Olen üle poole sajandi maailmas rännanud ja alati on mind paelunud rikkumata loodus ja põlisrahvad. Miks? Rikkumata loodus seepärast, et selle väärtustamine on olnud mu tegevuste ja huvide keskmes kogu elu. Põlisrahvad seepärast, et paljudel neist on õnnestunud elada pikka aega samal maa-alal nõnda, et nad oma eluümbrust lootusetult nässu pole keeranud. Mismoodi on see neil korda läinud? Põlisrahvaste juures käies olen seda küsimust alati meeles kandnud ja sellele vastust otsinud. Lihtsat ja ühest seletust pole saanud, küll aga näinud ohtralt eri rahvaste iseäralikke hoiakuid ja arusaamu, mille üle omapead edasi mõlgutada. Kõike seda olen siia raamatusse põiminud. Kümnete maailma põlisrahvaste seast, kellest kirjutada oleksin tahtnud, valisin välja kaksteist, kes elavad Eestiga võrreldes õige erinevates loodusoludes. Rahvad on raamatus järjestatud alates Arktikast, edasi liigun parasvöötmesse ning lõpuks kirjeldan troopikas asuvaid rahvaid. Eri maailmajagudes põikame rahvaste juurde, kelle koduseks eluümbruseks võivad olla metsad, mäed, rohtlad või meresaared. Igal sellisel rahval on vastavalt eluümbrusele välja kujunenud teatud omailm ehk nende traditsioonid, kombed ja veendumused. – Hendrik Relve
Väga huvitav teema, minu jaoks, ja väga muljetavaldav rännakute haare kõiksugu põlisrahvaste juurde. Noh, ega tegelikult ei ole ju tarvis seletada, kõik teavad niigi, kes Relve on ja millest ta jutustab. Raamatus tutvustatakse nii suuremaid rahvaid, üle kümne miljonilise rahvaarvuga ketšuatest kuni mõnetuhandepealiste väikerahvasteni. Nii loodusolusid, mis ümbritsevad neid rahvaid, nii kombeid ja traditsioone, argipäeva ja elutingimusi. Kõik on justkui olemas. Aga minu jaoks on need tekstid tibakene liiga reportaažlikud, liiga konkreetselt sel hetkel selles punktis toimuva kirjeldus. Siin-seal on põikeid muudesse aegruumipunktidesse ka, kuid tiba liiga hõredalt. Minu maitse jaoks siis. Ajalikkus domineerib ajatuse üle, kusjuures vaatlusobjektiks on ju just ajatus - põlisus.
Kuid ega see ei tähenda, et see ajalikkus ju halb oleks - seegi on väga põnev, et mis on nende rahvaste argipäev, ja Relve on selle ka huvitavalt kirja pannud. Küsimus on lihtsalt tasakaalus. Seejuures aimdub tekstidest, et reisiks on korralikult ette valmistatud - autor on kursis sellega, mida ta näha ja kogeda soovib, ent seejuures ei lase ta end neist soovidest pimesi juhtida, nii nagu mõnede ränduritega kipub juhtuma. Et vat - mul on vaja sinna mäetippu jõuda, maksku mis maksab, ja kõik muu mis mind ümbritseb ei koti mind. Ses mõttes on Relve oma rännakutel väga dünaamiline ja võtab sisendisse seda, mis teda ümbritseb, isegi kui tal on seejuures ka mingid konkreetsemad sihid. See tundub väga hea tasakaal. Ja hoolimata sellest, et minevikukihistusi oli tekstis ehk vähevõitu mu maitse jaoks, siis rännukihku tekitas see raamat küll. Või pigem soovi neis paigus pikemalt olla, mitte neist läbi rännata.