Ööema

by Lilli Luuk, Piret Põldver (Editor)

„Ööema“ on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud. „SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada.“

Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell „Auk“ pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst „Kolhoosi miss“. 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuur kapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli „Mäed“ eest. Luugi esimene romaan „Minu venna keha“ võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. „Ööema“ on Luugi teine romaan.

Genres: Fiction

228 pages, Paperback

Published January 1, 2024

Reviews

[Kätlin Kaldmaa · Rating 5 out of 5]

”Ööema” jutustab lugusid naistest pärast-1939. aasta Eestis. Sissejuhatuse inimsuhetesse saab ka veidi varasemast ajast juurde, et suhted ja kiindumused ja perekonnalood oleksid arusaadavamad. See on lugu inimestest ja rabast. Kuidas raba on eestlast ikka kaitsenud ja varjupaika pakkunud. Kõikvõimalike rünnakute, sõdade ja režiimide ajal. (Kahjuks on sellega nüüd ka lõpp. Droonide eest ei kaitse miski.)
Mitme põlvkonna maanaiste lood - lehm lehm lehm!!! - kooruvad lahti nagu mõrkjas sibul. Siin on metsavennad, metsaõed ja perekonnavaikused, mis heal juhul avanevad poole lause sees ja tuleb olla hullu tähelepanelik, et seda kohta mööda ei lase. Miska ”Ööema” on aeglase lugemise romaan.


Romaani struktuur on katkendlik ja sündmused-ajad on läbi lõigatud nii nagu see Eesti loos on. Meil valitseb läbilõikamise kultuur. (Sestap me oleme nii katki.) Me ei tea, kus on meie isade-vanaisade-vendade-sugulaste hauad. Kus nad tapeti ja kes seda tegi? See kõik on Lilli Luugi raamatus olemas. Autor on ära teinud suure, suure töö, et ajaloos nähtamatutele naistele nende saatus tagasi anda. Vanaema ei ole lihtsalt vanaema, selle kõva käe pai taga on karmi looga ajale jalgu jäänud inimene. Ema kannab endas sùgavaid vaikimise ja varjamise ja paratamatuse haavu. Ja tütar? Temal ehk õnnestub killukesi leida ja neist kokku panna oma kaleidoskoop, mis iga liigutuse peale uue pildi loob - sõltuvalt sellest, kustpoolt killumängu vaadata.

Üks segadus mul on. Mina ei tea Eesti 1940ndate sõjaajaloost kuigi palju. Ajaloo asemel olen ma õppinud valesid. Lugejana oleks mind väga aidanud kas või aastaarvud peatükkide juures. Ei ole lihtne nii mittelineaarses loos järge pidada. Ikka tuleb lugeda tagasi ja edasi. (Mulle meeldivad mittelineaarsed lood, nii nagu lugude jutustamine tegelikult käib, siia ja sinna nagu süstik. Selles mõttes olen ma Jeanette Wintersoni ja Ali Smithi õpilane.)
Ma ise kirjutades mõtlen selle peale, kas minu loost saab aru inimene, kes ei tea Eestist (Islandist, Kreekast) midagi. Suurem osa maailmast ei tea. Isegi noored eestlased ei tea. Ega saa mäletadagi. Mulle meeldib mõistatada, nii lugedes kui ka filme vaadates, a ma olen vähemuses. Iseäranis ingliskeelsed lugejad tahavad, et lugu oleks selge(ma) struktuuriga. Neil on ju ka mitu instantsi, enne kui raamat poodi jõuab - kirjanik, agent, kirjastustoimetaja, kes tegeleb sisu, mitte keelega.

Mõnikord kui kirjutamisega midagi avada, oleks hea selle avamisega veel paar sammu edasi astuda. Et oleks hea sisse astuda. Tere, uneitketaja!!! Ma tunnen sind algusest peale.

[Sille · Rating 3 out of 5]

Sellele raamatule võiks panna nii ühe kui ka viis tärni, järelikult siis paneme keskmise.
Viis sellepärast, et kirjutatud on see tõepoolest meisterlikult - kaunis ja viimistletud keel, tugev ajastuatmosföör, looduskirjeldused, palju õhku sõnade vahel, ohtralt ruumi lugeja kujutlusvõimele.
Üks sellepärast, et sisult on raamat läbi kolme põlvkonna naiste jooksev suur traumanarratiiv ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, et see tekitab mus iga kord tunde, et no kas ikka on tõesti on vaja veel üht raamatut, mis teemale mitmetahulisusest hoolimata tegelikult mitte midagi uut ei lisa. Vabandust.

