What do you think?
Rate this book
Õhtupäike väikestel majadel
„Õhtupäike väikestel majadel“ on üks etapp, üks tükk reisist vanadusse, aga imelikul kombel viib see reis läbi lapsepõlve, läbi selle aja, kui kõik oli alles ees. Sest kõik on endiselt alles ees. See ongi vananemise paradoks ja selle kõige kiivamalt varjatud saladus: ikka on kõik alles ees, ikka on kõik alles tundmatu, ikka on su elumõistatus alles lahendamata. Kas osa tema lahendusest ei peitugi nimelt lapsepõlves, päritolus, tolles ajas, kust oleme tulnud ja mida enam ilmselgelt olemas ei ole? Ümberringi on uus aeg, aga meie kõnnime tubades, mis kord olid, räägime inimestega, keda ilmsi enam kohata ei saa. Jääme ajast maha. Või jääb hoopis aeg meist maha? Võib-olla astume hoopis aasta-aastalt aina tundmatumale, aina vähem läbi uuritud, aina põnevamale maale, alles täiesti kaardistamata territooriumile. Ka see on võimalik.
320 pages, Paperback
Published November 15, 2024
31 people are currently reading
184 people want to read
About the author
Tõnu Õnnepalu
54 books120 followersAn Estonian author and poet who also writes as Emil Tode and Anton Nigov.
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Õnnepalu was born in Tallinn and studied biology at the University of Tartu from 1980 to 1985. He began his writing career as a poet in 1985 and has published three collections of his works. In 1993 he garnered international attention when his novel Piiririik (English translation: "Border State") was published under his pen name 'Emil Tode'. The book was translated into 14 languages and became the most translated Estonian book of the 1990s. That year, he received the annual literary award given by the Baltic Assembly.
Õnnepalu's work often explores topics such as homosexuality, isolation and betrayal.
In 1992, his poem "Inquiétude du Fini" was performed as a choral piece, with notable Estonian composer Erkki-Sven Tüür acting as conductor.
In addition to writing novels, Tõnu Õnnepalu has translated works into Estonian from the French language by such authors as François Mauriac, Charles Baudelaire and Marcel Proust and has written for such English language publications as the Poetry Society. Tõnu Õnnepalu is also a member of the Board of Governors of the Eesti Maaülikool (Estonian University of Life Sciences) in Tartu.
From: https://en.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 20 of 20 reviews
December 22, 2024
Piisas mul raamatupoes vaid tagakaanel olev tekst läbi lugeda, kui teadsin, et see on selline Õnnepalu, keda ma armastan. See, kelle lugemine mõjub mulle meditatiivselt, teraapiliselt, rahustavalt. Aeg nagu aeglustuks ja samal ajal meeled teravduvad. Kõik need lõhnad ja värvid ja hääled, mida ta kirjeldab, jõuavad päriselt minuni.
Kuigi ma olen ilmselt liiga noor, et päriselt mõista kõike seda, millest "Õhtupäike väikestel majadel" räägib, andis pea iga lehekülg ainest eneserefleksiooniks ja sisekaemuseks. Ka selles raamatus oli, sarnaselt mitmele eelmisele, autori võitlust oma deemoniga, ent see oli kuidagi leplik - oma sisemist katastroofi nentiv, kuid sellega hästi toime tulev, isegi lootusrikas. Tervikuna teos, mida nautida aeglaselt.
"Aga võib-olla elab su mälu sellest kõigest, mis oli ja mis sa olid - võib-olla elab ta edasi? Mälul pole vanust, ehk siis ka surma." (Lk 11)
"Ma ei mäleta, et ma lapsena tuleviku vastu mingit võõristust oleksin tundnud. Pigem kannatamatust. Tulgu ta juba rutem! See maailm, mis hakkab olema minu maailm." (Lk 13)
"Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli. Kõik jääb pooleli." (Lk 17)
"Me elame mingil kujul nii kaua, kui on veel elus keegi, kes meid mäletab. Mitte kui nime või lugu, vaid kui inimest. Keegi, kes on meid näinud. Meie keha, liigutusi, silmi, ilmeid. Tema mälus me elame." (Lk 25)
"Väike probleem, mille lahendamiseks peab tegutsema, päästab su automaatselt kõigi maailma suurte hädade käest." (Lk 176)
"Me jääme inimesi mäletama just selleealistena ja üldse sellistena, nagu nad olid, kui me neid esmakordselt kohtasime." (Lk 296)
Kuigi ma olen ilmselt liiga noor, et päriselt mõista kõike seda, millest "Õhtupäike väikestel majadel" räägib, andis pea iga lehekülg ainest eneserefleksiooniks ja sisekaemuseks. Ka selles raamatus oli, sarnaselt mitmele eelmisele, autori võitlust oma deemoniga, ent see oli kuidagi leplik - oma sisemist katastroofi nentiv, kuid sellega hästi toime tulev, isegi lootusrikas. Tervikuna teos, mida nautida aeglaselt.
