What do you think?
Rate this book
Sulid ja sulased
Pealtnäha polnud Kärbis ju midagi erilist. Ikka võis teda näha turuvärava müürijupil: paljaste jalgadega, tumedad poolde säärde püksid jalas, linase särgi käised üles kääritud ja murumüts peaaegu silmadele tõmmatud, vaid heledad juukseotsad mütsi alt välja turritamas. Ta suutis nii tundide viisi vaikides istuda ja turuplatsi jälgida – tegevus, mida poleks suutnud isegi paljud täiskasvanud, rääkimata Kärbi-vanustest. Temas oli midagi kummalist, kuid ükski kaupmees polnud nii rumal, et kingitud hobuse suhu vaadata.
Romaanis „Sulid ja sulased“ on Timo Talvik põiminud eestlaste sajandite taguse eluolu ja mütoloogia. Raamatu peategelane, nooruke Kärp peab turul valvet varaste üle, kui äkki satub talle ette vastane, kellest tema jõud üle ei käi. Ootamatult leiab ta end maailmas täis müütilisi olevusi, nõidust ja väega esemeid. Olgugi et tõmme uue ja huvitava vastu on suur, on vaid üks asi, mida Kärp tegelikult ihkab …
Hoogsa seikluse käigus saab selgeks, kes on vaenlased ja kellele saab keerulistes olukordades loota. Sündmused saavad ootamatu lahenduse ja põnevust jagub romaani viimase leheküljeni. Raamat sobib nii noortele kui ka vanematele müstikasugemetega põnevuslugude austajatele, kellele meeldib Indrek Hargla ja Andrus Kivirähki looming.
Romaanis „Sulid ja sulased“ on Timo Talvik põiminud eestlaste sajandite taguse eluolu ja mütoloogia. Raamatu peategelane, nooruke Kärp peab turul valvet varaste üle, kui äkki satub talle ette vastane, kellest tema jõud üle ei käi. Ootamatult leiab ta end maailmas täis müütilisi olevusi, nõidust ja väega esemeid. Olgugi et tõmme uue ja huvitava vastu on suur, on vaid üks asi, mida Kärp tegelikult ihkab …
Hoogsa seikluse käigus saab selgeks, kes on vaenlased ja kellele saab keerulistes olukordades loota. Sündmused saavad ootamatu lahenduse ja põnevust jagub romaani viimase leheküljeni. Raamat sobib nii noortele kui ka vanematele müstikasugemetega põnevuslugude austajatele, kellele meeldib Indrek Hargla ja Andrus Kivirähki looming.
216 pages, Paperback
Published January 10, 2025
4 people are currently reading
61 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 33 reviews
January 18, 2025
Raamatu esimene osa ”Suli” kulgeb hästi ja annab paljutõotava alguse, et tuleb üks hea etnohõnguline lugu. Autor ei tegele maailmaloomega peaaegu üldse, kuid väikesed vihjed viitavad, et tegemist võib ehk olla mingi vormiga Eestist. Võimalik, et maailmaloome puudumine on tinginud ka kaanepildi, mis algusest peale tundub võõrikuna. Loo peategelane ja tema peremees otsivad väega esemeid kasutades selleks kavalust ja pettust. Nende vahel tekib omamoodi dünaamika. See osa raamatust tekitab teatavad ootused ka teisele osale, kuid seal laguneb kõik koost. Teine osa ”Sulased” on hüplik, kohati katkendilik ja segaste tegelastega. Autor hüppab episoodist episoodi ilma neid sujuvalt kokku sidumata. Jääb mulje, et autoril on olnud palju mõtteid ja ta on proovinud kõiki neid ka kuidagi kasutada. Selle tulemuseks on sündmuste virr-varr. Meeldis, et autor oli keskendunud Kärbi kasvamisele ja arenemisele, tema iseseisvumisele maagilises maailmas. Tõiveti motiiv, mis hiljem lõpuks avanes oli tegelikult suur ja ta polnud suli lihtsalt omakasu pärast. Selles osas on autor teinud hea töö, et lugejana oli võimalik nende kahe tegelasega side luua. Põnevikule omast pinevust ma kahjuks ei tunnetanud, aga hoogu ja juhtumisi loos jagus.
February 10, 2025
Värskendavalt põnev
February 2, 2025
Ei saa ikka lasta ootusi kõrgeks kruvida. Lihtsam on raamatut lugeda, kui ei tea sellest midagi ja puuduvad igasugused ootused.