[Brit · Rating 2 out of 5]

“Ööema” on raamat, mis tutvustab lugejale eesti keele ilu ja selle võimet luua tabavaid kujundeid koos kirjeldustega, mis tunduvad sageli ühtaegu poeetilised ja unenäolised. Autor käsitleb sügavalt kodumaist teemat ja tuttavat keskkonda, pakkudes lugemiselamust, mis võiks resoneerida nende lugejatega, keda tõmbavad lood kodumaast, perekonnasuhetest ja pärandist.

Siiski, vaatamata raamatu kahtlemata kaunile kirjastiilile, ei suutnud see täielikult minu ootustele vastata. Peamiseks takistuseks osutusid ülipikad ja tihedad lõigud ning laused, mis oma mitmekihilisuses muutusid kohati keerukaks ja raskesti jälgitavaks. Need omadused võivad kindlasti köita lugejaid, kes hindavad nõudlikku ja aeglast lugemist, kuid minu jaoks tegid need teose nautimise keeruliseks. Kuigi raamatu tehniline keerukus on muljetavaldav, kaldus põhiliin tihti liialt laiali, kaotades selge suuna ja tekitades segadust.

Tegelaskujusid on teoses küll vähe, kuid miskipärast jäi mulje nagu oleksid nad kõik ühe malli järgi loodud. Nende käitumismaneerid ja kõnemustrid tundusid korduvat, minu silmis puudus vajalik mitmekesisus. Dialoogid olid tihti pigem mõistukõned, mis võib mõnele lugejale pakkuda naudingut ja väljakutset, kuid minu jaoks muutsid need suhtluse vähem kaasahaaravaks.

Lisaks ei pakkunud raamat mulle isiklikku haakumispunkti, mis oleks aidanud leida sidet tegelaste või sündmustikuga. Kuigi sisututvustus ja temaatiline suund lubasid palju, jäi lugu edenedes üha kaugemaks, justkui oleks see loodud teistsuguse lugeja jaoks. Samas võib see olla raamat, mis mõne teise inimese jaoks avab uusi vaatenurki ja äratab sügavaid emotsioone.

Kokkuvõttes on “Ööema” raamat, mis väärib tunnustust oma keeruka ja rikkaliku proosastiili eest, kuid mis ei pruugi sobida igaühe maitsele. See on lugu neile, kes naudivad aeglast, detailirohket lugemist ja kes otsivad kirjandusest pigem väljakutset kui lihtsat naudingut. Minu jaoks jäi see teos aga paraku veidi liiga kaugeks ja raskesti haaratavaks.

[Janne · Rating 4 out of 5]

See on üks selline raamat, mille lõppedes ma tundsin, et tahaks nüüd uuesti otsast alata, sest ma pean ütlema, et raamatu algus oli mu jaoks veidi segane ja seda pidevalt ajajoonel hüplemise tõttu. Alles hiljem sain päriselt aru, kes on kelle ema, õde või tütar. Seega jälgib see lugu ühekorraga kolme põlvkonna naisi (ja natuke ka nende mehi).

Lühidalt siis esmapilgul veidi segane, aga lõpuks väga meeldis ja samas tegi nii kurvaks ka. Kes teab, võib olla vaatan rabasid hoopis teise pilguga ka. Kuigi nagu keegi oma arvustuses kirjutas, siis praegusel ajal ei päästa sõjas enam rabad ka…

Igal juhul tekkis selle raamatu lugemisega soov lugeda ka autori esimest romaani “Minu venna keha”.

Ma võin üsna kindlalt väita, et ma poleks seda raamatut üldse lugenud, kui Lilli Luuk poleks sel aastal pälvinud Tammsaare kirjanduspreemiat ja juba teist aastat olen ma ka ise Eesti kirjanduse pidunädala lõpuüritusel kohal olnud ja sealt omale võitja raamatu soetanud.

[Sulev Reisberg · Rating 5 out of 5]

Lilli Luuk on hakkama saanud suurepärase romaaniga, milles läbi osavalt sätitud struktuuri ja tõeliselt nauditava sõnaseade kombineeruvad põnev süžee, ürgne Eesti raba ja ajalooline kontekst (külaelu Eestis II maailmasõja ajal). Ma olen kindel, et see raamat võidab märtsis 2024. a Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa peapreemia, sest see mõjub viimaste aastate kesisevõitu saagi kõrval tõepoolest värskelt ja väljapeetult. On näha, et asja on põhjalikult viimistletud, iga sõna on paika sätitud ja esitletud viisil, mis paneb kujutlusvõime tööle, kuid jätab piisavalt otsi ka lahtiseks. Jah, lugu on sünge ja verine, aga Lilli ei ütle neid asju kunagi otse, vaid et “selle talvega oli midagi valesti” ning “ka punane on pimedas must”.