"Aga võib-olla elab su mälu sellest kõigest, mis oli ja mis sa olid - võib-olla elab ta edasi? Mälul pole vanust, ehk siis ka surma." (Lk 11)
"Ma ei mäleta, et ma lapsena tuleviku vastu mingit võõristust oleksin tundnud. Pigem kannatamatust. Tulgu ta juba rutem! See maailm, mis hakkab olema minu maailm." (Lk 13)
"Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli. Kõik jääb pooleli." (Lk 17)
"Me elame mingil kujul nii kaua, kui on veel elus keegi, kes meid mäletab. Mitte kui nime või lugu, vaid kui inimest. Keegi, kes on meid näinud. Meie keha, liigutusi, silmi, ilmeid. Tema mälus me elame." (Lk 25)
"Väike probleem, mille lahendamiseks peab tegutsema, päästab su automaatselt kõigi maailma suurte hädade käest." (Lk 176)
"Me jääme inimesi mäletama just selleealistena ja üldse sellistena, nagu nad olid, kui me neid esmakordselt kohtasime." (Lk 296)
December 6, 2024
Just sobiv raamat seljatama halli novembrikaamost. Kunagi tuleb kevad niikuinii!
March 21, 2025
ilus! võiksin vist Õnnepalu poenimekirju ka lugeda ja ikka oleks ilus! just täpselt selline raamat, mida loed aeglaselt hommikukohvi kõrvale
December 21, 2025
Ma olen Õnnepalu tekste palju aastaid nautinud, aga viimastel aegadel pole need enam mind niimoodi kaasa tõmmanud. Ja ega seegi. Vist ikkagi liiga palju vanamehelikku tänitamist, kohati ka üleolekut (isegi kui ta enda üle seal sees naerab, jääb see üleolekuks) mis selle kõrval olevad päris mõnusad heietused ära rikub. Ja kliimateemade (jah, võib vist ikka öelda) mõnitamine teeb lihtsalt kurvaks.
Aga samas raamatu lõpp mõjus helgelt ja see tüütu halalaadne tekst hakkas ununema.
Ja see. "Ma olin armunud Peetrisse ja et oli vabadus, ütlesin talle seda. Sellest tuli küll ainult arusaamatust ja valu, aga mis siis. Homoseksuaalsus võis ju sugulise kõlvatuse paragrahvi alla käia ("sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil"), aga kes sellest enam hoolis? Need olid vana aja rumalad sõnad. Nüüd oli uus aeg." Aitäh selle eest!
Aga samas raamatu lõpp mõjus helgelt ja see tüütu halalaadne tekst hakkas ununema.
Ja see. "Ma olin armunud Peetrisse ja et oli vabadus, ütlesin talle seda. Sellest tuli küll ainult arusaamatust ja valu, aga mis siis. Homoseksuaalsus võis ju sugulise kõlvatuse paragrahvi alla käia ("sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil"), aga kes sellest enam hoolis? Need olid vana aja rumalad sõnad. Nüüd oli uus aeg." Aitäh selle eest!
February 4, 2025
Ma pole kunagi mingi tsitaadiinimene olnud, aga see tekitab küll mõtteid: Me jääme inimesi mäletama just selleealistena ja üldse sellistena, nagu nad olid, kui me neid esmakordselt kohtasime.
May 6, 2025
Õnnepalu ei kirjutagi õieti mitte millestki, aga teeb seda väga ilusti.
July 26, 2025
Mainisin paarile tuttavale, et võtsin Õnnepalu endale ette. Reaktsioon oli umbes selline, et kas sa päriselt viitsid 300 lehekülge kibestunud vanamehe tõdemusi lugeda. Nojah, juba pealkiri "Õhtupäike väikestel majadel" tõotas midagi tõeliselt kibedat, valusat, paratamatut. Ja vat viitsisin, sest keegi kinkis selle raamatu mulle ja ma püüan kõik kingitud raamatud läbi lugeda (wish me luck tho).
