What do you think?
Rate this book
Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus
2024. aasta 6. augustil sajab kahe ja poole tunni jooksul Tartus maha kolm miljonit tonni vihmavett. Betoonkallastelt langevad Emajõkke laiad kosed ja linna trepid muutuvad mäslevateks mägijõgedeks. Teede alla paigaldatud sadeveesüsteemid ei ole võimelised nii suurt kogust vett ära juhtima ja madalamad sillaalused teelõigud muutuvad ajutisteks järvedeks. Kui tulvavesi taandub, avastatakse Riia tänava raudteesilla alt laip. Keegi ei tea, kuidas see sinna sai. Mudasest veest hakkavad pinnale kerkima Tartu tumedad saladused. Loo keskmes on Tartu Ülikooli Regionaaluuringute Instituudi teadur Ove, kes peab mõrvamüsteeriumi isiklikel põhjustel võimalikult kiiresti lahendama.
Meelis Krafti esimene ulmejutt ilmus eelmise sajandi lõpus. Uuesti haaras kirjanik sule 2013. aastal ja praeguseks on eri antoloogiates, jutukogudes ja võrguajakirjades ilmunud umbes 40 juttu. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluselt on ette näidata kaks äramärkimist: ulmeromaan „Veealused“ 2021. aastal ja tume naistekas „Kokkuvarisemine“ aastal 2023. Auhinnakapis on kaks Eesti Ulmeühingu auhinda Stalker ning ilmavalgust on näinud kaks esimest osa paranormaalsete noorteromaanide triloogiast „Tiuhkamäe“. Käesolev raamat on Krafti esimene kriminull.
Meelis Krafti esimene ulmejutt ilmus eelmise sajandi lõpus. Uuesti haaras kirjanik sule 2013. aastal ja praeguseks on eri antoloogiates, jutukogudes ja võrguajakirjades ilmunud umbes 40 juttu. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluselt on ette näidata kaks äramärkimist: ulmeromaan „Veealused“ 2021. aastal ja tume naistekas „Kokkuvarisemine“ aastal 2023. Auhinnakapis on kaks Eesti Ulmeühingu auhinda Stalker ning ilmavalgust on näinud kaks esimest osa paranormaalsete noorteromaanide triloogiast „Tiuhkamäe“. Käesolev raamat on Krafti esimene kriminull.
184 pages, Paperback
Published January 1, 2024
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
December 28, 2024
Kuigi ma ei ole väga suur krimikirjanduse septsialist, siis ulmekirjandust lugedes on ikka ette tulnud ka krimilugusid ning antud juhulgi tundus jutt täitsa kaasahaarav. Seda enam et ma tollel üleuputuse päeval hommikul just Viljandist Tartusse sõitsin ja nägin neid üleujutatud autosid, kui buss Riia tänavalt Raudtee tänavale suunati ja kõik kanalisatsioonikaevud vee neelamise asemel nõiakaevudena töötasid.
Väike võlu on kindlasti ka selles, et raamatus ettetulevad kohad on tuttavad ning koos tegelastega suudad visualiseerida nii uputust kui ka loo keskmes olevat itaalia restorani.
Autor ei proovi lugejat liiga palju ninapidi vedada, aga natukene trikitab siiski, aga eks need valejäljed ole igati õigustatud, et lugu huvitavamaks teha. Ning korstnapühkijat ei olnud ka loos, kuigi peaaegu, et püssikujulist objekti oli juba aimata, nii et võib-olla siis järgmises raamatus näeme peategelase kujunemisloo järgmist etappi.
Üks apsakas ka jäi silma: ei saa aru, miks 20GB andmete kopeerimiseks aastal 2024 läheb terve öö, poole tunniga võiks isegi vanema (USB 2, SATA) välise kõvaketta peale sellises mahus andmeid ilusasti saada ära kopeeritud.
Väike võlu on kindlasti ka selles, et raamatus ettetulevad kohad on tuttavad ning koos tegelastega suudad visualiseerida nii uputust kui ka loo keskmes olevat itaalia restorani.
