Kõik on ju väga tore jah puha, kui ilmub raamat Ida-Euroopa (antud juhul vähemalt mentaalselt Ida-Euroopa) novellidega, mis viivad kunagise režiimi absurdi sügavustesse (ok, pigem servaaladele, aga ikkagi...). Ja kus isegi akaatsiad on robiiniateks tõlgitud, just nii nagu on õige! Kõik oligi ju tore, välja arvatud see esimene, nimilugu. Kuidas ma saan üldse mingitki moodi nautida juttu, või seda tõsiselt võtta, kus autor saab nii pööraselt valesti aru tõenäosusteooria kõige elementaarsematest aspektidest. Ja on ehitanud kogu jutu põhifookuse selle valesti arusaamise peale! Ta kirjutab (lk 13): "Ruletimängija pääsemisvõimalus oli viis kuuest ainult esimeses mängus. Statistiliselt rääkides: kui ta veel kord püstolitoru oimukohale asetas, tema võimalus kahanes. Kuuendal katsel kahanes tema võimalus nullini." WTF, Cartarescu?! Või ok, oletame, et kirjanik ise, ok, noh, loominguline inimene ja võibolla oma peas läkski mingi uitmõtte ajel lendu ja ei saa enam selle pilve pealt alla. Aga toimetajad jne? Kuidas saab nii totakalt? Hasartmängurite keeles - see oleks sama kui bluffida, et sul on kõik ässad vms, samas kui sa hoiad kaarte valepidi peos ja kõik näevad su nirusid. Mõtlesin kaua, ja ei suutnud välja mõelda ühtegi vaatenurka, tõlgendusvõimalust jms, mis laseks mul sellisele fopaale üles ehitatud lugu kuidagigi moodi nautida. No ei ole sellist varianti. Ülejäänud kaks lugu - väga toredad. Kuigi ka kisuvad eiteakuhu - eriti see autoorelimängija, kes muutus lõpuks üsna üleelusuuruseks eluvormiks. Aga selle loo sees oli see okei, sest sellist võimaluste piiri ei olnud seal loos kehtestatud. Ent kui autor räägib statistikast ja tõenäosustest ilma et ta... Kes teab - äkki ta oli seda kirjutades nt vihane oma naabrimehe peale, kes jättis koguaeg oma heeringarappeid pangega ukse taha, nii et terve paraadna lehkas, ja juhtumisi oli see naaber matemaatik. Ja see lugu on trolliv kättemaks? See tõrvatilk oli igatahes nii suur, et rikkus kohe alguses raamatu ära, ja kuigi mulle need kaks ülejäänud lugu meeldisid, siis ma lugesin neid ikkagi pika hambaga. Autori peale kauna kandes...