„Elatud eilsete ja elamata homsete vahel” on jalutuskäik siinsamas, meie ja me elu keskel. Viljandist Vidrike ning Tartust Praha ja Barcelonani. Nendes, märkamistest sündinud mõtisklustes, vaatan tagasi elatud eilsetele ja heidan pilgu veel elamata homsetele.
Kõik lood on elust enesest. Ent elus on palju maagilist ja seletamatut. Mistõttu polegi ime, et mõnda lugu lugedes tekib tunne, justkui räägiks see lugejast endast. Mõni lugu võtab muigama, mõni aga puudutab ja paneb mõtlema. Ka raske ja kurb saab siin raamatus omal moel kauniks ja lootustandvaks.
Neil lehekülgedel on kirjas tõdemus, et lõpuks saame me alati hakkama ja tuleme toime. Ka nende kõige keerulisemate olukordadega. Kõlama jääb, et elu on alati elatud eilsete ja elamata homsete vahel. Just siin ja praegu, käesolevas hetkes.
"Me kõik soovime aeg-ajalt, et aeg aeglustuks. Peatuks. Et mõni hingematvalt ilus hetk kestaks ja kannaks kauem kui tõeluses. Mõnes elus ja mõnel juhul tuleb seda ette. Mingil määral on see ka õpitav, see hetkede aeglustamise ja peatamise kunst." Lauri Räpp
meeletult kaunis keeles kirjutatud teos, mis ei karda omaenda raskust, sest tegelikult turgutab sind nii eluterve inimlikkusega
väga mõnus mõtisklus, kohatised mõttekordused on pigem isegi plussiks, sest meenutavad tõelist ja toorest mõttelõnga harutamist — oma mõtteid ritta seades jõuad jutu tuumani ikka ja alati tagasi. mis meelel, see keelel
ja see keelekasutus… tahaks isegi meie kaunist emakeelt nõnda vallata
omamoodi self-help selle kõige paremas tähenduses, justkui elamise õpetus, kuid õnneks toon pole kunagi patroniseeriv või üleolev rohkem nagu aeglane heietav-mõtisklev vestlus öises köögis seega kõlama jäänud mõtteid: igale tundele ei pea järgnema tegu hingel saab lasta tõmmata nagu pärnaõieteel armastagem ja hooligem!
naljakas on lugeda raamatut nii, et igal leheküljel karjub mu aju ainult ühe sõbranna nime, kellele see kohutavalt meeldiks, pean selle talle kinkima
tass teed, kohvi või veini on siia kõrvale kohustuslik!
Mõtlesin esiti (esimese paari lehekülje jooksul), et panen siia lihtsalt mõned read, mis hinge läksid. Juba paar lehekülge hiljem tuli välja, et siis peaksin siia pool raamatut ümber kirjutama. Sain kohe aru, et need lood on autori enda, aga pea igalt teiselt lehelt leidsin rea iseendast. Kuidagi vahetevahel juhtub nii, et avad raamatu täpselt õigel ajal, õigel eluhetkel või nii. Ma arvan siin on miskit, mida igaüks peaks kuulma, meelde tuletama. Ikka ja jälle üllatun, kui kohtan kirjanduses endasuguseid unistajaid ja sügise-armastajaid. Varem ei teadnudki ma, kas elupõline unistaja on nüüd halb või hea olla, aga tuleb välja, et see on paratamatu.
Kui ilusalt kirjutatud teos - mõtlevapanev, nukker, kuid ka ilus. Magusvalus. Mitmeid lehekülgi lugesin mitmeid kordi, sest oli palju äratundmist. Ilusad mõtted. Aitäh 🙏
Oeh🥹 siit raamatust õhkus armastust Viljandi vastu, linn mis paneb naerma ja naeratama.🤍 See tunne nii tuttav ning niii ilusate ja õigete sõnadega kirja pandud. Samuti kõik need lapsepõlvelood vanaema juurest, temal Viljandist, minul Laulasmaalt ja hoopis teisel ajal, aga ometigi nii tuttavlik ja soe!🥰 selles raamatus on kuhjaga helgust, nostalgiat ja õnnetunnet, aga ka kurbust ja mõtlikku meelt.🌙☁️☕️
unistamine võimatust viib sind palju kaugemale kui eal aimata oskad 🤍 aitäh, lauri!
suurepärane raamat, mida aasta alguses lugeda. annab argipäevale uue hinguse ja mõtestatuse. ning alati on ilus lugeda eesti kahest kõige armsamast linnast!
Hinnet ei hakkagi panema, sest see sõltuks niivõrd lugeja senisest elukogemusest, vanusest, aastaajast, päevaajast, ilmast, kuu tsüklist ja millest kõigest veel. Olen kindel, et sihtgrupp on suur ja lai. Mulle kinkis raamatu armas sugulane, ise poes lehitsedes poleks seda korvi pannud. Mind puudutasid otsesõnu vaid vanematest ja vendadest rääkivad peatükid, mille kirjutamiseks oli kindlasti hingejõudu tarvis, muu näis liiga sõnarohkena, kordavana, ehk otsitult kauniskeelsena. Ja kui lugejal puudub Viljandiga väga isiklik suhe, võib osa raamatust tüüdata. Illustratsioonid ehk paremadki kui jutt, väljaarvatud paar-kolm tükki, mille raamatusse sattumise põhjust ma välja ei osanud mõelda.
