"Termodünaamika II seadus" on erakordne elulooraamat, kus Raivo Hein põimib oma eluloo loodusseadustega, esitades põneva küsimuse – kas ja kuidas me suudame nendega koostööd teha või oleme määratud nende vastu võitlema. Eesti üks silmapaistvamaid investoreid avab end täiesti uuest küljest, viies lugeja kaasa peadpööritavale teekonnale, mis ulatub alatest spekuleerimisest väljamaa kraamiga vene ajal kuni Virgini kosmoselaeva piletini, näidates ausalt nii triumfe kui ka hetki, mil nii äris kui isiklikus helikopteris oli kukkumine vaid käeulatuses. See pole tavaline ärimehe memuaar. Ta ei peida ka elu tumedamaid toone – kaotatud äripartnereid, lahkunud lähedasi ja kadunud firmasid. Kuigi teda on tihti peetud lihtsalt õnnelikuks lotovõitjaks, näitab raamat, kuidas mees, kes pole kunagi kaotanud oma poisilikku uudishimu, on õppinud loodusseadustega koos töötama ja saanud nii ise oma õnne sepaks. "Termodünaamika" on seni kõige põhjalikum ja ausam sissevaade Eesti ettevõtlusmaastiku telgitagustesse, õpetades, kuidas igaüks saab end ette valmistada võimalusteks ja väljakutseteks, mida elu ette viskab. See on inspireeriv lugu sellest, mida on võimalik saavutada, kui ühendada sihikindlus, valmisolek tööd teha ja oskus märgata võimalusi. Nagu ütleb üks kriitikutest – see on raamat, kust saab ridade vahelt lugeda veel paljude teiste raamatute tarkusi.
Pungestasin, mis ma pungestasin, aga lõpuni ma ennast lugema suruda ei suutnud. Tekst ja mõte on vägagi konarlik ja hüplik ning taamalt sümpaatsest avaliku elu tegelasest sai tema mõtteid lugedes ebasümpaatne jõmm.
Ja Dale Carnagie nimi kirjutatakse C-ga mitte G-ga lol.
Olin arvustusi lugedes üllatanud, kuna leidsin palju negatiivseid kommentaare. Mulle aga väga meeldis see raamat! Enamus elutõed olid küll väga klišeed, aga samas arusaadav, et ta need välja tõi. Huvitav oli lugeda niivõrd eduka inimese elulugu, eriti esimeste sammude kohta ettevõtluses (80ndate lõpust alates). Küll sel ajal sai ikka raha ehk eri valuutadega nihverdada ja suure juurdehindlusega kaupa (peamiselt viina) edasi müüa ning juba omajagu tulu teenida. 21. sajandi vabas Eestis pole enam elu nii "kerge" neis valdkondades ja konkurents mitmeid kordi suurem.🥲
Ma ei ole vist ühtegi raamatut nii kaua lugenud kui seda ja esimesed 100 lehekülge läksid nii vaevaliselt, et pidin ennast sundima edasi lugema, lootuses, et ehk läheb paremaks. Läkski. Kõik mälestused olid väga huvitavad ja nõukaaja lõpust ning 90ndatest oli palju äratundmisi. See raamat oleks võinud mälestustega piirdudagi, aga vahepeal hüppas sisse heietusi, mis oleks nagu kusagilt psühholoogia või pedagoogika raamatust kopeeritud - sellised nö õpetused või eneseabiraamatu laadsed lõigud mõjusid kui võõrkehad isiklike mälestuste vahel. Lisaks häirisid mind väga igasugu füüsika kirjeldused, kuna ma pole füüsikas tugev ja kogu see sõnavara ja füüsikanähtustega võrdlused olid minu jaoks tüütud ja mittevajalikud. See raamat oleks vajanud korralikku toimetamist, et kõik mittevajalik välja rookida ja jätta see puhtalt elulooraamatuks, sest elulugu on autoril vaieldamatult huvitav ja oleks sellise puhta žanrina olnud paremini loetav. Tean, et paljud on selle raamatu pooleli jätnud, sest hakkab igav, aga ma igal juhul soovitan see lõpuni lugeda, sest viimased paarsada lehekülge on köitvad ja põnevad lugeda. Isegi peaaegu 300 lehekülge, kui alguse konarustest on üle saadud. Raamatu pealkiri on ka minu jaoks selline, et pigem ei kutsu ostma - ikka see füüsika, mis tundub keeruline ja eemale peletab, aga see võib-olla mu enda kiiks.
See raamat oleks kordades parem autobiograafia asemel biograafiana...
Raivo elu ja tegemised on muljetavaldavad ja nendest on ta heietanud väga põhjalikult. Liigagi põhjalikult.
Ideena on suurepärane mõte iga peatükk siduda mingi loodusseaduse või seaduspäraga, kuid kahjuks jääb teostusest palju vajaka. Tunne on nagu loeks keskpärast lõpukirjandit, kus esimene ja viimane lõik üritavad tegelikku sisu kuidagi, kuid pigem ebaõnnestunult, siduda etteantud pealkirjaga. Kordamist või tühja teksti oli palju. Lademetes oli ka väiteid, mis tundusid olevat sellised, millele oleks vajalik lisada viide mõnele teadustööle või uurimusele.
Suure hurraaga alustatud raamatu lugemise ind rauges juba enne esimest sadat lehekülge ja ülejäänud läks lugemisse poolsunniviisiliselt, sest mulle ei meeldi raamatuid pooleli jätta. Respekt mehele tema tegude eest ja julguse eest see raamat kirjutada.