Autor ei proovi lugejat liiga palju ninapidi vedada, aga natukene trikitab siiski, aga eks need valejäljed ole igati õigustatud, et lugu huvitavamaks teha. Ning korstnapühkijat ei olnud ka loos, kuigi peaaegu, et püssikujulist objekti oli juba aimata, nii et võib-olla siis järgmises raamatus näeme peategelase kujunemisloo järgmist etappi.
Üks apsakas ka jäi silma: ei saa aru, miks 20GB andmete kopeerimiseks aastal 2024 läheb terve öö, poole tunniga võiks isegi vanema (USB 2, SATA) välise kõvaketta peale sellises mahus andmeid ilusasti saada ära kopeeritud.
December 5, 2024
3,5
Lugu kulgeb sujuvalt, autor jutustab seda hästi. 184 lehekülge sai loetud vaid tundidega. Kordagi polnud igav ja pinevus kasvas täpselt õigesti. Samas kohati oli tunda kiirustamist.
Vahele pikitud meenutustest/päevaraamatu kannetest esimene ei eristunud eelnevast tekstist ja sulas kokku. Edasi hakkasid meenutused/päevaraamtu kanded minema rohkem nende jutustaja nägu ja sinna tekkis iseloom. Loo kui terviku ülesehitus ja arenemine oli väga hea.
Kas teadur Ovest saab kunagi korstnapühkija? Vihjed loos ja ka lõpp lubab mõelda, et Ovel võib karjäärivahetus plaani tulla küll.
Lugu kulgeb sujuvalt, autor jutustab seda hästi. 184 lehekülge sai loetud vaid tundidega. Kordagi polnud igav ja pinevus kasvas täpselt õigesti. Samas kohati oli tunda kiirustamist.
Vahele pikitud meenutustest/päevaraamatu kannetest esimene ei eristunud eelnevast tekstist ja sulas kokku. Edasi hakkasid meenutused/päevaraamtu kanded minema rohkem nende jutustaja nägu ja sinna tekkis iseloom. Loo kui terviku ülesehitus ja arenemine oli väga hea.
Kas teadur Ovest saab kunagi korstnapühkija? Vihjed loos ja ka lõpp lubab mõelda, et Ovel võib karjäärivahetus plaani tulla küll.
December 22, 2025
Kui märksõnad kiire ja kerge meelelahutus ning kohalik koloriit tunduvad isuäratavad, siis võite lugeda küll. Minu jaoks mõjuvad need pigem eemale peletavalt, seega on ilmselt hea, et ma enne lugemist üldse ei taibanud, et tegemist on kriminulliga, vaid eeldasin mingit noorte- või lasteraamatut.
See raamat igatahes ei suutnud kõigutada mu veendmust, et kriminulle meil miskipärast ei osata kirjutada, ikka on nad dialoogi poolest naiivsed, tegevuse arenduselt kohmakad ja ebausutavalt konstrueeritud, kuigi idee oli siin iseenesest ju päris hea - suure uputuse ajal Riia tänava raudteeviadukti alt välja ujunud laip.
Ja iseenesest küll üksnes taustadetail - peategelase töö teadlasena ühes Tartu Ülikooli instituudis - oli lahti kirjutatud küll niipalju möödaminnes, et ülikooli struktuuri ja töökorraldust mitte tundvates inimestes ei tekita see ilmselt mingeid mõtteid, aga samas piisava detailsusega, et ülikooli töötajana hakkab mul piinlik, et autor pole suvatsenud selles osas üldse mingit taustatööd teha. Detailid nagu TÜ instituut, kus töötab umbes viis inimest; asjaolu, nagu peaks instituudi töökorraldust kuidagi haridusministeeriumis õigustama; ja lõpuks uue instituudi juhataja määramine poliitilise otsusena ministeeriumi poolt, on esiteks lihtsalt täiesti võimatud ja teiseks ei mõju mitte autori vabadusena tõega loominguliselt ümber käia, vaid laisa totrusena.