Mulle väga meeldis raamatu esimene pool. Minu jaoks oli see loogiline ja voolav ning pisitasa hakkasid saama aimu, mis toimub jne. Ehk et oli huvitav lugeda.
Kui aga algas raamatu teine pool, siis lagunes minu jaoks kõik ära. Kirjeldus siit, kirjeldus sealt, kes, miks, kus ja kuidas. Tekitas kohe sellise segaduse, et kuhu ma nüüd sattusin, mis tegelased need on ja kuidas nad omavahel seotud on. Jah, seosed tulid hiljem välja, kuid nii mõneski kohas jäi mulle arusaamatuks, et miks see nii oli või kas mõni varasem vihje oleks pidanud andma mulle selgituse. Teine pool oli minu jaoks liiga hektiline ja pigem tekitas segadust, kui andis vastuseid.
Lugu ise on muidu huvitav ja põnev. Lahe maailm loodud.
Mulle väga meeldis raamatu esimene pool. Minu jaoks oli see loogiline ja voolav ning pisitasa hakkasid saama aimu, mis toimub jne. Ehk et oli huvitav lugeda.
Kui aga algas raamatu teine pool, siis lagunes minu jaoks kõik ära. Kirjeldus siit, kirjeldus sealt, kes, miks, kus ja kuidas. Tekitas kohe sellise segaduse, et kuhu ma nüüd sattusin, mis tegelased need on ja kuidas nad omavahel seotud on. Jah, seosed tulid hiljem välja, kuid nii mõneski kohas jäi mulle arusaamatuks, et miks see nii oli või kas mõni varasem vihje oleks pidanud andma mulle selgituse. Teine pool oli minu jaoks liiga hektiline ja pigem tekitas segadust, kui andis vastuseid.
Lugu ise on muidu huvitav ja põnev. Lahe maailm loodud.
February 17, 2025
Raamat suudab lugeja endasse haarata alguses väga kenasti, kuna piisavalt on pisikesi ägedaid maailmaloome detaile ning ka tegelased omanäolised ja kõnetavad. Mida jutt edasi seda rohkem lugeja maailma kohta teada saab, aga ilmneb ka autori veidi hüplik ja lünklik jutustamisstiil. Mida lugu edasi, seda lünklikumaks see läheb ning see häirib juba vägagi. Lõpp on vähekene parem, kuid siiski tundub veidi liiga kiirustatud. Samuti ei ole tunda ka korralikku head eesmärgipüstitust loole, lugejani jõuab peategelaste motivatsioonid ja sihid alles raamatu lõpus ning see on siiralt liiga hilja. Esimese raamatu kohta päris korralik debuut, aga oleks tahtnud veidi sisukamat ning ühtlasemat seiklust.
January 29, 2025
klge, kuidas ma ütlen nüüd. ei olnud eriti hea raamat. vb ei pidanudki olema, aga ma olin veidi pimestatud mitmest arvustusest, mis ilmusid juba enne raamatu ilmumist ja mis kiitsid, et puha uus Kvirähk ja et lausa koolilapsed võiksid lugeda ja mis kõik veel. ee... ei.
ideel ju iseenesest ei olnud viga. tõesti, miks mitte ennemuistne põnevik, kus põnevust pakuvad eelkõige igasugused näkid ja puugid ja nõiamoorid, sekka mõni koomiline mõisnik või kirikuõpetaja ka.
aga minu meelest oli kehvasti kirjutatud. nii loojutustamise kui keele mõttes... lihtsalt kogu aeg takerdusin millegi otsa. tegelaste vaatepunktid vahetusid poole lause pealt, igasuguseid anakronisme tuli ette... ah, ma ei viitsi isegi meenutada, mis seal veel oli. raamatu lõpupoole näiteks mõtisklesin pikalt, kas autor ikka teab, milline materjal on sits ja et kui uhke see sitsikleit ikka täpselt olla sai, milles seal ringi jalutati. ja ma ei tea, eesti keeles ei ole ühildumine nii keeruline kontseptsioon, et seda (keele)toimetaja väikse abiga paika ei annaks ajada!