[Tilda · Rating 5 out of 5]

Lilli Luugilt olen varem lugenud vaid paari perioodikas ilmunud novelli, nii „Minu venna keha“ kui „Kolhoosimiss“ on siiani üksnes kavatsuseks jäänud. Küll aga hankinud netist väikese eelarvamuse – nagu see ikka on, piiritu kiitus teeb kuidagi ettevaatlikuks … Konkreetsel raamatu puhul küll täiesti asjata, ühinen kõikide kiiduavaldustega. Lugema hakates ei teadnud ma „Ööema“ kohta ei ööd ega mütsi, isegi teemat, et millest üldse. Lugedes aga sain kiiresti aru, et lisaks ootamatule teemale on selles raamatus tähtis ka see, et kuidas. Kaunilt ja mõjusalt:

„OKTOOBER on hea kuu suremiseks, lehed on puude küljest lahti, hinged on lahti, esivanemad liikvel. Sel a´jal ei saa kunagi aru, mis aeg parajasti on, tunnid sulavad kokku üheks katkestuseta päevaks. Päike hallide pilvede taha, mis mõõdutundetult taevas tormavad, on sama valge kui kuu. Ei pea neil enam vahet tegema, päikesel ja kuul, õhtul ja hommikul, lihtsalt lased tuulel enda peale puhuda. Tuule suudlused! Keegi ei näe, lase julgelt tuulel endale suud anda. See on kooljakuu tuul, mis ei raputa, mitte ainult puid, ei lennuta lehti, nende kuude kulda ja vaske. Las ta lakub sind oma külma kuiva keelega, harju ära, ükskord saab ta ka sinu.“
Lk 103

Kolm ühe pere naist, juba eakad õed Virve ja Hinge ning Virve tütar Krissu lähevad rappa jõhvikale. Naised eksivad ära, ööbivad rabas, leiavad midagi, mis oli rabasaarele peidetud vahetult peale II MS ning hiljem jõuavad koju tagasi. Raba ja rabaleid äratab vanades naistes mälestusi ja need omakorda Krissus uudishimu oma suguvõsa loo vastu. Ja raamat ehk ongi see, mida Krissu teada saab, oma elukogemusega põimib ja lõpuks kunstiks vormistab: ühe suguvõsa naiste (ja meeste) lood umbes 80. aasta jooksul alustades umbes IIMS-st. Samas, pilt, mis nende lugude abil välja joonistub, on midagi palju enamat, on samavõrd kohalugu ja siis ka kuidagi suurelt ja üldiselt, mingi oluline ja vormiv tükk Eesti rahva lugu.

Raamatu tagakaanele on kirjutatud, et see on romaan „naiste ja meeste võimatutest valikutest Teise maailmasõja järgses Eesti külas, …“ Mõtlen neile, kes lahkusid ja neile, kes jäid, neile, kes kohanesid ja neile, kes ei leppinud iial. Otsused, sisemised ja välised. Mõtteharjutusena, rahu ajal, tunduvadki need valikud absurdsed ja absoluutselt võimatud. Aga kui sa oled seal sees, selles ajas ja olukorras, siis sellist valikut, et sa valikut ei tee, justkui ka pole. Sa pead midagi tegema või tegemata jätma, ka see viimane on valik. Kuidas neid valikuid siis ikkagi tehti, mille vahel valiti ja kas üldse. Ega ma sellest eriti palju lugenud pole, ilukirjandusest meenub üksnes see, et Kaugver on teemat puudutanud („Kirjad laagrist“, „Nelikümmend küünalt“). Ja mul pole õrna aimugi, aga ma kahtlustan, et mehed ehk mõningal määral valisid, kuid tihti olid ehk emotsiooni pealt tehtud nö äkki-otsused ja mõnel juhul, et lihtsalt läks nii? Aga naistel vist pigem ei olnud. Sest mehed läksid, kes kuhu ja hea, kui oli teada, kuhu, alati ju ei olnud. Paljud ei naasnud ei elavate ega surnutena. Aga lapsed ja vanurid ja lehmad jäid … Ja kodud … ja lootus? Mis valikud on emal, kelle beebi visatakse lumehange? Polegi. Omad ja võõrad, kes teab, kes on kes ja kas ikka veel või enam mitte … Purunenud perekonnad, ihult või hingelt või mõlemalt katkised inimesed. Kohutav, huvitav ja mulle näib, et ikka veel tundlik teema. Huvitav mh seepärast, et kui mõelda suures plaanis, rahva vaatevinklist, näed üht. Aga kui hakata pere või üksikisiku kaupa lahkama, on pilt hoopis teine.