Teos algab prantsuskeelse kirjaga: "Hoolides teie isikuandmete turvalisusest, soovime teile teatada, et teiepoolse aktiivsuse puudumise tõttu on teie konto nüüdsest anonümiseeritud. Teid puudutavad andmed ei ole meile enam kättesaadavad. Palume teil silmas pidada, et tegemist on lõpliku ning pöördumatud muudatusega. Te ei saa meie poolt enam ühtegi teadet" (7). See kiri pani mind mõtlema veebistunud minale – sinu kasutajatele, andmetele kõiksugu platvormidel. On mugav (ja paratamatu) kasutada hüvesid, mida veebistunud suhtlemine meile andnud on - võin olla kontaktis enda maakohast ükskõik mis tuttavaga ja luua pärisendaga võrreldes täiesti teise persooni. Aga mis siis saab, kui ühel hetkel mind ei ole? Veebistunud Andreas jääb alles, sa võid talle saata endiselt sõbrakutse, poke'ida, proovida veebida, sõnumeid saata, temaga koos pilte postitada, ära tagida. Kui mu üks tuttav lahkus meie seast, mõtlesin, et kuidas käituda tema kasutajatega sotsiaalmeedias. Edasi jälgida? Edasi sõber olla? Sõnumeid alles hoida? Oleks Tõnupalu tegelenud ja arutlenud sel teemal, oleks see vast huvitav arutelu, mis saadab tänaseid noori ja vanu.
Veebistunud minast polnud rohkem kippu ega kõppu. Teemaks tuli hoopis viibimised eri kohtades: kirjeldused paikadest, mis Õnnepalule armsad on, meenutused "hommikupäikese" momentidest nendes kohtades. Nii viis Õnnepalu oma lugeja nii Tallinna äärelinna Pääskülla, Hiiumaale, Tartu lähistele, tuues nendest kohtadest kirjeldusi, mis olid meeldivalt kurvad, kuid mitte lootusetud. Teos on kirjutatud päevikuvormis, sissekanded hilissügisest varakevadeni. Lugeja kutsuti kaasa aasta kõige süngemasse aega. Natuke kahetsen, et raamatu suvel ette võtsin, ilmselt kirjeldused hallist päevast, kargetest talvehommikutest, jäätunud-tuhmunud talveõhtu päikeseloojangutest oleks mõjunud sügavamalt jõulude aegu.
Igasse päeva oli sisse kantud aktuaalseid teemasid, olgu selleks sõda Ukrainas, hirm AI ees, kliimaprobleemid, paremäärmusluse vohamine, demokraatia hälbimine. Kuid isegi need inimkonda vaevavad teemad ei ole minategelase jaoks nii rasked kui ootus. Ootus kohtuda, kirjutada, olla turvaliselt tegelasega A. Päevad, mis minategelast saatsid muutusid aina hallimateks ja üksluisemateks. "Lihtsalt üks korduvus, mis maha käib, mis muutub aina korduvamaks ja jõuetumaks…" (143), "Kui mõnes aastas polegi muud traumat, siis jaanuaritrauma on ikka. See, kuidas aeg seisma jääb ja sulle tummalt otsa jõllitab. Mitte midagi ütlemata" (227).
Seda ootust saadab ka pidev valu, mida minategelane põhjendab esimese armumisena. "Armumine on see viga, mida tehakse noorena, kui ei teata veel, esiteks, et see on viga, ja teiseks, milline viga see on" (290). Nojah nuta või naera, aga selle armumise ja ootamise osas olen vist päris ühel nõul…
Kokkuvõttes ilus teos, kohati üksluine. Kes mingil põhjusel armastavad õnnepalulikku kibestumust, leiavad seda teosest küll ja veel.