ühe õhtu jagu ajaviidet ta ju pakub ja kindlasti on maailmas hullemaid raamatuid ka kirjutatud, nii et täiskasvanud eesti algupärase fantaasiakirjanduse huviline võib ju lugeda proovida. aga laste eest ma paneks küll kuhugi kõrgemale riiulile ära selle, las loevad parem Kivirähku edasi.
ideel ju iseenesest ei olnud viga. tõesti, miks mitte ennemuistne põnevik, kus põnevust pakuvad eelkõige igasugused näkid ja puugid ja nõiamoorid, sekka mõni koomiline mõisnik või kirikuõpetaja ka.
aga minu meelest oli kehvasti kirjutatud. nii loojutustamise kui keele mõttes... lihtsalt kogu aeg takerdusin millegi otsa. tegelaste vaatepunktid vahetusid poole lause pealt, igasuguseid anakronisme tuli ette... ah, ma ei viitsi isegi meenutada, mis seal veel oli. raamatu lõpupoole näiteks mõtisklesin pikalt, kas autor ikka teab, milline materjal on sits ja et kui uhke see sitsikleit ikka täpselt olla sai, milles seal ringi jalutati. ja ma ei tea, eesti keeles ei ole ühildumine nii keeruline kontseptsioon, et seda (keele)toimetaja väikse abiga paika ei annaks ajada!
ühe õhtu jagu ajaviidet ta ju pakub ja kindlasti on maailmas hullemaid raamatuid ka kirjutatud, nii et täiskasvanud eesti algupärase fantaasiakirjanduse huviline võib ju lugeda proovida. aga laste eest ma paneks küll kuhugi kõrgemale riiulile ära selle, las loevad parem Kivirähku edasi.
December 24, 2024
Tunnen end pisut vales nahas (😏) seda arvamust siin kirjutades. Selline mütoloogia ja fantaasia temaatika pole lihtsalt minu teema ja olen lugejana selles žanris päris algaja, kui nii võib öelda.
Ja minu tagasihoidlik arvamus on, et see oli üks selle aasta seikluslikeim ja põnevaim lugemine!
Autor haarab lugeja (olgu noor või vana, passib kõigile!) turuplatsilt kaasa ja kihutab kärbi sabas mööda põnevaid, müstilisi ja pisut süngeid radu pidi. Kogu selle fantastilise seikluse juures oli aga imeline, kuidas kõige taustal tiksus lihtne inimlikkus.
Detailne, kaasahaarav, humoorikas, omade vimkadega!
Loodan Kärbiga tulevikus raamatulehekülgedel veel kohtuda ja et “Sulid ja sulased” leiab oma koha ka kooli kirjanduses Kiviräha kõrval või miks mitte kinolinal!
Ja minu tagasihoidlik arvamus on, et see oli üks selle aasta seikluslikeim ja põnevaim lugemine!
Autor haarab lugeja (olgu noor või vana, passib kõigile!) turuplatsilt kaasa ja kihutab kärbi sabas mööda põnevaid, müstilisi ja pisut süngeid radu pidi. Kogu selle fantastilise seikluse juures oli aga imeline, kuidas kõige taustal tiksus lihtne inimlikkus.
Detailne, kaasahaarav, humoorikas, omade vimkadega!
Loodan Kärbiga tulevikus raamatulehekülgedel veel kohtuda ja et “Sulid ja sulased” leiab oma koha ka kooli kirjanduses Kiviräha kõrval või miks mitte kinolinal!
March 24, 2025
https://www.hyperebaaktiivne.ee/2025/...
Timo Talvik "Sulid ja sulased" viib seiklema ennemuistsesse aega, kus leidub võimsa väega esemeid ning igasugu sulelisi-sarvelisi, kes neid kokku ajavad. Kirjelduse järgi kõlas see täpselt minu masti lugu olevat.
Kärp on tore ja hakkaja sell, kes vabatahtlikult turul valvet peab. Kohalikud hoiavad tal andamitega kõhu täis ning kaupmehed saavad kindlad olla, et ükski kelm midagi vargsi tasku ei pista. Noore valvuri terav silm märkab kõike kahtlast, sealhulgas viiskusid kandvat pidurüüs mulki. Asja lähemalt uurimine paiskab Kärbi maailma, kus igal sammul satub ette midagi senitundmatut ja müstilist. Nooruki uus peremees armastab rännata, kummalisi lugusid taga ajada ning saladusi hoida.