Mis puudutab raamatut, siis ühelt poolt köitis tohutu vastuolu südamepöörituseni õudsa teema ja kauni, poeetilise stiili vahel. Teiselt poolt jällegi see, kuidas loo toimumise koht ja valitud kujundid, taust, teemaga kokku kõlavad. See lugu algab rabast ja lõppeb rabaga. Raba on üks ütlemata kaunis ja kahtlane koht. Udu. Niiskus, lootusetus, hukk. Vaikne, salalik ja valelik. Reetlikult vetruv, vajuv ja õõtsuv. Samm vasakule ja kaunis samblane pinnas imeb su alatiseks endasse. Udu. Ilus, uskumatu, kutsuv ja köitev. Õitsvad samblad, tirtsud ja linnud, sahisevad heinad. Lõhnavad sookailud ja need peene varre otsas õõtsuvad tupsud, mille nimi mul meelde ei jää. Seisev põhjatu vesi, kidurad, kuid vintsked puud. Udu. Varju andev ja kaitset pakkuv. Keegi liigutab, väändub ja väreleb. Kõikjal mullitab ja lurtsub. Miski elab oma salapärast, harjumatule silmale nähtamatut elu. Sureb ja sünnib samaaegselt selleks, et uuesti surra ja sündinda. Elust pakatav, igas suuruses organisme täis katel, elu allikas, ökosüsteem. Ja ikkagi udu ja laukad – kahtlased ja eluohtlikud, ebakindlad. Mälu ja läbi põlvkondade kantud sõjatrauma. Okupatsiooniaja ohud, saladused, ütlemata jätmised, maha vaikimised. Peale sunnitud või vältimatu salatsemine, udutamine. Isegi selle raamatu kaan on udu – mitte ühtegi teravat joont, kõik on kuidagi uduvarjus. Täiuslik kombo, hinge pugev, kummitav.

„Ma hoidsin tal veel käest, teadsin küll, et ei saa teda kinni hoida, keegi ei saa, käsi oli kerge ja kuiv, nahk jahe, minu ja tema naha vahel oligi veel ainult jahedus. Nagu see sügisene vilu tuul, mis puhub alati igalt poolt läbi, sealt, kus ei olegi silmaga nähtavat pragu, tuul, mis tuleb läbi kõigest sellest, mis on liiga hõre.

Vanaema oli meie silme ees juba mitu päevahõrenenud, ta muutub isegi nüüd veel igal sekundil kergemaks, kuni hakkab varsti läbi paistma ja kaob.

Oleks tahtnud veel küsida.“
Lk 103

[Tõnis Vilu · Rating 5 out of 5]

luule

[Tiiu · Rating 5 out of 5]

Lõpuks ometi on eesti kaasaegses kirjanduses soomlaste Kytömäki ja Kinnuse omadele sarnane ja neile võrdne ajalooline (monumentaal)romaan

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Lugesin kogu märtsikuu peamiselt naiskirjandust ja avastasin nii palju olulisi ja põnevaid raamatuid, mis eelmisel aastal erinevatel põhjustel kõrvale jäid. „Ööema“ osas oli lugejate tagasiside üsna üksmeelne: hea raamat, aga väga kurb, mistõttu lükkus ka minul selle lugemine edasi. Märtsis sain aga tõuke selle lugemiseks ega suutnud seda kohati lausa käest panna, kuigi jah, mõni süžeeliin on uskumatult jõhker ja kurb. Kogu teoses valitseb rusuv õhkkond, aga samas kuidagi sel viisil, et see naiste omavaheline suhtlus ja sõprus ja hoolimine annab lootust. See omavaheline läbisaamine mahendab tihti otse lehel, vahel taamal viidatud õudust ja jõhkrust.