See raamat igatahes ei suutnud kõigutada mu veendmust, et kriminulle meil miskipärast ei osata kirjutada, ikka on nad dialoogi poolest naiivsed, tegevuse arenduselt kohmakad ja ebausutavalt konstrueeritud, kuigi idee oli siin iseenesest ju päris hea - suure uputuse ajal Riia tänava raudteeviadukti alt välja ujunud laip.
Ja iseenesest küll üksnes taustadetail - peategelase töö teadlasena ühes Tartu Ülikooli instituudis - oli lahti kirjutatud küll niipalju möödaminnes, et ülikooli struktuuri ja töökorraldust mitte tundvates inimestes ei tekita see ilmselt mingeid mõtteid, aga samas piisava detailsusega, et ülikooli töötajana hakkab mul piinlik, et autor pole suvatsenud selles osas üldse mingit taustatööd teha. Detailid nagu TÜ instituut, kus töötab umbes viis inimest; asjaolu, nagu peaks instituudi töökorraldust kuidagi haridusministeeriumis õigustama; ja lõpuks uue instituudi juhataja määramine poliitilise otsusena ministeeriumi poolt, on esiteks lihtsalt täiesti võimatud ja teiseks ei mõju mitte autori vabadusena tõega loominguliselt ümber käia, vaid laisa totrusena.
March 29, 2025
Oh see oli nii tore lugemine 🙂 Tartlane ma küll ei ole aga suur osa märgitud kohtadest on teada. Autor on kavalalt võtnud reaalsuse ja selle hulka pikkinud väljamõeldistega vürtsitatud olukorrad. Lugu keerleb jama ümber, mis hakkab lahti kooruma ühe Tartu tuntud silla all, kus vihma tõttu tekib pöörane uputus. Lugu jutustatakse reaalaja ja juba möödunud aja vahel.
Kuigi autor kasutab kõiki klassikalisi krimilugude ja põnevuslugude klišeesid, eriti lugeja eksitamine, on see kõik kuidagi loomulik ja põnev ja nunnu kohati isegi.
Sellest saaks, ma arvan, ka päris toreda krimiseriaali või filmi.
Et kuigi ma päris lõpuni kõike nö. "ei uskunud" meeldis lugu mulle väga ja ma täiega väga ootan järgmist raamatut, sest kaanel on teatav lubadus ju olemas! 🙂
Hea vaheldus igasugustele välismaistele koledatele krimilugudele igatahes 🙂 Kiire, tempokas lõbustav kohati ja tegelikult mitut erinevat kohaliku elu valupunkti puudutav ka.
Kuigi autor kasutab kõiki klassikalisi krimilugude ja põnevuslugude klišeesid, eriti lugeja eksitamine, on see kõik kuidagi loomulik ja põnev ja nunnu kohati isegi.
Sellest saaks, ma arvan, ka päris toreda krimiseriaali või filmi.
Et kuigi ma päris lõpuni kõike nö. "ei uskunud" meeldis lugu mulle väga ja ma täiega väga ootan järgmist raamatut, sest kaanel on teatav lubadus ju olemas! 🙂
Hea vaheldus igasugustele välismaistele koledatele krimilugudele igatahes 🙂 Kiire, tempokas lõbustav kohati ja tegelikult mitut erinevat kohaliku elu valupunkti puudutav ka.
April 30, 2025
Mis siis nüüd ütelda?!? :)
Kiire ja muhe lugemine :) Igav ei hakanud kordagi ja pigem tahtsin kiiresti-kiiresti lõppu jõuda, et lahendus teada saada. Ise ma seda ära ei arvanud.
Meeldis ka see, et päris sündmust oli loo kirjutamisel kasutatud - veeuputus siis.
Küll aga oli minu jaoks error, kui mindi seda naabritädi “ülekuulama” ning seal kasutati uppunu uut nime. Et kuidas see naabritädi selle järgi aru sai, kellest jutt on, kui varem oli inimene hoopis teise nimega?!? :D Võibolla jäi mul endal midagi märkamata!