"Sulid ja sulased" koosneb seiklustest. Enamik raamatust tehakse sulitempe ning aetakse taga võluväega esemeid, mis huvitavates kohtades välja ilmuvad. Teises pooles tutvustatakse igasugu muid pudulojuseid, kes samuti ilusaid-toredaid kivikesi enda kätte tahaks. Autori fantaasia viljad segunevad rahvapärimusega, nii et eesti muinasjuttude tundmine tuleb kasuks, kasvõi selleks, et neid kahte eristada. Saab ka ilma hakkama. Maailm avardub sammhaaval, lisades pidevalt uusi müstilisi tahke ja põnevaid tegelasi. Seiklusest seiklusesse tormates tundsin puudust üksnes sellest, et tegelased liiguks suurema eesmärgi poole. Puudus miski, mis kogu lugu koos hoiaks.
Küll aga leiab juhtumistest peategelase eneseavastamise teekonna. Esiti loksub Kärp kaasa sellega, mida elu pakub, peaasi, et midagi hamba alla saab. Nii vahetab ta pikemalt mõtlemata sulide vahele võtmise suli sulaseks olemise vastu. Meelemuutust oli tiba raske uskuda, kuna otsus ei vastanud minu esmamuljele Kärbist ning tegelase enda motiivid saavad selgeks üsna teose lõpus. Teine tõrvatilk meepotis oli moodsavõitu vandumine. Kui juba viia teise hõnguga ajastusse, siis palun midagi kohasemat, selmet lihtsalt hõigata "Persse!".
Mul on ääretult kahju, et raamatul ei ole silmatorkavamat kaanepilti, mis rohkem lugejaid püüaks. Loos endas leidus nii palju ägedaid stseene, detaile ja tegelasi, mis võiksid teost kaunistada. Näiteks lendav ahi, millel reisib kirju seltskond alates ühesilmsest kassist kuni sinise nahaga Merikuradini. Kui kunagi peaks tulema kordustrükk, siis see mõte on nüüd õhku visatud.
Mulle meeldis mütoloogia, mulle meeldisid pisidetailid, mulle meeldisid seiklused, mulle meeldis huumor. Soovitan mõnusaks ajaviiteks!
Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!
Timo Talvik "Sulid ja sulased" viib seiklema ennemuistsesse aega, kus leidub võimsa väega esemeid ning igasugu sulelisi-sarvelisi, kes neid kokku ajavad. Kirjelduse järgi kõlas see täpselt minu masti lugu olevat.
Kärp on tore ja hakkaja sell, kes vabatahtlikult turul valvet peab. Kohalikud hoiavad tal andamitega kõhu täis ning kaupmehed saavad kindlad olla, et ükski kelm midagi vargsi tasku ei pista. Noore valvuri terav silm märkab kõike kahtlast, sealhulgas viiskusid kandvat pidurüüs mulki. Asja lähemalt uurimine paiskab Kärbi maailma, kus igal sammul satub ette midagi senitundmatut ja müstilist. Nooruki uus peremees armastab rännata, kummalisi lugusid taga ajada ning saladusi hoida.
"Sulid ja sulased" koosneb seiklustest. Enamik raamatust tehakse sulitempe ning aetakse taga võluväega esemeid, mis huvitavates kohtades välja ilmuvad. Teises pooles tutvustatakse igasugu muid pudulojuseid, kes samuti ilusaid-toredaid kivikesi enda kätte tahaks. Autori fantaasia viljad segunevad rahvapärimusega, nii et eesti muinasjuttude tundmine tuleb kasuks, kasvõi selleks, et neid kahte eristada. Saab ka ilma hakkama. Maailm avardub sammhaaval, lisades pidevalt uusi müstilisi tahke ja põnevaid tegelasi. Seiklusest seiklusesse tormates tundsin puudust üksnes sellest, et tegelased liiguks suurema eesmärgi poole. Puudus miski, mis kogu lugu koos hoiaks.
Küll aga leiab juhtumistest peategelase eneseavastamise teekonna. Esiti loksub Kärp kaasa sellega, mida elu pakub, peaasi, et midagi hamba alla saab. Nii vahetab ta pikemalt mõtlemata sulide vahele võtmise suli sulaseks olemise vastu. Meelemuutust oli tiba raske uskuda, kuna otsus ei vastanud minu esmamuljele Kärbist ning tegelase enda motiivid saavad selgeks üsna teose lõpus. Teine tõrvatilk meepotis oli moodsavõitu vandumine. Kui juba viia teise hõnguga ajastusse, siis palun midagi kohasemat, selmet lihtsalt hõigata "Persse!".