Teoses jälgitakse mitme naistegelase elu ning olulisi hetki keerulistel ajaloolistel hetkedel. Ja kõik algab seenelkäiguga rabaveerel, ürgeestlaslik algus. Raamatus viidatakse nii kaugemale kui ka lähiminevikule, ootamatult muutunud elust, okupatsioonist, metsavendlusest. Ning muidugi on tegelikult kõige keskmes naine ja rasked otsused, mille tagajärjeks on elu või surm. Peale erinevate süžeeliinide nautisin väga ka autori kirjutamisstiili, kuigi sõna nautimine ehk raamatu sisuga otseselt kokku ei käi. Kuid hindan väga, et sellised lood raamatuna olemas on, et nostalgilisus ei uinutaks unustama kohutavat ajalugu.

Sobib suurepäraselt raamatuklubi raamatuks, sest vestlusainet jätkub kindlasti kauemaks, kes ja kuidas tegutses, miks nii, kas oleks olnud mõni teine väljapääs. Olen pärast lõpetamist sellele teosele pidevalt mõtlema jäänud.

[Helen · Rating 5 out of 5]

Südantlõhestav, põnev, kaasahaarav, empaatiline. Ja milline eesti keel! Üks Eesti inimeste ajaloo suuri lugusid läbi naiste silmade.

[Piret Sihver · Rating 5 out of 5]

Lugesin õhinaga. Mulle sobis enamgi kui tuntud poliitiku kirjatükk.

[Laura Mölter · Rating 5 out of 5]

nii hea- tundsin uuesti tundeid, mille arvasin olevat juba ammu unustanud. pluss see, kuidas autor Malli rasedust, kui viimane ootas Hinget, kirjeldas oli ütlemata kaunis. üldse oli selles raamatus koos nii palju ilu ja valu

[Kristi Roost · Rating 5 out of 5]

Selle aasta top kolme hulka lugemiselamus. Ehkki vahel näib, et kaua võib püherdada II maailmasõja järgses, siis mõni püherdamine on parem kui mõni teine. See konkreetne meeldis mulle tõesti. Vähe juhtus ja samas oi, kui palju, põlvkonnast teise ja kolmandasse. Kolm põlve tugevaid naisi ühe katuse all. Kogemused, mis seovad inimesed, tahavad nad või mitte, igaveseks köiega kokku. Ilmvõimatud valikud, mis tegelikult nagu ei olegi valikud. Imeilus keel ja läbi seeditud tekst. Ei tea, kas mingis osas autobiograafiline perekonnalugu. Tahaks loota, et ei. Samas karta võib, et sarnaseid peresid Eestis kahjuks jagub.

[Hanna · Rating 5 out of 5]

Ööema by Lilli Luuk is a book I almost don’t want to call fiction, because it feels more like a memory. Not a specific one, but something stitched into my skin, an ache passed down. It’s about women and silence, about war and waiting, about the kind of grief you inherit before you even understand it’s yours. And it’s about those vanishing villages - the ones I spent a large part of my childhood in - whose gravel roads and collapsing barns still somehow live in the way I carry myself through the world, shaping my own silences and my sense of home.

Reading this felt like being handed a letter written for me decades ago. For me, and my parents, and my grandparents. Luuk’s stories reach into the marrow of something Estonian - not the romantic nationalism, but something messier and real: survival, compliance, loss, and quiet, sturdy defiance. The occupation regimes, the war, the way history sometimes flattens entire lives into margins: it’s all here, but never told loudly. Just clearly. I, like many others, know or knew a Krissu, a Gunnar, a Hinge, a Mall, an Ets, an Anton.

The prose is perfectly balanced: lyrical without excess, plainspoken without dullness. It breathes in rhythm with the land she’s writing about. It's heavy with sorrow in one sentence, and then, suddenly, gently nostalgic in the next. Even the most painful moments carry a kind of warmth. Not comfort, exactly - more like recognition. Like someone finally naming a feeling you thought only you carried.

Ööema is a book I absorbed, like bog mist through the skin. A quiet, powerful reminder that all this history isn’t gone - it lives in the way I speak, the way I love, the way I remember, and maybe most of all, in the way I sometimes ache for places I can never fully return to.

[Taavi · Rating 5 out of 5]