Aga huvitav lugemine igatahes ja ootan ka siis järgmisi lugusid :)
Kiire ja muhe lugemine :) Igav ei hakanud kordagi ja pigem tahtsin kiiresti-kiiresti lõppu jõuda, et lahendus teada saada. Ise ma seda ära ei arvanud.
Meeldis ka see, et päris sündmust oli loo kirjutamisel kasutatud - veeuputus siis.
Küll aga oli minu jaoks error, kui mindi seda naabritädi “ülekuulama” ning seal kasutati uppunu uut nime. Et kuidas see naabritädi selle järgi aru sai, kellest jutt on, kui varem oli inimene hoopis teise nimega?!? :D Võibolla jäi mul endal midagi märkamata!
Aga huvitav lugemine igatahes ja ootan ka siis järgmisi lugusid :)
May 29, 2025
Ma ikka otsin lugusid Tartust. See osutus väga ägedaks raamatuks. Tuttavad kohad, põnevust ja keerulisi inimsuhteid. Meeldis pahalase vaade eraldi peatükkides. Hea ajaviitekirjandus.
April 27, 2026
Ligikaudu esimesed 30lk kahetsesin oma otsust ja no ei tundunud haakuvat. Otsustasin siiski jätkata. Õnneks mingi hetk hakkas kerima ning enam raamatut käest ei saanud. Lugesin läbi ühe pärastlõunaga. Kerge, lihtne, põnev!
April 30, 2025
Ei ole enne Krafti lugenud, kuigi tema raamatud on viimastel aastatel koguaeg pildis olnud. Pole lihtsalt väga kutsunud see etnoulme, millega ma teda peamiselt seostan (aga see võib olla täiesti meelevaldne - ei ole piisavalt uurinud). Aga nüüd kuidagi hetke ajel võtsin ta ette. Just selle raamatu, ja paljuski põhjusel, et peategelane pidi olema Tartus tegutsev teadlane (korstnapühkimiseni ta küllap jõuab ikka ka) ja puha. Täidan ma isegi ju sedasama rolli. Pealegi on see peategelane veel minuga enamvähem samas vanuseklassis.
Kuid just see teaduse aspekt oligi seal kõige häirivam, kuigi see oli tekstis pigem üsna tagaplaanil. Tööle peategelane väga palju ei jõudnud ja ta käsitleski seda lihtsalt oma tööna. Nii et kogu see temaatika oli markeeritud suhteliselt pinnapealselt. Kuid siiski. Piisab vaid ühestainsast asjaolust, mis paneb kogu sellele kontekstile mu meelest surmapõntsu. Ta töötas nimelt TÜs, kus neil oli terve fakin instituut, mis koosnes kuuest inimesest?! See mastaap kõlab pigem nagu see ehituspoenimelise tüübi instituut, mis tegelikult on lihtlabane OÜ. Ja siis on lõpus täiesti kummaline koosolek, kus haridusminister on see, kes ütleb välja instituudi uue juhi nime. Seda käiakse välja kui poliitilist otsust, mis tehakse kusagil ülikooliväliselt. Müstika! Sest ülikoolid on meil teatavasti autonoomsed...
Kui veel sellest teaduse poolest, siis mind häiris ka see, kui mitteteaduslikud mõtted liikusid peategelase peas nt oma kolleege analüüsides. Ta käsitles oma kolleege kogumina, kus olid tema meelest justkui piisavad allvalimid karjääritasandite kaupa, kuigi on selge juba vanast naljast, et kahte karva ei saa kolme ritta kuidagi kammida, püüdku kiilaspea palju tahab. Aga veel - ma ei tea ühtegi teist ilukirjanduslikku raamatut, kus oleks Eesti Teadusagentuuri nii põhjalikult mainitud. See asus küll Tallinnas jne, aga see mängis oma rolli nii raamatu alguses kui ka lõpus.