Mul on ääretult kahju, et raamatul ei ole silmatorkavamat kaanepilti, mis rohkem lugejaid püüaks. Loos endas leidus nii palju ägedaid stseene, detaile ja tegelasi, mis võiksid teost kaunistada. Näiteks lendav ahi, millel reisib kirju seltskond alates ühesilmsest kassist kuni sinise nahaga Merikuradini. Kui kunagi peaks tulema kordustrükk, siis see mõte on nüüd õhku visatud.
Mulle meeldis mütoloogia, mulle meeldisid pisidetailid, mulle meeldisid seiklused, mulle meeldis huumor. Soovitan mõnusaks ajaviiteks!
Aitäh, Eesti Raamat, raamatu eest!
January 18, 2025
Raamatu kaks poolt on üksteisest üsna erinevad. Esimene osa on selline "Lugusid vanalt Läänemaalt" vaibiga ja ausalt ma ootasin, et terve raamat lähebki selles tempos. Maailm on hästi läbi mõeldud, toredalt kirju ja põnev. Eks saab jooni meie teiste autoritega tõmmata, aga lõppkokkuvõttes on ikkagi midagi uut loodud. Teine pool on rohkelt tegevust täis pakitud, täis üllatuslikke pöördeid ja lahendusi. Tegelastega on nii ja naa. Merekurat oli minu jaoks üsna segane tegelane, nagu lihtsalt oli seal. Kärp oli tore, samuti "kass" :)
Üldiselt: hea kodune (etno)fantaasia
Üldiselt: hea kodune (etno)fantaasia
July 6, 2025
See on nii tore lugu :)
Nagu loeks Ennemuistseid jutte aga mitte päris.
Autor on suutnud luua hästi vahva ja põneva segu vanadest müütidest ja fantaasiast, et kogu aeg on põnev ja tore. :) Ja kõik on kuidagi seotud, väga osavalt, ka asjad mida algul võib-olla tähelegi ei pane...
Sellele loole võiks küll veel mõne osa kirjutada :P
Nagu loeks Ennemuistseid jutte aga mitte päris.
Autor on suutnud luua hästi vahva ja põneva segu vanadest müütidest ja fantaasiast, et kogu aeg on põnev ja tore. :) Ja kõik on kuidagi seotud, väga osavalt, ka asjad mida algul võib-olla tähelegi ei pane...
Sellele loole võiks küll veel mõne osa kirjutada :P
December 27, 2024
Kärpi näeb turuplatsil igapäevaselt. Ta hoiab kõigel ja kõigil silma peal kui isehakanud korravalvur. Ühel päeval jääb talle silma üks Mulgi kuues härra ning temale järgnemine viib ta ühele põnevale ja ka ohtlikule teekonnale sama härra sulasena. Kärbi teele satuvad erinevad mütoloogilised tegelased, kellega rinda pista või koostööd teha ning ta avastab veel väga palju mida ta maailma kohta enne ei teadnud.
Ma loen eesti keeles pigem harva ja veel harvemini eestikeelset fantaasiat. See raamat haaras väga kiiresti endasse ja tõmbas looga kaasa. Kogu mütoloogiline maailm oli väga detailirikas, aga samas kergelt jälgitav ja arusaadav ning mulle meeldis kuidas kõik jooned jooksid kokku ning ka seosed seletati ära. Erinevaid tegelasi oma taustaloo ja isikliku eesmärgiga oli ka üsna palju
Kui aus olla, siis oleks tahtnud, et kogu lugu oleks olnud pikem, et veel seda maailma rohkem tundma õppida ja seal veel rohkem aega veeta. Ja veidi rohkem ka nö täitehetki juurde lisada, sest kogu raamatu jooksul toimus midagi. Ei saa öelda, et see oleks halb, aga veidi harjumatu.
Igatahes, ma väga loodan, et see oli alles esimene osa Kärbi seiklustest ning ta läheb veel ringi uitama. Mina kindlasti loeksin!
Aitäh, Timo ja Eesti Raamat eellugemisversiooni eest!