"Ööema" sündmustik algab rabas ja lõppeb rabas. Keset suurt raba on rabasaar, millel on Hundisaare küün. Marjulised eksivad rabas ära, ekslevad udustel maastikel ja leiavad lõpuks tee küüni juurde, kus nad leiavad muudki peale ulualuse – peidetud killukesi oma minevikust.
Raba on nagu mälu ja teekond läbi raba on nagu teekond läbi oma alateadvuse/mälu kihtide. See mälu pole isiklik, vaid põlvkondade ülene. Võiks rääkida ka mälumaastikest: loodus, maastik talletab inimeste lood ja need on sealt leitavad, kui hästi otsida.
"Ööema" ongi nagu teekond mälu sügavustesse. Lood-mälestused tulevad välja mitte ajalises järjestuses, vaid vabade assotsiatsioonide meetodil, kus ühe kihi avanemine avab tee järgmiste kihtide juurde. Midagi jääb alati varjatuks, sest nagu rabal pole põhja, nii ei saa kogu mälestusi valgele paberile päikesevalguse kätte laiali laotada.
Kui veel looduse metafooridega jätkata, siis nii nagu looduses läheb üks maastik üle teiseks, laukasoo muutub rabaks, raba lodumetsaks, lodumets männikuks, männik niiduks, niit põlluks, põld külaks – ja üleminekukohas on maastikutüübi erinevus väike, kuid äärmistes punktides on nad täiesti erinevad, siis see meenutab liikumist ajas sõjajärgsest Eestist tänapäeva. Raske on neid kahte aega omavahel võrrelda, kuid ometi on nad omavahel läbi vahepealsete aegade keti ühendatud.

[Krista Esta · Rating 4 out of 5]

Detailideni viimistletud ilus tekst. Kolme põlvkonna naiste lood avanevad kild-killu haaval ja vaheldumisi, mustrid korduvad nende eneste teadmata. 1940ndad, võimatud valikud või pigem nende puudumine.

Muljed tahavad veel settimist. Teatud määral on neid lugusid meie kirjanduses üksjagu ja nad on kuidagi sarnased. Vanaemad, kes vaikivad ega räägi. On laste meelest kalgid ja kalestunud. Huvitav, kas on mõni selle perioodi nö meesteromaan olemas?

Üldjoontes mulle meeldis, kuigi mõistukõnet ja kandvaid pause looduskirjelduste näol oli minu maitse jaoks veidi palju. Raamat nõuab tähelepanelikku lugemist, lausa näpuga järje ajamist, et killud tervikuks kokku saaks, aga vahel ma väsisin.

Kuna ma olen umbes peategelase Krissuga (ka hüüdnimi oli mul lapsepõlves sama) üheealine, siis mõned asjad tabasin seletamata ära (metsavendadest tehtud Rein Järliku saade, isegi Torvill-Dean jäätantsupaari kostüümi kirjeldus - ajastu hõng oli meisterlikult loodud - kuigi nimesid ei nimetatud). Ja meie peres räägiti nii metsavendlusest kui küüditamistest kõva häälega, kõik oli juba kaotatud nagunii.

Lugejatel, kel puuduvad meie ajaloo selle perioodi kohta laiemad teadmised või isiklik kogemus oma pere loo kaudu, nende jaoks võib raamat kaugeks ja arusaamatuks jääda.

[Cäroly · Rating 5 out of 5]

Fragmendid, mis lõpuks saavad Hundisaare küünis kokku üheks tervikuks.
Ajalooline romaan, mis algab ühe perekonna naiste ekslemismisloost soos ning avab end järk-järgult kibedate sibulakihtidena. Lugesin seda küllaltki pikka aega ning tõeliselt iga sõna ning mõtet ahmides. Kui kaunisvalus keelekasutus, peas filmina jooksma hakkavad kaadrid.. Siiralt loodan, et ühel päeval keegi suudab sellele romaanile au tehes selle kinolinale vääriliseks filmiks vormida.🤍
Kuna lugesin teost pikalt, siis veidi jõudsin ka raamatu algse tiheduse juures unustada mõningaid momente ja seetõttu peaksin lõpu tõeliseks mõistmiseks selle uuesti siit-sealt üle lugema. Kuid see on isiklik mälulünk, mis on õnneks lahendatav.
Siiralt soovitan selle romaani lugemiseks aega võtta. See vajab oma ilus,valus ja hingega katsutavas reaalsuses kulgemist ning settimist.❣️
Kuigi siin on nii mehi kui naisi, siis tõeliselt hinge pugesidki absoluutselt kõik teose naistegelased. Oma rikkalike erinevustega kuid teisalt samalaadse raskuskoormaga, millega nad kõik omal moel neid raskeid ilmasõjajärgseid koormaid kandsid. Oli palju kordi kus tõeliselt oleks tahtnud kaasa karjuda, nutta ja veidi ka rõõmustada.
Ehk siis see võrratu ajalooline romaan on tõeline emotsionaalne karusell, mis jääb pikalt minuga.🥹

[Mirt Vissak · Rating 4 out of 5]

Nagu „Venna kehagi“ on „Ööema“ tume ja kujundirikas tekst, milles autor koorib kihte vaikimisse peidetud sündmustelt – see on ajalooromaan ja psühholoogiline draama / traumakirjandus, aga selle õhustik meenutab ka kummituslugu või põnevikku. Teksti fragmentaarsus on siin minu meelest väga kohane, peegeldades, kuidas info peresisestest traumadest jõuab noorema põlvkonnani sageli väikeste, segadusse ajavate vihjetena.