Aga olgu - rohkem ei noki selle ühe kõrvalise väikese taustsüsteemi üle. Nokin parem muude asjade kallal. Ebaühtlust oli tekstis natuke liiga palju. Mu meelest oli raamat korralikult sisutoimetamata. Kasvõi juba see täiesti ebaoluline, aga pidevalt häiriv asjaolu, et pooltel kordadel, kui mainiti mingit asja, siis oli brändinimi ära toodud (et sõitis kuueliitrise Dodge Ramiga jne), ja siis pooltel kordadel jäeti see taotluslikult ütlemata (et keegi jõi väga kallihinnalist tuntud brändinimega konjakit). Omajagu oli selliseid stilistilisi asju, mis kord olid üht- kord teistpidi. Ja muudkui katkestasid seetõttu lugemisvoolu.
Teisalt olid inimesed jälle portreteeritud nagu mingi ühe malli järgi. Tegelaskujud olid küll selgesti eristatavad ja omavahel segi ei läinud. Aga neil kõigil oli nagu mingi ühtemoodi dünaamika. Kõigil olid näiteks samamoodi aset leidvad õhtused linnapealkäimised sõpradega. Kas siis mängiti kaarte või tšätiti niisama, aga kõik need olid kuidagi hästi sarnased. Võibolla ma olen nii eluvõõras, ja kõik käivadki muudkui kesklinnas õhtuid veetmas sel moel. Kuid mulle jättis see veidi sellise mulje, et kõik nad on kuidagi ühest puust. Arvestades kui juhuslikud ja erinevate elusaatustega inimesed seal raamatus kokku satuvad (ja neid ei ole ju palju, alla poole tosina - või noh, samas on see vaat et terve instituudi jagu inimesi), siis oli see taustsüsteemi ühetaolisus jällegi natuke häiriva vaibiga.
Sellegipoolest oli lugu ise enamvähem. Konstrueeritust olid parajal määral, ja juhuslikkust samamoodi. Tegevusliinid arenesid parajas tempos. Aga oli siiski korralikult läbikirjutamata, ja nii mõneski kohas oli kirjaniku poolt genereeritud edasiliikumise murdepunkt liiga hästi näha. Olen vist vaid mõnda üksikut kodumaist krimkat püüdnud enne lugeda, ja ei mäleta, et oleks ühegagi neist lõpuni jõudnud kunagi. Nii et selles mõttes murdepunkt ka minu jaoks...
Kuid just see teaduse aspekt oligi seal kõige häirivam, kuigi see oli tekstis pigem üsna tagaplaanil. Tööle peategelane väga palju ei jõudnud ja ta käsitleski seda lihtsalt oma tööna. Nii et kogu see temaatika oli markeeritud suhteliselt pinnapealselt. Kuid siiski. Piisab vaid ühestainsast asjaolust, mis paneb kogu sellele kontekstile mu meelest surmapõntsu. Ta töötas nimelt TÜs, kus neil oli terve fakin instituut, mis koosnes kuuest inimesest?! See mastaap kõlab pigem nagu see ehituspoenimelise tüübi instituut, mis tegelikult on lihtlabane OÜ. Ja siis on lõpus täiesti kummaline koosolek, kus haridusminister on see, kes ütleb välja instituudi uue juhi nime. Seda käiakse välja kui poliitilist otsust, mis tehakse kusagil ülikooliväliselt. Müstika! Sest ülikoolid on meil teatavasti autonoomsed...
Kui veel sellest teaduse poolest, siis mind häiris ka see, kui mitteteaduslikud mõtted liikusid peategelase peas nt oma kolleege analüüsides. Ta käsitles oma kolleege kogumina, kus olid tema meelest justkui piisavad allvalimid karjääritasandite kaupa, kuigi on selge juba vanast naljast, et kahte karva ei saa kolme ritta kuidagi kammida, püüdku kiilaspea palju tahab. Aga veel - ma ei tea ühtegi teist ilukirjanduslikku raamatut, kus oleks Eesti Teadusagentuuri nii põhjalikult mainitud. See asus küll Tallinnas jne, aga see mängis oma rolli nii raamatu alguses kui ka lõpus.