Ma loen eesti keeles pigem harva ja veel harvemini eestikeelset fantaasiat. See raamat haaras väga kiiresti endasse ja tõmbas looga kaasa. Kogu mütoloogiline maailm oli väga detailirikas, aga samas kergelt jälgitav ja arusaadav ning mulle meeldis kuidas kõik jooned jooksid kokku ning ka seosed seletati ära. Erinevaid tegelasi oma taustaloo ja isikliku eesmärgiga oli ka üsna palju
Kui aus olla, siis oleks tahtnud, et kogu lugu oleks olnud pikem, et veel seda maailma rohkem tundma õppida ja seal veel rohkem aega veeta. Ja veidi rohkem ka nö täitehetki juurde lisada, sest kogu raamatu jooksul toimus midagi. Ei saa öelda, et see oleks halb, aga veidi harjumatu.
Igatahes, ma väga loodan, et see oli alles esimene osa Kärbi seiklustest ning ta läheb veel ringi uitama. Mina kindlasti loeksin!
Aitäh, Timo ja Eesti Raamat eellugemisversiooni eest!
January 26, 2025
Debüüdi kohta on tegu ikka äärmiselt tugeva teosega. Timol sulg (või noh, arvutiklaviatuur) lippab, lausestus on nauditav, sõnavalik lai ja huumorit jagub siin absoluutselt igale maitsele. Esimene osa eraldiseisvalt oleks saanud mult täiesti 5+, teine aga oli sisu koha pealt tiba laialivalguvam ja nii mõnedki asjad oleks saanud ilmselt pikemalt ja loogilisemalt lahti kirjutada. Kuid sellest hoolimata ma esiteks ootan neid lubatud 32 järge ja teiseks hakkan tegema lobitööd, et seda raamatut saaks edaspidi nii kirjanduse kui ajalootundides õppematerjalina kasutada. Minu meelest noortele NII sobiv lugemine!
(Ja kõik see inimeselt, kes tegelikult ei loe fantasyt ega ulmet.)
(Ja kõik see inimeselt, kes tegelikult ei loe fantasyt ega ulmet.)
February 1, 2025
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
May 19, 2025
Muinasaja põnevik Eestist, kuhu on sisse põimitud mütoloogia ja fantaasia. Sobib lugemiseks ka noortele, raamat õhuke ja tekst ladus.
February 7, 2025
Raamatu esimene pool meeldis rohkem, teises osas oli sündmuste käiku kiirendatud veidi. Aga tegelased olid toredad. Kaanepilt kutsus kohe lugema ja üldmulje jäi hea.
April 8, 2025
Appi, milline ootamatu üllatus! Kulda väärt kirjanduspala kodumaiselt autorilt, mis toob lugejateni nii Eesti legendid, mütoloogia kui ka unustamatud tegelaskujud. Ilma liialdamata – tegemist on minu lemmiknoorteromaaniga sel aastal ning ma ei jõua seda ära kiita! 😊
Üle pika aja esimene kodumaine romaan, mis esimese peatüki kui mitte esimeste paragraafidega end lugema kiskus. Kärp on tähelepanelik noor, kes tänu oma erilistele oskustele kohalikul turul valvet peab. Ikka nende libedate varaste eest. Kuniks sihikule satuvad haihtuvad kuldmündid. Uurimise käigus selgub, et müntidega on seotud üks kindel isik, kelle välimus küll iga ostu tegemiseks muutub, kuid kelle jalavarjud reedavad omanikku. Suli paljastamise asemel saab Kärp aga ootamatu pakkumise, milles on mõneti võimatu keelduda – hakata sulaseks ja õppida peremehelt lisaks kõigele muule ka nõidumist. Pakkumisele järgneb nõusolek, nõusolekule järgneb unustamatu seiklus.
Olles kunagi tohutu kodumaise mütoloogi fänn olnud, oli käesoleva raamatu lugemine puhas rõõm. Tõttöelda olin ära unustanud, kui palju see mulle meeldis ning kui palju ma selle kohta kunagi olen lugenud. “Sulides ja sulastes” kohtub lugeja tohutul hulgal erinevate tegelaskujudega, kes suuremal või väiksemal määral meie rahvuspärimust on kujundanud. Kratid, vetevaimud, lendavad ahjud ja nõiad on vaid algus. Lugu keerleb mööda maailma – mis minu silmis on muidugi kallis kodumaa – ning toob lugejani loo Kärbist ja tema elukäigust. Esimeses raamatu pooles näeme Kärpi õppimas ja oma kohta välja teenimas, teises osas näitab peategelane viimaks oma võimeid ning õpib oma salapärase mineviku kohta.