Tegelased ise on pigem passiivsed, mingite hämarate, ohtlike jõudude lükata, kuigi nad püüavad toimida nii, nagu oleks neil vabadust, võimalusi toimida teisiti. Tegelikult on neil vähe valikuid, tegutsemisvabadust, on vaid määratu surve kohaneda võimatuga, alluda sündmuste käigule, ükskõik kui kole see ka poleks. Lugu jõuabki haripunkti valikuvabaduse, vastuhaku illusiooni purunemisega. Siiski on lõpp pigem lootustandev, mingid valikud, isegi kui need pole need kõige õigemad, mida me tegelikult langetada soovime, jäävad alles ka kõige kitsamates oludes ning isegi kui sündmuste sügavam tähendus olevikus kaotsi läheb, võib järgmine põlvkond hoopis teistes tingimustes anda ka kõige lootusetumale olukorrale mingisuguse avaliku tõlgenduse.

Meeldis, kuid mitte nii palju kui „Venna keha“. Vajab ilmselt teistkordset lugemist.

[Eveli · Rating 5 out of 5]

Sügavalt liigutav ja mitmetahuline romaan, kus realism ja lüürika põimuvad ühtseks tervikuks. Raamat viib lugeja müstilisse ja kaunisse rabamaailma, kus lugejale avanevad mitmed elatud ja ka elamata jäänud elud. Teos käsitleb inimlikke valikuid, lähedastevahelisi suhteid ja elu keerukust viisil, mis puudutab sügavalt. Loo jälgimiseks ja peidetud vihjete mõistmiseks tuleb palju vaeva näha, pingutada, kuid kõik ei saagi lõpuni selgeks, õhku jääb palju küsimusi. Seda võiks esmapilgul pidada raamatu nõrkuseks, aga kui veidi järele mõelda, siis just nii saab vaataja kõnealusest ajast kõige parema pildi. Ajast, mil kõik ei olnud kunagi selge, olid vaid saladused, sosinad, saunajutud, pilkudega (või pesunööril rippuvate linadega) edasi antud sõnumid, täit lugu teadsid vaid vähesed, suurem osa jäi alati ütlemata. "Ööema" jääb pikaks ajaks hinge helisema.

[Hele Israel · Rating 4 out of 5]

On väga tänuväärne ja õige käsitleda ilukirjanduses rahva ajaloos vastuolulisi ja dilemmasid pakkuvaid teemasid, mida metsavendlus ja sõja ajal toime tulek kahtlemata on. Kuid "Ööema" ei ole ajaloost, see on jõust. Ema sõnulseletamatust allikast pärit jõust. Kas minul on seda? Ma loodan, et mitte kunagi ei tule olukorda, kus ma pean seda teada saama.
"Ööema" sisu ei kulge lineaarselt, vahel tuleb taipamine, et peatükis juhtunu oli ajaliselt tegelikult enne, kui üle-eelmise peatüki tegevus, kui miski ei jää segaseks. Kõik saab lõppu jõudes arusaadavaks, autor on osanud kõik sujuvalt kokku siduda ning killud muutuvad tervikuks. Siiski on see ainus raamat, kus ma mõningaid eespool olevaid kohti uuesti lugesin.

[Reelika Kullerkan · Rating 5 out of 5]

Ühes looduslähedases Eesti külas pärast II maailmasõda läbi kolme põlvkonna(põhiliselt naiste) silmade. Lisaks nõukogude võimu igapäevasele terrorile, nõudmistele, reetmistele, sündidele ja surmadele on raamatus tähtsa tegelasena ka raba. Raba on parajalt müstiline, raba varjab endas nii saladustega täidetud piimamannerguid kui langevarjusiidi.. Kas raba on eestlaste taevas, kus kõik saame kunagi kokku? Väga mitmekihiline tekst, palju asju jääb iseendal lõpuni mõelda(mis on sellisel kujul palju mõjusamad kui need oleksid otse öelduna). See oleks väga hea ja mahukas materjal kirjanduseõpetajal gümnaasiumi lõpuklassidega koos lahkamiseks.

