Romanian poet, novelist, essayist and a professor at the University of Bucharest.
Born in Bucharest, he graduated from the University of Bucharest's Faculty of Letters, Department of Romanian Language And Literature, in 1980. Between 1980 and 1989 he worked as a Romanian language teacher, and then he worked at the Writers Union and as an editor at the Caiete Critice magazine. In 1991 he became a lecturer at the Chair of Romanian Literary History, part of the University of Bucharest Faculty of Letters. As of 2010, he is an associate professor. Between 1994-1995 he was a visiting lecturer at the University of Amsterdam.
Among his writings: "Nostalgia" (a full edition of the earlier published "Visul"), 1993, "Travesti" 1994, "Orbitor" 2001, "Enciclopedia zmeilor" ("The Encyclopedia of Dragons") 2002, "Pururi tânãr, înfãsurat în pixeli" ("Forever young, convolved in pixels") 2002, "De ce iubim femeile" bestseller ("Why do we love women") 2004.
Cărtărescu are un mod de exprimare contradictoriu - în sensul bun al cuvântului, dacă nu-i un oximoron implacabil. Limbajul folosit în povestirile sale este cumva obişnuit (accesibil şi poate destinat să fie preponderent uzual către un public generalizat) cu mici înflorituri, pe de-o parte, iar pe de altă parte, cuvintele autorului sunt "îmbrăcate" cu sensuri mitice, sentimente de melancolie, înțelesuri ce semnifică angoasa şi totodată lupta omului de a se regăsi pe sine, implicit locul său în trecut sau prezent. Pentru această simbolistică, profunzime a tematicii postmoderne merită să îl citim pe acest autor atât de mediatizat dar ce are - cel puțin dintr-o opinie personală - o vocație scriitoricească pe măsura popularității.
"Ruletistul" este povestea mea preferată de până acum. "Mendebilul" m-a dat puțin peste cap cu unele fragmente despre violența împotriva animalelor si cu unele momente de "Împăratul muștelor". Și "Arhitectul" s-ar fi bucurat foarte mult de facilitățile pe care Tesla le poate oferi șoferilor legat de claxon. :))
I always had a love-hate relationship with Cartarescu. There are times when his books prove me that he is a truly gifted writer and there are times when I think he is an overrated second-hand writer, only aiming to impress and shock his public by the topics of his books and not by the story itself. After reading “The Mendebil” I had a blank stare for about fifteen minutes. The story is about a group of kids in communist Bucharest, and their self-proclaimed leader (The Mendebil), a weird kid who had a strange power over the whole group.
The second story, “The Architect” follows the evolution of music, from it’s beginnings to what it could become: a means of communication with other living things. That evolution is followed from the point of view of a man, architect by trade, who becomes obsessed with car horns. He soon installs a myriad of different horns in his car and starts making music. First, simple sounds, but they grew more and more complex until The Architect becomes a world phenomenon.
In conclusion, this Reading Badger’s opinion is that, if you do want to give Cartarescu a chance, these short stories are the way to go.
Lugudes oli nagu midagi huvitavat, aga nad olid ka päris venivad. Üks asi, mis mulle ei meeldi, on kirjanikest tegelaskujud, kes vahepeal vabandavad oma kirjutamisviisi. Kui juba valid selle kirjutamisviisi, siis kirjuta, mitte ära peenutse, et tean küll, et on maitsetu, aga teen seda siiski, sest pean, ja nüüd kus olen end ette kaitsnud, ei saa te mind rünnata. (Eriti kui pika lõiguga vabandatakse seda, et midagi pikalt kirjeldatakse.) Siin ma ei näinud, et need kuidagi neile fiktiivsetele kirjanikele midagi juurde oleks andnud. Sarnaselt olid paljud muud kirjeldused kuidagi tarbetud, nagu lihtsalt teosele mahu andmiseks. Positiivse külje pealt oli sõnakasutus minu maitse jaoks piisavalt palju pakkuv. (Mingi mu oma kiiks, et väike kunstiline nauding ja sõnavaraline rikkus võiks ka ilukirjanduse lugemisega kaasneda.)