Terve raamat on üks mõtiskluste rada, kus iga leht, iga lauseosa, paneb peatuma ja kisub kaasa sügavamatesse hingesoppidesse. See ei lase sul peatuda enne kui viimane rida on loetud. Võib öelda, et siin on peidus nii palju elutõdesid, millele argielu virrvarris tihtilugu ei mõtlegi. Tooni annavad ideaalselt konteksti sulanduvad luuleread. Aitäh! See oli meeldiv rännak.
“Mine tea, ehk kohtume veel. Näiteks mõne suvise ürituse ajal rahvarohkel tänaval.”
4🌄 See raamat jõudis minu riiulile ja lugemisvalikusse tänu ühele vahvale loosile. Muidu poleks ma sellises žanris raamatut vist ealeski laenutanud... Ja peale lugemist saan öelda, et ta oli hea, lihtsalt HEA - pani mõtlema ja hindama seda, mis mul olemas on (sest see ei ole iseenesest võetav), keskenduma hetkele. Mõni koht pani itsitama ning teine tegi jälle kurvaks, kolmas pani hoopis unistama, neljas näitas ilusa eesti keele kasutamise ilu ja võlu... Siin ei olnud palju teksti (vahel olid ka vaid luuletused), kuid samas suutis see tekst siiski üsna palju öelda. Mulle meeldisid eriti need mustvalged illustratsioonid siin raamatus - nii maitsekad!
Võib-olla polnud selle raamatu jaoks ideaalne aeg minu elus, võib-olla kõnetab see rohkem mõnd teist vanuseklassi... Aga siiski ka noore lugejana tunnen, et see oli teistmoodi lugemine, värskendav vaheldus, omamoodi silmiavav. Vahel jäi kogu terviku mõte veidi kaugeks, vahel ei osanud ma olukorraga samastuda, ilmselt ei ole see teos, mis jääb (hetkese) minuga aastateks. Aga julgen seda imeilusat, kuldse järjehoidja ja illustratsioonidega, raamatut siiski soovitada! Kui ei proovi, siis ei saagi teada - ehk kõnetab!?
süžee: "Me kõik soovime aeg-ajalt, et aeg aeglustuks. Peatuks. Et mõni hingematvalt ilus hetk kestaks ja kannaks kauem kui tõeluses. Mõnes elus ja mõnel juhul tuleb seda ette. Mingil määral on see ka õpitav, see hetkede aeglustamise ja peatamise kunst." Lauri Räpp
"Elu koosneb hetkedest, mis parasjagu käes. Kui püüaks kuidagi neis rohkem päriselt kohal olla? Neis elada? Unustamata, et homsetest saab kunagi olevik. Ja olevikust olnu. Koduväravad sammalduvad, inimese ihu saab kortsumustri ja südamed armidest rüü. Aeg möödub kui tuul, mida puudutada ei saa, aga tema puudutust on ometi tunda."
Lauri on ikka imeline autor. 1 tärn läks kaotsi mu enda valmiduse pärast seda raamatut lugeda ehk hetkel (ja tõesti hetkel) ei olnud lugemine nii ladus ja lummav (st alustasin aga lugesin vahepeal paar teist raamatut läbi).
Palju kohti sai endale üles märgitud ja kindlasti haaran teose raamaturiiulilt kui olen elude-olude sunnil ise mälestuste ja unistuste vahel...
Enne lugema asumist olin küll kord või kaks kiirelt tagakaanel olevat tutvustust lugenud, ent protsessi läbima asudes oli pea tühi. Alustasin täiesti puhtalt lehelt valmis kõigeks. Paarkümmend lehekülge sees olles ei saanud ma endiselt aru, mis raamatuga on tegemist või mis on jutu suund, siht, mõte. Alles umbes keskpaigas sain ma teosest aru ning õnneks või kahjuks ei saa ma kuidagi väita, et see minu jaoks midagi erilist oli. Jah, ma lugesin selle lõpuni, ning jah, olid paar-kolm lugu, mis resoneerisid veidi rohkem kui ülejäänud (laste tegemised ja toimingud peegeldavad lummavalt nende arusaamu maailmast), kuid üldplaanis oli loetu lihtsalt okei. Autor kirjeldab oma elu, reisimist, suhteid, Viljandit, perekonda ja ümbritsevat maailma alustades sügisest, lõpetades suvel. Aastad pendeldavad ringi. Kirjas on päevakajalised mured ning rõõmud, mis meid igas päevas suuremal või väiksemal moel saadavad ning seda kõike lihtsasti mõistetavas kirjas. Sõnades on tunded, lõhnad, mõtted, nähtu. On lihtne samastuda, lihtne loetu külge haakuda.
Imeilus raamat nii väljast kui seest. Lugesin seda raamatud hommikuti, üksinda kohvi juues ja see oli suurepärane! Nukralt valus ja ilus samaaegselt, suurepärane keelekasutus. Midagi nii ilusat ei olegi ma lugenud. Aitäh, Lauri selle raamatu eest... Üks mu lemmikuid, loen seda kindlasti veel. "Lootus on kõige magusam siis, kui seda on kellegagi jagada" "Südame põletusarme palja silmaga ei näe. Aga neid võib kuulda, kui päriselt kuulata"