Raamatu kirjastiil on ladus ja kaasahaarav, peatükid lähevad uskumatult kiiresti. Tempo on hoogne ega anna lõpuni järele. Võib-olla on põhjuseks minu hiljutised lugemiskogemused, kus leidus palju kirjeldusi ja tempo oli aeglasem, ent antud kirjatükk osutus mõnusaks värskenduseks. Midagi täiesti teistsugust. Kui tahta veidi norida, siis ajastu osas teeb lugu palju pendeldamist, ent tegemist on siiski väljamõeldisega ning ma ei leia, et selle üle peaks kohut mõistma. Pigem ehk annab loole veidi maagilisust juurde!
Nagu olen juba korduvalt korrutanud, mulle see raamat igal juhul meeldis. Need tegelaskujud – nii head kui halvad -, need asukohad, need seigad ja ülesanded, mida Kärp oma teekonnal peab ületama, kisuvad endaga kaasa ega lase enam minna. Kui kord alustad, pead lugema lõpuni. Tõeline maiuspala Hargla ja Kivirähki fännidele; ideaalne teos, millega ka nooremaid varakult müstika-põnevike fänniks meelitada. Soovitan soojalt kõigile ning kes otsib head kingitust koolinoortele, siis palun väga, siin see on! 😉
Üle pika aja esimene kodumaine romaan, mis esimese peatüki kui mitte esimeste paragraafidega end lugema kiskus. Kärp on tähelepanelik noor, kes tänu oma erilistele oskustele kohalikul turul valvet peab. Ikka nende libedate varaste eest. Kuniks sihikule satuvad haihtuvad kuldmündid. Uurimise käigus selgub, et müntidega on seotud üks kindel isik, kelle välimus küll iga ostu tegemiseks muutub, kuid kelle jalavarjud reedavad omanikku. Suli paljastamise asemel saab Kärp aga ootamatu pakkumise, milles on mõneti võimatu keelduda – hakata sulaseks ja õppida peremehelt lisaks kõigele muule ka nõidumist. Pakkumisele järgneb nõusolek, nõusolekule järgneb unustamatu seiklus.
Olles kunagi tohutu kodumaise mütoloogi fänn olnud, oli käesoleva raamatu lugemine puhas rõõm. Tõttöelda olin ära unustanud, kui palju see mulle meeldis ning kui palju ma selle kohta kunagi olen lugenud. “Sulides ja sulastes” kohtub lugeja tohutul hulgal erinevate tegelaskujudega, kes suuremal või väiksemal määral meie rahvuspärimust on kujundanud. Kratid, vetevaimud, lendavad ahjud ja nõiad on vaid algus. Lugu keerleb mööda maailma – mis minu silmis on muidugi kallis kodumaa – ning toob lugejani loo Kärbist ja tema elukäigust. Esimeses raamatu pooles näeme Kärpi õppimas ja oma kohta välja teenimas, teises osas näitab peategelane viimaks oma võimeid ning õpib oma salapärase mineviku kohta.
Raamatu kirjastiil on ladus ja kaasahaarav, peatükid lähevad uskumatult kiiresti. Tempo on hoogne ega anna lõpuni järele. Võib-olla on põhjuseks minu hiljutised lugemiskogemused, kus leidus palju kirjeldusi ja tempo oli aeglasem, ent antud kirjatükk osutus mõnusaks värskenduseks. Midagi täiesti teistsugust. Kui tahta veidi norida, siis ajastu osas teeb lugu palju pendeldamist, ent tegemist on siiski väljamõeldisega ning ma ei leia, et selle üle peaks kohut mõistma. Pigem ehk annab loole veidi maagilisust juurde!