Creează o fantezie teribilă, într-un cadru voit, poate chiar forțat înfiorător. Îmi place ideea copilului savant prin propria substanță, nici scrierea haotică nu-mi displace. Impresia generală despre acest text este însă că șochează și atât, prea puțin filosofează ca să îl tratez mai serios, să mă gândesc mai îndelung la el; posibil nu am reușit eu încă să-l descifrez. Poate e o comparație exagerată, dar simt același senzații ca după vizionarea unei ecranizări după romanele lui Stephen King.
kolm novelli: üks kehv, teine keskmine, kolmas hea. kokkuvõttes tahaksin 2,5 anda. vormiliselt on kindlati huvitav kogemus: fiktsionaalsete tegelaste fenomenoloogiline teadlikkus, et neid lood kirjanik, pidev rahulolematus kirjaniku suhtes ja siis tõdemus, et "maailmas on koht, kus võimatu on võimalik, ja nimelt fiktsioonis, see tähendab ilukirjanduses."
pealkiri "Ruletimängija" on ka ühe novelli pealkiri, ülejäänud novellidega seos puudub? kui keegi leiab, kommenteeri siia alla pls.
Kõik on ju väga tore jah puha, kui ilmub raamat Ida-Euroopa (antud juhul vähemalt mentaalselt Ida-Euroopa) novellidega, mis viivad kunagise režiimi absurdi sügavustesse (ok, pigem servaaladele, aga ikkagi...). Ja kus isegi akaatsiad on robiiniateks tõlgitud, just nii nagu on õige! Kõik oligi ju tore, välja arvatud see esimene, nimilugu. Kuidas ma saan üldse mingitki moodi nautida juttu, või seda tõsiselt võtta, kus autor saab nii pööraselt valesti aru tõenäosusteooria kõige elementaarsematest aspektidest. Ja on ehitanud kogu jutu põhifookuse selle valesti arusaamise peale! Ta kirjutab (lk 13): "Ruletimängija pääsemisvõimalus oli viis kuuest ainult esimeses mängus. Statistiliselt rääkides: kui ta veel kord püstolitoru oimukohale asetas, tema võimalus kahanes. Kuuendal katsel kahanes tema võimalus nullini." WTF, Cartarescu?! Või ok, oletame, et kirjanik ise, ok, noh, loominguline inimene ja võibolla oma peas läkski mingi uitmõtte ajel lendu ja ei saa enam selle pilve pealt alla. Aga toimetajad jne? Kuidas saab nii totakalt? Hasartmängurite keeles - see oleks sama kui bluffida, et sul on kõik ässad vms, samas kui sa hoiad kaarte valepidi peos ja kõik näevad su nirusid. Mõtlesin kaua, ja ei suutnud välja mõelda ühtegi vaatenurka, tõlgendusvõimalust jms, mis laseks mul sellisele fopaale üles ehitatud lugu kuidagigi moodi nautida. No ei ole sellist varianti. Ülejäänud kaks lugu - väga toredad. Kuigi ka kisuvad eiteakuhu - eriti see autoorelimängija, kes muutus lõpuks üsna üleelusuuruseks eluvormiks. Aga selle loo sees oli see okei, sest sellist võimaluste piiri ei olnud seal loos kehtestatud. Ent kui autor räägib statistikast ja tõenäosustest ilma et ta... Kes teab - äkki ta oli seda kirjutades nt vihane oma naabrimehe peale, kes jättis koguaeg oma heeringarappeid pangega ukse taha, nii et terve paraadna lehkas, ja juhtumisi oli see naaber matemaatik. Ja see lugu on trolliv kättemaks? See tõrvatilk oli igatahes nii suur, et rikkus kohe alguses raamatu ära, ja kuigi mulle need kaks ülejäänud lugu meeldisid, siis ma lugesin neid ikkagi pika hambaga. Autori peale kauna kandes...
Am doua variante de raspuns: A. Omul nu este decat un personaj in viata iar viata fiecarui este fictiune. Aceasta paradigma ofera mangaiere pentru cel ce nu crede in continuitate dupa moarte: "Caci personajele nu mor niciodata, ele traiesc de cate ori lumea lor e 《citita》" (p. 36). Chiar si un personaj secundar este preferat in fata posibilitatii neantului. B. Rationalitate: a stii sa profiti de propria-ti soarta, cu scopul de a infrange "batjocura vesnica" si a o transforma intr-un "etern triumf" (p. 37). Primitiv, dar genial de simplu: pariezi impotriva ta insuti!
Concluzie: Cred totusi mai mult in varianta A. Efortul autorului de a fi un personaj, orice personaj, intr-o poveste care e chiar viata lui, asteptarea asemenea lui Lazar ca cititorul sa-l readuca la viata, duc la concluzia ca totusi prima mea impresie e mai probabila.