Teos algab prantsuskeelse kirjaga: "Hoolides teie isikuandmete turvalisusest, soovime teile teatada, et teiepoolse aktiivsuse puudumise tõttu on teie konto nüüdsest anonümiseeritud. Teid puudutavad andmed ei ole meile enam kättesaadavad. Palume teil silmas pidada, et tegemist on lõpliku ning pöördumatud muudatusega. Te ei saa meie poolt enam ühtegi teadet" (7). See kiri pani mind mõtlema veebistunud minale – sinu kasutajatele, andmetele kõiksugu platvormidel. On mugav (ja paratamatu) kasutada hüvesid, mida veebistunud suhtlemine meile andnud on - võin olla kontaktis enda maakohast ükskõik mis tuttavaga ja luua pärisendaga võrreldes täiesti teise persooni. Aga mis siis saab, kui ühel hetkel mind ei ole? Veebistunud Andreas jääb alles, sa võid talle saata endiselt sõbrakutse, poke'ida, proovida veebida, sõnumeid saata, temaga koos pilte postitada, ära tagida. Kui mu üks tuttav lahkus meie seast, mõtlesin, et kuidas käituda tema kasutajatega sotsiaalmeedias. Edasi jälgida? Edasi sõber olla? Sõnumeid alles hoida? Oleks Tõnupalu tegelenud ja arutlenud sel teemal, oleks see vast huvitav arutelu, mis saadab tänaseid noori ja vanu.
Veebistunud minast polnud rohkem kippu ega kõppu. Teemaks tuli hoopis viibimised eri kohtades: kirjeldused paikadest, mis Õnnepalule armsad on, meenutused "hommikupäikese" momentidest nendes kohtades. Nii viis Õnnepalu oma lugeja nii Tallinna äärelinna Pääskülla, Hiiumaale, Tartu lähistele, tuues nendest kohtadest kirjeldusi, mis olid meeldivalt kurvad, kuid mitte lootusetud. Teos on kirjutatud päevikuvormis, sissekanded hilissügisest varakevadeni. Lugeja kutsuti kaasa aasta kõige süngemasse aega. Natuke kahetsen, et raamatu suvel ette võtsin, ilmselt kirjeldused hallist päevast, kargetest talvehommikutest, jäätunud-tuhmunud talveõhtu päikeseloojangutest oleks mõjunud sügavamalt jõulude aegu.
Igasse päeva oli sisse kantud aktuaalseid teemasid, olgu selleks sõda Ukrainas, hirm AI ees, kliimaprobleemid, paremäärmusluse vohamine, demokraatia hälbimine. Kuid isegi need inimkonda vaevavad teemad ei ole minategelase jaoks nii rasked kui ootus. Ootus kohtuda, kirjutada, olla turvaliselt tegelasega A. Päevad, mis minategelast saatsid muutusid aina hallimateks ja üksluisemateks. "Lihtsalt üks korduvus, mis maha käib, mis muutub aina korduvamaks ja jõuetumaks…" (143), "Kui mõnes aastas polegi muud traumat, siis jaanuaritrauma on ikka. See, kuidas aeg seisma jääb ja sulle tummalt otsa jõllitab. Mitte midagi ütlemata" (227).
Seda ootust saadab ka pidev valu, mida minategelane põhjendab esimese armumisena. "Armumine on see viga, mida tehakse noorena, kui ei teata veel, esiteks, et see on viga, ja teiseks, milline viga see on" (290). Nojah nuta või naera, aga selle armumise ja ootamise osas olen vist päris ühel nõul…
Kokkuvõttes ilus teos, kohati üksluine. Kes mingil põhjusel armastavad õnnepalulikku kibestumust, leiavad seda teosest küll ja veel.
October 13, 2025
Õnnepalu on paletipuhastuseks hea.
Lugesin ja mingi hetk hakkasin mõtlema, et loeks nagu nirvaanasse sumbunud inimese mõtisklusi oma nüüdsest elust (kui ollakse eluvoolu üsna osavõtmatud asjaosalised) ja minevikuelust (kui poldud veel sumbunud).
Hiljem andis tooni üksildus, selline ilma kriipimiseta, vaikse leppimisega kaotusvalu. Ehk ongi see näilise nirvaanani jõudmine - eluvalu omaksvõtt selle käes tundeliselt kannatamata?
Alguses andis tooni katse jõuda mingi elusaladuseni lapsepõlve kaudu. Ent sellest plaanist loobus ta üsna pea, sest suuri saladusi pole ja "esimese trauma" põhisus on veidi tüütu (ja õigupoolest toob iga aasta omaga uued traumad, miks keskenduda üksnes neile esimestele?). Ja raamatu lõpp tasapisi hääbus leppimiseni vananemisega. Või mõlgutusteni sellest.