[Anu · Rating 4 out of 5]

Hea. See eri aegades läbiviidud põlvkondade lugu oli hea. Aeglane, mõistukõneline, looduse kulgemise rütmis vahelduvad lõigud murduvad hetkes kui kõik muutub! Saunast väljuv mustajuukseline ja roosilõhnaline muutub hetkega veriseks minejaks.
Mõnes mõttes ootad kogu aeg midagi ja mitte midagi head muidugi. Kas on kole, väga kole või väljakannatamatult õudne! Isegi hea on lugeda erinevates aegades tegelaste elust, sest saad teada, et nad jäävad ellu, et ei pea muretsema. Millegipärast on naistegelased kõik nagu ühe käe kindad, raskesti eristatavad. Kohe ei tea, mis on siin raamatus peamine, kas Eestimaa imeline loodus või selle paljukannatanud elanikud.

[Kristi A]

Juhtus nii, et seda romaani lugesin vaid õhtuti. Nagu ööema või uneema või uneitketaja nagu kirjanik osavalt sõnu seadnud. Teost lugedes meenusid mulle Sofi Oksaneni ajalooline romaan “Puhastus” ja Piret Jaaksi “Taeva tütred”, Piret Raua “Nimepanija” ja Juta Kivimäe “Nõmme novellid”. Ju leiaks rohkemaidki seoseid, kuid ega ma neid sinna otsima läinud. Märkamised lihtsalt tekkisid. Puudutas ja jättis jälje. Eriti praegusel äreval ajal. Palun nüüd päevaema raamatut. :) Tove Janssoni “Suveraamat” ja Sarah O. J. Jewetti “Nooljate kuuskede maa” on loetud. Küll ma leian :)

[Jane Tiidelepp · Rating 2 out of 5]

"Seitsmes rahukevad" on raamatute raamat. Vapustav lugemiselamus. "Ööema" on "Seitsmes rahukevad" 39 aastat hiljem. Õigupoolest selle pisem ja kahvatum õde. Kui "Sr" oli loomulik lugu kõige kaasnevaga, siis miks mul on tunne, et "Öe"-s on omaaegse elu kirjeldus eesmärk omaette, millega kaasneb lugu. See häiris, ehkki äratuntavat oli omajagu. Minu isiklik ja täiesti subjektiivne arvamus ja iseenesestmõistetavalt ei pretendeeri absoluutsele tõele, kui see kuskil olemas on.

[Lauri Kivil · Rating 5 out of 5]

Suurepärane lugemine eestaseks olemisest, okupatsioonist, metsavendlusest, kaitsetahtest, visadusest, elu keerdkäikudest, rabast. Ülimalt ilus keelekasutus, lahtiseid otsi kuni lõpuni, piisavalt põnevust. Paralleelselt jooksis peas Viirlaiu "Ristideta hauad", oleks nagu selle kaaslugu või seletuskiri, aga jääjate ja naiste vaatest. Raamatust tekkivad kujutluspildid lähebad pea üks-ühele kokku enda 100-aastase vanaema jutustatud sõjaastate lugudega.

[Angela Sööt · Rating 3 out of 5]

Keeleliselt ilus, põhjalikud kujutluspildid loodusatmosfäärist. Lugu ise hüppab erinevate tegelaste kaudu ja rullub selgemaks alles lõpuks. Naised, kes peavad ise toime tulema ja mitte mingil juhul ei räägita asjadest omavahel . Info saadakse kogemata lausutud lausejuppidest ja need on napid ning ajas harvaesinevad. Üsna ajastutruu mulje jättis, kus seintel olid kõrvad ja tegudel karmid tagajärjed ning mehed olid metsas.

[Laura · Rating 4 out of 5]

"Tagasivaatamine on ainult ajaraisk, sa lihtsalt kaotad oma aega."

"Miski pole valusam üles sulavast verest soontes ja südames."

"Kannatus ja valu on meie rahva eluraamatus enam mälestuse lühekülgi kirjutanud kui rõõm..."

"Hulluks läheb see, kes kaotab lootuse, kaotab mõtte, sest mõtleb liiga palju."

[Tiina Laiva · Rating 3 out of 5]

Lugesin, kuid ei saanud kontakti. Lugedes jääb tunne nagu tegevus toimub läbi mimekordse ümberjutustuse. Jah, on õõva, dramaat, ängi, kuid see kõik ei jõudnud minuni .

[Pille Piho · Rating 5 out of 5]

https://pilleraamatujakassiga.blogspo...

[Katrin Mustonen · Rating 3 out of 5]

Alguses ei saanud vedama, pärast pidama.