"Termodünaamika II seadus" tundub esmapilgul kauge füüsika, aga raamatus on see lihtsalt metafoor. Ta ütleb: energia hajub, kui seda ei juhi. Sama on rahaga – kui ei jälgi, läheb laiali. Sama on eluga – kui ei hoia, muutub kaoseks. Raamat meeldis oma aususe ja lihtsate seoste tõttu. Endale võtan, et iga kord, kui olen laisk või jätan midagi pooleli, maksan hiljem suuremat hinda.
Kui ma oleksin Raivo Hein, siis kirjutaksin terve peatüki selle raamatu headest mõjudest. Kuna aga pole, siis ütlen lihtsalt ühe lausega - "Aus, inspireeriv ja südamlik sissevaade targa Mehe eluteesse". Braavo!
Aasta esimeseks lõpetatud raamatuks sattus nüüd siis selline asi... Mõtteid tekitas hirmus palju (mis on ju hea), kas ma neist kõigist ka jaurata viitsin? Vist mitte, sest aasta läks kuidagi hullu tempoga lippama.
Võrreldes igasuguste mudijatega, kes pole ei aja ega tegude mõttes elada veel jõudnudki, aga juba kirjutavad elulooraamatuid, on sellel mehel muidugi üle õla tagasi vaadates õige korralik pagas. Lisaks ei ole tegemist petisega, kes lubaks kõik hingelt ära rääkida ja siis pärast vaid riivamisi mainib üht või teist seika oma elus. Ei, Hein võtab asja päris tõsiselt ette :) Vanemad, oma pere, tervis, rõõmud-mured, hirmud, ärid, pekkiminekud ja õnnestumised, sahkerdamisedki ausalt letti laotud... Kes armastavad arve (ja enamasti neist ju keegi ei taha avalikult kirjutada), siis ka nendega ta ei koonerda. Teiste rahakotis uudisimutsejad, siin on midagi teile!
Raamatut võib lugeda kui elulugu, aga ka kui omamoodi äriõpikut ühes reaalsete näidetega, koolifüüsika kordamisest kõnelemata, seega igaühele midagi.
Suurepärane raamat - nii inimlik, sügavamõtteline, inspireeriv ja väga isiklik. Lugu sellest, kuidas igaühel on võimalik oma elus kõike saavutada, kui vaid jätkub tahet, järjekindlust ja natuke õnne.
Raamat, mis tõesti inspireerib säästma ja investeerima. Elulised lood põrumistest ja õnnestumistest, mis on tihedalt põimitud füüsikamaailma reeglitega. Lihtne lugemine.
Väga huvitav lugemine ettevõtliku inimese kujunemisest läbi Eesti taasiseseisvumise. Palju tarkuseterasid mida kaasa võtta. ,,Mitte miski ei sünni mitte millestki."
Tegelikult tahaks panna kolm ja pool punkti, ent on mõningad nüansid. Kui see tellis laual maandus, siis oli tunne, et hissandjumalküll. Ja lugema hakates oli täpselt samasugune tunne mõnda aega. Õnneks avastasin, et seda on kõige parem lugeda diagonaalis. No ei ole vaja süveneda nendesse lehekülgede pikkustesse heietustesse füüsika ja maailma üle. Võib rahulikult kas vahele jätta või silmadega üle lasta. Mõistetav kah — kui inimene kirjutab oma eluloo vaid korra (mitte nagu mõned), siis tahabki ta, et see oleks korralik opus magnum ja et iga hea mõte saaks paberisse raiutud. Korralik toimetaja oleks sellest vähemalt kolmandiku välja rookinud. Pealegi, raha on, puud kasvavad uuesti. Au autorile, et ta on tõesti olnud aus. Minu arvamus (mida, noh, olgem ausad, ennem pigem polnudki) Raivo Heinast kui inimesest liikus ikka sinna respekti poole. Ei ole loll mees, kuigi vahepeal peksab ikka seda "vana head" Viru ärikat ja EÜE-t ka sisse. Pean tunnistama, et meie vaated elule kattuvad päris suures ulatuses. Ei olnudki vist midagi, mida otseselt vaidlustada tahaks. Ja noh, raha on tore küll, aga paraku ei pane see mind teiste rahahuntidega dollarikuu poole uluma. Mul on enda kari. Veits teistsugune.
Väga nõus ühe eelneva arvustajaga, et see raamat oleks oluliselt parem, kui autobiograafia asemel oleks biograafia, mõne kirjutava inimese kirjutatud. Iseenesest materjali ju oleks, kohati oli päris huvitav. Kõik, mis puutus ettevõtlusesse, oli kindlasti väga huvitav, numbrid juures ja puha, kuid seda oli suhteliselt vähe võrreldes muu patramisega, mis kippus laiali vajuma ja oli kohati teemadel, mis üldse ei peaks avaldamiskünnist ületama. Samuti ei toiminud idee seostada oma elu mingite universaalsete printsiipide ja seaduspäradega, enamasti olid need seosed punnitatult otsitud ning vahel ei olnudki üldse mingit seost. Olen kuulnud, et selle kirjutamisel on natuke kasutatud ChatGPT-d, ma kahtlustan, et seda on ikka rohkem kui natuke, kuna sellist suhteliselt tühja teksti, kus pikalt kirjutatakse lahti mingeid elementaarseid asju, oli ikka päris palju. Kas sel teosel üldse oli toimetaja? Ega vist...