Hakkasin kirjutama, et ainult unenäokirjeldused tekitasid minus tõrget, aga kogu selle teksti üleüldise... "ebaolulisuse" juures ei riiva need asja. ("ebaolulisuse"-kommentaari peaks kuidagi ehk tagasi ajama või täpsustama. Aga ehk ei pea kah. Ehk tulekski just alla joonida - elegantne ebaolulisus.)
Tsitaate kah. Võib-olla mitte eredaimad või tähtsaimad, aga need, mida sattusin üles salvestama, kui meeles oli ja võimalust kah.
lk 59: "Meie elu on nagu mingi XXXXL hamburger, kõige keskel armetu salatileht, markeerimaks meie looduslähedust, tervislikke eluviise ja üldse kõike head ja õiget."
Lk 68-72 - Heljo Männi luuletuse "Nääriöö muinasjutt" arutlus kui huvitav näide, kui valuliselt võib tundlik laps läbi elada üht võimsat luuletust.
Lk 85: Ema ja isa, vanaemast rääkimata, tulid maailmast, kus kõige tähtsam oli töö. Töö oli massiivne ja valdav. Töö kestis hommikust õhtuni. Kas neil oli sellepärast raske? Ei, ma ei arva. Raske on, kui me mõtleme, et on raske. Kui miski on meie meelest valesti. Kui kõik on õigesti, pole raske. Töö on hea.
Lugesin ja mingi hetk hakkasin mõtlema, et loeks nagu nirvaanasse sumbunud inimese mõtisklusi oma nüüdsest elust (kui ollakse eluvoolu üsna osavõtmatud asjaosalised) ja minevikuelust (kui poldud veel sumbunud).
Hiljem andis tooni üksildus, selline ilma kriipimiseta, vaikse leppimisega kaotusvalu. Ehk ongi see näilise nirvaanani jõudmine - eluvalu omaksvõtt selle käes tundeliselt kannatamata?
Alguses andis tooni katse jõuda mingi elusaladuseni lapsepõlve kaudu. Ent sellest plaanist loobus ta üsna pea, sest suuri saladusi pole ja "esimese trauma" põhisus on veidi tüütu (ja õigupoolest toob iga aasta omaga uued traumad, miks keskenduda üksnes neile esimestele?). Ja raamatu lõpp tasapisi hääbus leppimiseni vananemisega. Või mõlgutusteni sellest.
Hakkasin kirjutama, et ainult unenäokirjeldused tekitasid minus tõrget, aga kogu selle teksti üleüldise... "ebaolulisuse" juures ei riiva need asja. ("ebaolulisuse"-kommentaari peaks kuidagi ehk tagasi ajama või täpsustama. Aga ehk ei pea kah. Ehk tulekski just alla joonida - elegantne ebaolulisus.)
Tsitaate kah. Võib-olla mitte eredaimad või tähtsaimad, aga need, mida sattusin üles salvestama, kui meeles oli ja võimalust kah.
lk 59: "Meie elu on nagu mingi XXXXL hamburger, kõige keskel armetu salatileht, markeerimaks meie looduslähedust, tervislikke eluviise ja üldse kõike head ja õiget."
Lk 68-72 - Heljo Männi luuletuse "Nääriöö muinasjutt" arutlus kui huvitav näide, kui valuliselt võib tundlik laps läbi elada üht võimsat luuletust.
Lk 85: Ema ja isa, vanaemast rääkimata, tulid maailmast, kus kõige tähtsam oli töö. Töö oli massiivne ja valdav. Töö kestis hommikust õhtuni. Kas neil oli sellepärast raske? Ei, ma ei arva. Raske on, kui me mõtleme, et on raske. Kui miski on meie meelest valesti. Kui kõik on õigesti, pole raske. Töö on hea.
March 18, 2025
See on just selline raamat, milliseid ma Õnnepalult ootan. Lugesin õhtuti enne uinumist ja lootsin, et see kestaks kaua. Ammu pole midagi sellist lugenud, mille kohta tunned, et ei taha, et see läbi saaks. Kõik need mõtisklused, eluvaatlused ja üleüldse elustiil - ma samastun sellega väga ja ilmselt paljus seepärast, et oleme autoriga peaaegu ühevanused ja et elan hetkel ka väga sarnast vaba inimese elu. Õnnepalule sobib selline päevikulaadne kirjutamine, kuigi siin raamatu lõpupoole tekkis mina-vormi asemel tema-vorm, mis mind tegelikult väga häiris. Kusjuures ühes peatükis läheb see tema äkki poole teksti peal uuesti minaks üle - ilmselt autor unustas, et oli otsustanud enda olemisest kõrvaltvaataja pilguga rääkida. No igatahes väga mittevajalik stiil, mina-vormis kirjutamine mõjub loomulikult ja ausalt, igasugune muu kirjanduslik püüdlus mõjub Õnnepalu puhul kunstlikult ja on seepärast lausa ebamugav lugeda.
