What do you think?
Rate this book
Minu... #180
Minu Kanaarid. Kaktuste kiuste
„Kes siis Kanaari saari ei teaks? Ma olen käinud Kanaaridel ja minu sugulased ka! Aga millisel saarel täpselt? Ei noh, Kanaaridel…“ Niisuguseid mõtteahelaid ma giiditöös ikka vahel kohtan.
Mõnusas rütmis tiksuv saarerühm keset Atlandi ookeani – administratiivselt Euroopa ja geograafiliselt Aafrika – koosneb 13 saarest. Või on neid isegi 14, kui aeg-ajalt ennast ilmutav miraažsaar ka sisse arvata? Asustatud saari on kokku kaheksa. Raamatu käigus teeme tiiru peale kõigile kaheksale, koos seiklustega, mis on minuga juhtunud kümmekonna aasta jooksul, mil olen Kanaaridega seotud. Mil moel saada autokönniga üles püstloodis mäest? Millised nipid aitavad merehaiguse vastu? Mis tunne on olla vulkaani sees? Mida peale hakata Saharast saabunud kõrbetuule korral? Mismoodi rannakülas Marilyn Monroe seelikuetendusi korraldada? Mida peale hakata kentsakate naabrite, torkavate kaktuste ja suurte prussakatega? Kanaaridel juba igav ei hakka!
Mõnusas rütmis tiksuv saarerühm keset Atlandi ookeani – administratiivselt Euroopa ja geograafiliselt Aafrika – koosneb 13 saarest. Või on neid isegi 14, kui aeg-ajalt ennast ilmutav miraažsaar ka sisse arvata? Asustatud saari on kokku kaheksa. Raamatu käigus teeme tiiru peale kõigile kaheksale, koos seiklustega, mis on minuga juhtunud kümmekonna aasta jooksul, mil olen Kanaaridega seotud. Mil moel saada autokönniga üles püstloodis mäest? Millised nipid aitavad merehaiguse vastu? Mis tunne on olla vulkaani sees? Mida peale hakata Saharast saabunud kõrbetuule korral? Mismoodi rannakülas Marilyn Monroe seelikuetendusi korraldada? Mida peale hakata kentsakate naabrite, torkavate kaktuste ja suurte prussakatega? Kanaaridel juba igav ei hakka!
232 pages, Paperback
Published December 1, 2024
30 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 4 of 4 reviews
December 22, 2024
Kanaaridel pole ma käinud, Kanaare pole ma näinud. Mingil seletamatul põhjusel ei isuta, lugeda võin aga siiski.
Pika staažiga giidi Evelyn Karlssoni tekst on hoogne, humoorikas, ütleks, et ehk koguni ebanaiselikult irooniline (see on mingil põhjusel meil natuke nagu taunitud, ometi mulle meeldib ja ootaks seda rohkemgi, miks ainult mehed võivad kirjanduses teravad olla, ah?), aus ja vahedalt otsekohene. Kõige enam saavad seda otsekohesust tunda muidugi teised kolleegid, vähem kliendid ja kohalikud. Tegelikult see ühe hirmus eaka draakonipuu vanuse ümber jauramine tegi mulle suisa nalja (täpsustan, et teised giidid ajasid siis väidetavalt udujuttu). Mõni mõis, kas tuhat või kaks tuhat aastat :) Nojah, lõpuks tuli välja, et hoopis nelisada aastat. Aga muidugi saan ma aru, et giid peab täpne olema (paluks laulda Karl Madise häälega).
Selline tore minukas, tutvustab natuke iga saart, mainib mõnd olulist kohta, mis üle vaadata, mõnd iseloomulikku nähtust, sööki-jooki (Lanzarotel näiteks titetegemise vein!), olulisi näpunäiteid jms. Päris palju on giiditööga seonduvaid seiku, aga kinnitan, need ongi raamatu kõige magusamad kirjakohad. Üldiselt ma kardan giide kui tuld (nende peamine surmarelv on ju kotitäis aastaarve, mida sulle monotoonselt ette leelotada), aga mõeldes praegu siinsele tekstile, siis seda giidi ma ehk isegi julgeksin pruukida.
Kui midagi oleks ehk rohkem tahtnud, siis sellist kohalikku eluolu, millised nad siis päriselt on, need kanaarid. Samas võimalik, et tehes giiditööd teiste välismaalastega ja lisaks nokitsedes toanurgas tõlkimistööd, siis ju ei saagi palju kohalikus elus kümmelda. Elukaaslane küll oli üks baskilaadne tegelane, aga teda vist liiga palju ei tahetud mängu tuua. Arusaadav. Aga ei, tegelikult ma ei kurda.