Aga olgu - rohkem ei noki selle ühe kõrvalise väikese taustsüsteemi üle. Nokin parem muude asjade kallal. Ebaühtlust oli tekstis natuke liiga palju. Mu meelest oli raamat korralikult sisutoimetamata. Kasvõi juba see täiesti ebaoluline, aga pidevalt häiriv asjaolu, et pooltel kordadel, kui mainiti mingit asja, siis oli brändinimi ära toodud (et sõitis kuueliitrise Dodge Ramiga jne), ja siis pooltel kordadel jäeti see taotluslikult ütlemata (et keegi jõi väga kallihinnalist tuntud brändinimega konjakit). Omajagu oli selliseid stilistilisi asju, mis kord olid üht- kord teistpidi. Ja muudkui katkestasid seetõttu lugemisvoolu.
Teisalt olid inimesed jälle portreteeritud nagu mingi ühe malli järgi. Tegelaskujud olid küll selgesti eristatavad ja omavahel segi ei läinud. Aga neil kõigil oli nagu mingi ühtemoodi dünaamika. Kõigil olid näiteks samamoodi aset leidvad õhtused linnapealkäimised sõpradega. Kas siis mängiti kaarte või tšätiti niisama, aga kõik need olid kuidagi hästi sarnased. Võibolla ma olen nii eluvõõras, ja kõik käivadki muudkui kesklinnas õhtuid veetmas sel moel. Kuid mulle jättis see veidi sellise mulje, et kõik nad on kuidagi ühest puust. Arvestades kui juhuslikud ja erinevate elusaatustega inimesed seal raamatus kokku satuvad (ja neid ei ole ju palju, alla poole tosina - või noh, samas on see vaat et terve instituudi jagu inimesi), siis oli see taustsüsteemi ühetaolisus jällegi natuke häiriva vaibiga.
Sellegipoolest oli lugu ise enamvähem. Konstrueeritust olid parajal määral, ja juhuslikkust samamoodi. Tegevusliinid arenesid parajas tempos. Aga oli siiski korralikult läbikirjutamata, ja nii mõneski kohas oli kirjaniku poolt genereeritud edasiliikumise murdepunkt liiga hästi näha. Olen vist vaid mõnda üksikut kodumaist krimkat püüdnud enne lugeda, ja ei mäleta, et oleks ühegagi neist lõpuni jõudnud kunagi. Nii et selles mõttes murdepunkt ka minu jaoks...
April 25, 2025
Ja veel üks plaaniväline lugemine raamatukogu uudiskirjanduse riiulist, sel korral küll isegi mitmel põhjusel: esiteks nii üldiselt mulle Krafti asjad meeldivad, lemmikraamat on „Veealused“ aga ka nt „Kokkuvarisemine“ meeldis väga. Teiseks, see minu kerge meelelahutuse järele ablas hing - üks väike krimka ei ole kunagi liiast. Ja veel omamaine, tuttav toimumiskoht ja aeg. Väga meeldib, kuidas kirjanik äsja toimunud ja kõigile teadaoleva, no ikkagi – kohaliku meediakünnise ületanud sündmuse (Tartu uputus!) oma loos ära kasutas. Loo päris alguses mulle tundus, et kõik on liiga argine. Vist peategelase tõttu, kes on tavaline ülikooli teadur, tavalises (30 – 40 umbes?) eas, oma tavalise maja (patsime, et laenuga ostetud uusehitis), tavalise auto ja tavalise naisega. Paar korda kuus kohtumised sõpradega, bridžiklubi vms, kerged hõõrumised tööl. Isegi tema mõtted olid alguses hirmus tavalised. Õnneks hakkas sadama ja laibad ujusid kiiresti välja. Üks laip, kui täpne olla. Ja lugu läks käima, tõusvas tempos. Hästi konstrueeritult, lugejat mitu korda valedele jälgedele juhatades, ajateljega mängides, Kraftilikult – õige pisut üle võlli. See viimane on mulle ka varem, ka Krafti lühijuttudes nt, silma jäänud, ta kipub teksti koormama, õige pisut, kuid tal on pigem natuke üle, mõni ebavajalik taust või detail või süžeeliini mingi lisaosake, mille võiks vabalt ka ära jätta ja oleks selgem … Ega ma kindel ei ole, äkki on maitse asi, aga no – selline mulje.