Sellegipoolest ma nautisin seda raamatut väga ja ootan juba järgmist. Selleks, et ma Õnnepalu raamatuid naudiksin, piisab mulle, kui ta jätkab oma igapäevaseid heietusi, rääkigu siis kasvõi ilmast või sellest, mida parasjagu aknast näeb, tule ahju tegemisest või surnuaias ringi kondamisest - see kõik mulle lihtsalt väga meeldib. Tabasin end ka mõttelt, et ilmselt just Õnnepaluga üheealine olemine paneb tema raamatuid veelgi rohkem nautima, sest taust on sama ja vanusega kaasnevad mõtted samuti. Näiteks imestamine selle üle, kuidas minust nooremad inimesed saavad olla nii vanad, lausa minust vanemad :) Täpselt samalt mõttelt olen end tabanud.
Jään nüüd järgmist raamatut ootama, loodetavasti sellist, kus ülekaalus Hiiumaal elamise võlud ja valud.
Sellegipoolest ma nautisin seda raamatut väga ja ootan juba järgmist. Selleks, et ma Õnnepalu raamatuid naudiksin, piisab mulle, kui ta jätkab oma igapäevaseid heietusi, rääkigu siis kasvõi ilmast või sellest, mida parasjagu aknast näeb, tule ahju tegemisest või surnuaias ringi kondamisest - see kõik mulle lihtsalt väga meeldib. Tabasin end ka mõttelt, et ilmselt just Õnnepaluga üheealine olemine paneb tema raamatuid veelgi rohkem nautima, sest taust on sama ja vanusega kaasnevad mõtted samuti. Näiteks imestamine selle üle, kuidas minust nooremad inimesed saavad olla nii vanad, lausa minust vanemad :) Täpselt samalt mõttelt olen end tabanud.
Jään nüüd järgmist raamatut ootama, loodetavasti sellist, kus ülekaalus Hiiumaal elamise võlud ja valud.
December 7, 2024
“Rong vilistab, inimesed sõidavad kuhugi, vedades kaasas oma salajast hullust nagu suletud kohvrit. Või ridiküli. Või lihtsalt taskuid. See mahub igale poole ja tuleb igale poole kaasa, kuhu nad ka ei läheks, kuhu sa ka ei läheks.
Kõige selle juures ei ole nende ravimatu optimism mitte kuhugi kadunud. Hommikul jõe äärde kõmpides, magavate väikeste majade vahel oma igahommikust teed astudes (õnneks ei kohta ta tõesti sel kellaajal peaaegu kunagi mitte kedagi), ta mõtles, et kas tõesti võib nendes majades keegi olla rumalalt armunud, oodata unetult hommikut. Milleks?”
Kõige selle juures ei ole nende ravimatu optimism mitte kuhugi kadunud. Hommikul jõe äärde kõmpides, magavate väikeste majade vahel oma igahommikust teed astudes (õnneks ei kohta ta tõesti sel kellaajal peaaegu kunagi mitte kedagi), ta mõtles, et kas tõesti võib nendes majades keegi olla rumalalt armunud, oodata unetult hommikut. Milleks?”
January 5, 2025
Kõik on nii nagu ikka, ehk et mingi perioodi päevikulaadne jutukese veeretamine. Ja üldiselt mulle ju meeldib nii. Lihtsalt mõnes aastakäigus püsib selgroog paremini paigas, mõnes lõdvemalt. Ega siingi oli toredaid lugusid, eriti kui juttu oli lugemismuljetest ("Katk ja koolera", väga hea raamat!, Nina Lykketki mainiti), Hiiumaast või lapsepõlvest Vikerkaares.
Mulle meeldib see pisukene päevakajaline teravus, mis juba mitmendat raamatut järjest on Õnnepalu teksti siginenud. On tekkinud selgem ja ärksam silmavaat. No jaa muidugi rõõm, et tal ka isiklikus plaanis hästi läheb.