Pika staažiga giidi Evelyn Karlssoni tekst on hoogne, humoorikas, ütleks, et ehk koguni ebanaiselikult irooniline (see on mingil põhjusel meil natuke nagu taunitud, ometi mulle meeldib ja ootaks seda rohkemgi, miks ainult mehed võivad kirjanduses teravad olla, ah?), aus ja vahedalt otsekohene. Kõige enam saavad seda otsekohesust tunda muidugi teised kolleegid, vähem kliendid ja kohalikud. Tegelikult see ühe hirmus eaka draakonipuu vanuse ümber jauramine tegi mulle suisa nalja (täpsustan, et teised giidid ajasid siis väidetavalt udujuttu). Mõni mõis, kas tuhat või kaks tuhat aastat :) Nojah, lõpuks tuli välja, et hoopis nelisada aastat. Aga muidugi saan ma aru, et giid peab täpne olema (paluks laulda Karl Madise häälega).
Selline tore minukas, tutvustab natuke iga saart, mainib mõnd olulist kohta, mis üle vaadata, mõnd iseloomulikku nähtust, sööki-jooki (Lanzarotel näiteks titetegemise vein!), olulisi näpunäiteid jms. Päris palju on giiditööga seonduvaid seiku, aga kinnitan, need ongi raamatu kõige magusamad kirjakohad. Üldiselt ma kardan giide kui tuld (nende peamine surmarelv on ju kotitäis aastaarve, mida sulle monotoonselt ette leelotada), aga mõeldes praegu siinsele tekstile, siis seda giidi ma ehk isegi julgeksin pruukida.
Kui midagi oleks ehk rohkem tahtnud, siis sellist kohalikku eluolu, millised nad siis päriselt on, need kanaarid. Samas võimalik, et tehes giiditööd teiste välismaalastega ja lisaks nokitsedes toanurgas tõlkimistööd, siis ju ei saagi palju kohalikus elus kümmelda. Elukaaslane küll oli üks baskilaadne tegelane, aga teda vist liiga palju ei tahetud mängu tuua. Arusaadav. Aga ei, tegelikult ma ei kurda.
January 22, 2025
Kanaaridega on lugu nii, et need on mulle üheks oluliseks arengukohaks olnud, kunagi 20ndate eluaastate keskel ehk umbes pool elu tagasi viis saatus mind sinna mitmeks kuuks (võib lugeda “Kas süda on ümmargune? 1. osa) ja ka hiljem olen sinna ringiga tagasi jõudnud. Kui silmad kinni panna ja korraks ette kujutada, tuleb see Kanaaride-tunne meelde. See on hea tunne. Mulle tundub, et üldiselt on saartel Eestis pigem kehv maine. Sageli pole need kehva eelarvamuse omajad kas ise üldse käinudki seal või pole lahkunud turismistsoonist.
Evelyn Karlssoni Kanaaride eluetapp algas sama suvaliselt nagu omal ajal minu oma. Vahel on ju inimesel pikk plaan (Evelynil oli plaane küllaga, pikki ja lühikesi), aga siis juhtub midagi imelikku, mil sa sekundi jooksul kellegagi nõu ei pea ja kohe ettepanekule vastad: ”Jah!” Umbes nii see lugu algab. Giiditööd oli Evelyn teeninud leida mitmel pool, kogu ta elukirjeldus oli segane (ma tean, sest ma olin selle raamatu toimetaja, üritades segadust selgemaks kammida). Igal juhul maabus ta Madeira-Küpros-Rootsi-Pärnu marsruutide vahel ootamatult Kanaaride giiditööle ja nii see käima läks. Vahel ma ikka imestan, et giidiks saab asuda ka nii, et oled antud kohas esimest korda elus, aga samas, giidil on vaja raamatutarkust ja esinemisoskust ja rahva kantseldamise kogemust... ja kiirelt lisandub siis ka antud piirkonna isiklik kogemus. Mida teha kõrbetuul kaliimaga ja mida hiigelprussakatega ja kas tasub mäest üles sõita kitsast teed mööda ja nii edasi.
Evelyni pluss on mahlakas keel, kohati on see ka ta miinus, igatahes keeletoimetajaga koos tuli meil mitmel puhul klattida, et kas nii ikka võib öelda või mitte. Näiteks on Evelyn kunagi oma elu jooksul välja mõelnud või kusagil kohanud sõna ”napsitrall”. See on, nagu arvata võite, napsitanud naksitrall(ilaadne mees). Keeletoimetaja soovis sõna välja võtta, sest ametlikult seda olemas pole, minule sõna meeldis, kompromissiks sai see, et kontekstis olgu rohkem lahti seletatud, kes see napsitrall siis ikkagi on. Igatahes sai sõna endale eluõiguse, lugege ja levitage! Kohati läks Evelyn oma värvilisamistega ka ehk liiga hoogu ja segas metafoorid omavahel uueks kokteiliks, eriti vene päritolu tegelasi kirjeldades (neid on tal saarte-elus palju ette tulnud). Igatahes tundub, et kammimisest väljus täiesti salongikõlbulik lugu, millel lõbu ja lust alles on jäänud ja poliitkorrektsusega üle pole pakutud. Pealegi on siin kõigi seitsme (vabandust, kaheksa!) asustatud Kanaari saare korralik kirjeldus; seiklused ja kogemused igalt saarelt.