Kaks asja, mis mulle eriti meeldisid. See, kuidas loo edenedes oli selgelt tajutav, kui lolli olukorda peategelane sattus ja kuidas see teda painas, tema psühholoogiline seisund – hädas oleva inimese segadus ja kimbatus. Seda justkui ei sõnastatudki selgelt, kuid see hõljus teksti kohal või taustal või kusagil ja see oli äge. Ja teiseks (või mitmendaks ..) raamatu päris lõpp, päris viimane peatükk, eluline.
Ühesõnaga, mina sain siit raamatust täpselt seda, mida mina siit saada lootsin, põnevust ja kergemat sorti meelelahutust paari argipäeva õhtusse.
Kaks asja, mis mulle eriti meeldisid. See, kuidas loo edenedes oli selgelt tajutav, kui lolli olukorda peategelane sattus ja kuidas see teda painas, tema psühholoogiline seisund – hädas oleva inimese segadus ja kimbatus. Seda justkui ei sõnastatudki selgelt, kuid see hõljus teksti kohal või taustal või kusagil ja see oli äge. Ja teiseks (või mitmendaks ..) raamatu päris lõpp, päris viimane peatükk, eluline.
Ühesõnaga, mina sain siit raamatust täpselt seda, mida mina siit saada lootsin, põnevust ja kergemat sorti meelelahutust paari argipäeva õhtusse.
August 13, 2025
Väga mõnus mõnele noorele (teismelisele), krimkade maailmas alustajale mõeldud teos! Raskekahurväele (juba kogenumale krimkade lugejale) pinget mitte nii väga pakkuv.
Muidu aga kerge lugemine ja lihtsasti jälgitav kriminull!
Muidu aga kerge lugemine ja lihtsasti jälgitav kriminull!
December 27, 2024
Kaval lüke põimida raamatusse päriselt toimunud sündmused (nt Tartu uputus) ning kirjutada sinna ümber selline kriminull, mis ei lase raamatut käestki panna.
Jään järge ootama!
Jään järge ootama!
April 17, 2025
Kirjutan raamatust:
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
November 24, 2025
20GB materjali liigutamist HDD kettale võtab 3-5 min mitte terve öö.
February 14, 2026
2024. aasta 6. augustil sajab kahe ja poole tunni jooksul Tartus maha kolm miljonit tonni vihmavett ja Ove satub tegevuse keskmesse. Jah, uputus oli ja Ove oli aga korstnapühkijaid ei ühtegi. No eks ma järeldan, et äkki järgmises osas aga tekkis küll küsimus, miks selline pealkiri.
Raamatuni jõudsin Türi raamatukogu eesti kirjanduse lugejamängust. Ladus lugemine, loogiline lahendus. Mida ma aru ei saa, ja see ei puuduta üldse ainult seda raamatut, kas tegelikult ka kurjategijad lihtsalt tunnistavad oma patud üles, kui otseseid tõendeid ei ole. Täiesti loetav eesti krimi.
Raamatuni jõudsin Türi raamatukogu eesti kirjanduse lugejamängust. Ladus lugemine, loogiline lahendus. Mida ma aru ei saa, ja see ei puuduta üldse ainult seda raamatut, kas tegelikult ka kurjategijad lihtsalt tunnistavad oma patud üles, kui otseseid tõendeid ei ole. Täiesti loetav eesti krimi.
Displaying 1 - 14 of 14 reviews