Mulle meeldib see pisukene päevakajaline teravus, mis juba mitmendat raamatut järjest on Õnnepalu teksti siginenud. On tekkinud selgem ja ärksam silmavaat. No jaa muidugi rõõm, et tal ka isiklikus plaanis hästi läheb.
January 5, 2025
Õnnepalu ei saa korraga väga palju lugeda, sest see uinutav stiil pöördub siis iseenese vastu, aga üldiselt tuleb öelda, et autor valdab heietamise kunsti endiselt.
Kunst seisneb siis selles, et ei tohi üle seletada, vähemalt midagi tuleb kogu aeg jätta ütlemata, lugejale peab jääma võimalus mõned lüngad omaenese kogemusega tâita. Kui püüda absoluutselt kõik lõplikult ära öelda, muutub heietamine kiiresti imperatiivseks ja ärritavaks.
Kunst seisneb siis selles, et ei tohi üle seletada, vähemalt midagi tuleb kogu aeg jätta ütlemata, lugejale peab jääma võimalus mõned lüngad omaenese kogemusega tâita. Kui püüda absoluutselt kõik lõplikult ära öelda, muutub heietamine kiiresti imperatiivseks ja ärritavaks.
September 18, 2025
Neli tärni viiest Õnnepalule tundub veidi nagu anda 4/5 mõnele loodusnähtusele - kaljule või kosele. Kalju on lihtsalt kalju ja kosk on kosk ja sinu antud tärnid seda mitte kuidagi ei muuda.
Õnnepalu on samuti ikka Õnnepalu hoolimata sellest, kas kirjutab loodusest, vanadusest või armastusest.
See raamat oli .. vist vananemisest? Igal juhul on "Õhtupäike väikestel majadel" klassikaline Õnnepalu ja sama meeldiv lugemine nagu alati.
Õnnepalu on samuti ikka Õnnepalu hoolimata sellest, kas kirjutab loodusest, vanadusest või armastusest.
See raamat oli .. vist vananemisest? Igal juhul on "Õhtupäike väikestel majadel" klassikaline Õnnepalu ja sama meeldiv lugemine nagu alati.
November 6, 2025
Ega ma eriti liiga palju heietusi ei viitsi lugeda. Aga kui Õnnepalu heietab, eks natuke ikka viitsin ka.
Mõnikord tahaks vastu vaielda. Mõnikord jälle noogutan kaasa. Mõnikord naudin lihtsalt kirjeldusi. Mõnikord ärritun, sest tunnen mõnes mõttes ära ennast, isegi kui see mõte mulle ei meeldi.
Aga kokkuvõttes on ta täitsa tore.
Mõnikord tahaks vastu vaielda. Mõnikord jälle noogutan kaasa. Mõnikord naudin lihtsalt kirjeldusi. Mõnikord ärritun, sest tunnen mõnes mõttes ära ennast, isegi kui see mõte mulle ei meeldi.
Aga kokkuvõttes on ta täitsa tore.
April 19, 2025
on niivõrd kummaline avastada, kui see kahe kaane vahele mahtuv Miski, on vahest rohkemgi sinu moodi kui sa ise. Ning mõnikord ilus kah veel.
June 23, 2025
Õnnepalu ausus on nii värske, turvaline ja humoorikas, et sellest ei saa kunagi küll.
July 16, 2025
Nagu kohtumine vana sõbraga - midagi uut ju eriti ei kuule aga ikka on armas neil jalutusarutlustel kaasas käia, kaasa mõelda, et tõesti ongi nii. Ja pärast on kuidagi kergem oma eluga edasi minna...
January 4, 2026
Ōnnepalu on Ōnnepalu. Tema mõnusad mõtisklused minevikust, olevikust ja tulevikust.
January 7, 2026
aeglase kulgemise mõnus Õnnepalulik teekaaslane
February 2, 2025
Õnnepalu raamatuid on raske hinnata, aga "Õhtupäike väikestel majadel" on senimaani üks kõige paremini sobinud raamatutest.
Võib-olla lugesin õigel ajal, samamoodi talvisel aastaajal, hea võrdlus moment.
Loed ja mõtled ning rohkem ei olegi vaja.
Võib-olla lugesin õigel ajal, samamoodi talvisel aastaajal, hea võrdlus moment.
Loed ja mõtled ning rohkem ei olegi vaja.
Displaying 1 - 20 of 20 reviews