Mis mulle eriti meeldib: et Evelyn väärtustab oma vanust (mis see tal täpselt on, kes seda teab, igatahes natuke üle keskmise) ja julgustab inimesi elama, passist paistva numbri pärast põdemata. Võib öelda, et temal algas saartega uus ajastu ja uus noorus.
Evelyn Karlssoni Kanaaride eluetapp algas sama suvaliselt nagu omal ajal minu oma. Vahel on ju inimesel pikk plaan (Evelynil oli plaane küllaga, pikki ja lühikesi), aga siis juhtub midagi imelikku, mil sa sekundi jooksul kellegagi nõu ei pea ja kohe ettepanekule vastad: ”Jah!” Umbes nii see lugu algab. Giiditööd oli Evelyn teeninud leida mitmel pool, kogu ta elukirjeldus oli segane (ma tean, sest ma olin selle raamatu toimetaja, üritades segadust selgemaks kammida). Igal juhul maabus ta Madeira-Küpros-Rootsi-Pärnu marsruutide vahel ootamatult Kanaaride giiditööle ja nii see käima läks. Vahel ma ikka imestan, et giidiks saab asuda ka nii, et oled antud kohas esimest korda elus, aga samas, giidil on vaja raamatutarkust ja esinemisoskust ja rahva kantseldamise kogemust... ja kiirelt lisandub siis ka antud piirkonna isiklik kogemus. Mida teha kõrbetuul kaliimaga ja mida hiigelprussakatega ja kas tasub mäest üles sõita kitsast teed mööda ja nii edasi.
Evelyni pluss on mahlakas keel, kohati on see ka ta miinus, igatahes keeletoimetajaga koos tuli meil mitmel puhul klattida, et kas nii ikka võib öelda või mitte. Näiteks on Evelyn kunagi oma elu jooksul välja mõelnud või kusagil kohanud sõna ”napsitrall”. See on, nagu arvata võite, napsitanud naksitrall(ilaadne mees). Keeletoimetaja soovis sõna välja võtta, sest ametlikult seda olemas pole, minule sõna meeldis, kompromissiks sai see, et kontekstis olgu rohkem lahti seletatud, kes see napsitrall siis ikkagi on. Igatahes sai sõna endale eluõiguse, lugege ja levitage! Kohati läks Evelyn oma värvilisamistega ka ehk liiga hoogu ja segas metafoorid omavahel uueks kokteiliks, eriti vene päritolu tegelasi kirjeldades (neid on tal saarte-elus palju ette tulnud). Igatahes tundub, et kammimisest väljus täiesti salongikõlbulik lugu, millel lõbu ja lust alles on jäänud ja poliitkorrektsusega üle pole pakutud. Pealegi on siin kõigi seitsme (vabandust, kaheksa!) asustatud Kanaari saare korralik kirjeldus; seiklused ja kogemused igalt saarelt.
Mis mulle eriti meeldib: et Evelyn väärtustab oma vanust (mis see tal täpselt on, kes seda teab, igatahes natuke üle keskmise) ja julgustab inimesi elama, passist paistva numbri pärast põdemata. Võib öelda, et temal algas saartega uus ajastu ja uus noorus.
June 20, 2025
Sellist raamatut oli suisa lust lugeda! Asjalikud kirjeldused Kanaari saartest, naljakad seiklused ja humoorikad võrdlused. Oleks ka muidugi imelik kui giid ei oskaks oma töökeskkonnast ilusasti ja asjatundlikult rääkida (kuigi nagu selgus, siis mõni ei oskagi).
Üle pika aja üks tõeliselt tore Minu-sarja raamat. Hea meelega läheks nüüd kohvreid pakkima ja koliks homme Kanaaridele. :)
Üle pika aja üks tõeliselt tore Minu-sarja raamat. Hea meelega läheks nüüd kohvreid pakkima ja koliks homme Kanaaridele. :)
February 18, 2025
Tenerifel on saanud käia palju ja lähen hea meelega veelgi sinna matkaradu avastama. Antud raamat tekitas aga tõsise huvi ka teised saared järgi uurida… :)
Displaying 1 - 4 of 4 reviews