupsi küla. Tegevuse aeg on umbes 1890-1900 paiku, ehk siis kui Liivgi samas kohas oma tegusid tegi. Ajastule kohaselt toimub tsaariaegne venestamine, üks kandvaid kõrvaltegelasi on vallapolitsei ehk uräädnik, Liiv toimib tema abilisena kuid mõrvad lahendab ise. Liivi lahenduste leidmine toimub vaheldumisi hullumeelsete nägemustega. Ausalt öeldes mulle see detektiivi valik väga ei klappinudki, mulle tundub Juhan Liiv ikka väga ebausutava detektiivina. Tagakaane tekstist saame teada, et detektiiv Liivist on tulemas veel vähemalt romaan "Kadunud koolja mõistatus". Njah. Harglat on alati lust lugeda, kuid mõned tema valikud on enam kui kummalised ja siinkohal mulle see hullu poeedi toppimine Sherlock Holmesi laadseks tegelaseks väga ei meeldi. Tõeline Liiv arvatavasti poleks lahendanud mitte ühtegi kuritegu sest vaevles ikka päris kõvasti skisofreeniliste luulude käes.

Esimene lugu keerleb põllult väljakaevatud rahapaja ümber. Teine räägib Alatskivi mõisast, mõisasakstest ja nende salaelust. Kolmas lugu on väljareklaamitud kui "peaaegu võimatuna näiv suletud ruumi mõistatus". Paraku mida pole, on seesama suletud ruum: mõrv toimub kuskil laka peal ja suletud pole seal ka midagi - inimesi tuleb ja läheb, Aga sellele vaatamata on tegu igati kobeda looga - ja kogumikuga. Hargla on taaskord tõestanud ennast nii Eesti esimese krimikirjanikuna, kui ka praktiliselt pingutust välja näitamata eesti originaalse ajaloolise krimi esinumbrina. Viimases žanris tal tõsi küll konkurentsi veel vähem kui esimeses.

Hea oli. Tõstsin tema ammuse "Raudrästiku aja" ülelugemiseks hunnikus lähemale.

[Brit · Rating 4 out of 5]

"Mõisa köis" on raamat, mis ühendab ajaloolise müsteeriumi ja detektiiviloo unikaalsel viisil ning suudab oma kolme detektiivilooga pakkuda kiiret ja haaravat lugemiselamust. Teose kõige suuremaks tugevuseks on rabavalt julge ja ajastukohane keelekasutus, mis annab loole erilise autentsuse. Autor ei karda luua atmosfääri, mis haarab lugeja 19. sajandi Eestisse, lisades samas ootamatu poeetilise sügavuse.

Üks meeldejäävamaid elemente on Juhan Liivi luuletuste kasutamine, mis mõjub värskendavalt ja lisab tekstile sügavust. Liivi luule seob kirjanduse ja süžee ühtseks tervikuks, näidates, kui sügavalt autor oma tegelasi ja ajastut mõistab. Omamoodi geniaalne lähenemine. Ilmselgelt on kasutusel vaid loetud arv poeeme, mis erinevates situatsioonides ja erinevatel põhjustel peategelase sulgest ilmuvad.

Tahaksin välja tuua ka autori käsitluse skisofreeniast, mida on kirjutatud vahendina, mis aitab detektiivil tunnetada ohtu, surma ning liikuda õigete vihjete suunas. Liivi skisofreenia, või nagu raamatus uhkelt nimetatakse Beziehungswahnvorstellung, muutub omamoodi tööriistaks – ta on justkui elav valedetektor, kelle unikaalsed tajud annavad talle mõneti ebahariliku, kuid mõjuva eelise detektiivina. Lisaks tooksin esile ka Postimehe Georgi ja Juhani vaheline suhtluse, mis on humoorikas, veidi terav, ent samal ajal ilmselgelt hooliv. Nende vahelised stseenid ja dialoogid olid mu vaieldumatud lemmikud.

Kui norida, siis võtaks natuke peategelase kalla. Liivi kujutamine niivõrd taibukana ei tundunud kahjuks lõpuni usutav – skisofreenia ja geeniuse piiril balansseerimine ei veennud mind ära. See oli üks vähestest kohtadest, mis lugemiskogemust ehk veidi häiris. Muidu nii rahulikku ja pigem tagasihoidlikku Liivi on keeruline Sherlock Holmesina ette kujutada.

Kokkuvõttes on teos suurepärane lugemiselamus neile, kes naudivad ajaloolisi detektiivilugusid, mis on vürtsitatud poeetilise keele ja psühholoogilise sügavusega. Kuigi mõned detailid võisid jääda veidi ebausutavaks, pakub teos siiski ainulaadset ja köitvat lugemiskogemust.

[Irina (Lohe Loeb) · Rating 4 out of 5]

3.75

[Krista · Rating 5 out of 5]

Jaa, enne, kui raamatut lugesin, käisin filmi vaatamas (“Vari”) - no raamat on ikka kordi parem, siin on lugu ja lahendus ja kõik kulgeb loogiliselt. Film oli killustatud ja ei tulnud see lugu välja.
Teine lugu “Für Elise” kiskus Sagadi paruni mõrvalooks, von Bock oli ka täitsa olemas.
Kolmas lugu jälle talurahva mõistatusi lahendamas, kui Hargla veel mõne mõrvaloo Liivile lahendada annab, siis võiks see jääda lihtrahva hulka, las Kütt kirjutab kõrgklassi mõrvalugusid.

[Piret Peensoo · Rating 2 out of 5]

Ootasin raamatu lugemist põnevusega, kahjuks aga ei tekkinud selle teosega head kontakti. Olin korduvalt kahe vahel, kas jätta üldse pooleli või ikka pingutada lõpuni, lootuses, et kontakt tekib. Ei tekkinud.

[Dagne567 · Rating 5 out of 5]

Täiesti kobedad krimilood. Mulle sobib, kuidas Hargla vanaaegset keelepruuki tarvitab lugudes (ehkki see on vastik), (usutavasti) Postimeest ja Liivi luulet tsiteerib. Päris stiilne.

[Maria Savina · Rating 4 out of 5]

1. lugu 99% sama mis film.
2. lugu on imelik
3. lugu on hea ja hoidis põnevil.

[Piret Aasmäe · Rating 2 out of 5]

Üks Hargla halvimaid teoseid. Ajalooliselt täiesti valesti.

[Pille Piho · Rating 5 out of 5]

https://pilleraamatujakassiga.blogspo...