Nagu olen juba korduvalt korrutanud, mulle see raamat igal juhul meeldis. Need tegelaskujud – nii head kui halvad -, need asukohad, need seigad ja ülesanded, mida Kärp oma teekonnal peab ületama, kisuvad endaga kaasa ega lase enam minna. Kui kord alustad, pead lugema lõpuni. Tõeline maiuspala Hargla ja Kivirähki fännidele; ideaalne teos, millega ka nooremaid varakult müstika-põnevike fänniks meelitada. Soovitan soojalt kõigile ning kes otsib head kingitust koolinoortele, siis palun väga, siin see on! 😉
December 21, 2024
Tohoh! Ma nautisin selle raamatu lugemist tunduvalt rohkem kui alguses oskasin arvata. Korraks meenutas tunnet nagu loeks eesti muinasjuttude ja "Mees, kes teadis ussisõnu" kokku liidetud jutustust, aga siiski midagi veel paremat. Ära muretse, see pole kaugelti sarnane ei esimesele ega teisele varjandile, vaid see on ikka täiesti isemoodi lugu. Kindlasti oli seda väga värskendav ja isegi ka usutav lugeda.
Kui aus olla, siis ma ei tahtnud raamatut enne lõppu kuidagigi käest ära panna. Puuk, Merekurat, ja kivi, mis muutub selleks mida sa soovid on kõigest mõned elemendid, mida siit raamatust võib leida. Sündmuste käik on põnev ning kirjeldused kohtadest, riietest ja tegelastest andsid mõnusa vaibi.
Soovitan lugeda!
Kui aus olla, siis ma ei tahtnud raamatut enne lõppu kuidagigi käest ära panna. Puuk, Merekurat, ja kivi, mis muutub selleks mida sa soovid on kõigest mõned elemendid, mida siit raamatust võib leida. Sündmuste käik on põnev ning kirjeldused kohtadest, riietest ja tegelastest andsid mõnusa vaibi.
Soovitan lugeda!
July 4, 2025
Raamatu peategelane on Kärp. Oma minevikku ta ei mäleta, esimesed mälestused on praegusest hetkest ja tööst turul. Aga ta oli teistest teistmoodi, vananes aeglasemalt, nägi pimedas, märkas teisi asju ja tundis end looduses liigagi koduselt. Autor haarab Kärbi turuplatsilt kaasa ja hakkab tema silmade läbi müstilist maailma avasatama, ise iga hetk arenedes ja midagi uut avastades. Algus on rahulik, kõik on natuke müstiline, aga midagi eriskummalist ei juhtu. Kuni turule satub Tõivet ja jääb oma tegevusega Kärbile silma. Sealt edasi hakkab lahti rulluma fantaasiarohke ja hullumeelne lugu, kus lõpuks pole ükski asi nii, nagu alguses tundub.
Raamat koosneb kahest osast ja mulle just see teine meeldib ning esimene tundub liiga aeglane. Ja mis kõige tähtsam - lõpp hea, kõik hea.
Raamat koosneb kahest osast ja mulle just see teine meeldib ning esimene tundub liiga aeglane. Ja mis kõige tähtsam - lõpp hea, kõik hea.
July 7, 2025
Ennemuistsete aegade seiklused põimitud müütiliste ja fantaasiarohkete detailidega. Pool raamatut kulges omas rütmis, siis tuli aga erinevaid olusid ja aegu uksest ja aknast, ahju pealt ja ahju alt. Lõpuks said otsad kokku viidud, või et taskusse pistetud.
February 11, 2025
Päris omapärane muinasjutt oli
February 16, 2025
Täitsa tore vaheldus. Veidike Kivirähu moodi, kuigi mitte samal tasemel - sirgjoonelisem ja lihtsam süžee & sõnamäng. Aga kui tahad lihtsalt vaimu lõdvaks lasta ja ilma pikalt mõtlemata aja maha vōtta, siis sobib väga kenasti. :)
June 26, 2025
Really interesting and easy read with whimsical wirldbuilding and a lot of old myths
June 14, 2025
Vahva, seikluslik ja põnev kerge lugemine. Vaimukas ja hästi kirjutatud, autoril on väga hea fantaasia. Armas peategelane, kellel on südamlikud suhted oma eriliste sõpradega.
April 20, 2025
Raamatu väljatulekule eelnenud kiitvad arvustused lükkasid mu ootused kõrgeks. Kahjuks aga valmistas raamat pettumuse eelkõige selle puuduliku eesmärgipüstituse ja ebaühtlase tempo pärast.
January 18, 2025
Nonii, mõtlesin, et piilun ja alustan sellega ja paar tundi hiljem raamat läbi! Väga tempokas, mõnusa stiiliga, läbimõeldud lugu. Esimene osa meeldis kuidagi eriti, teine läks veidi kiirustamiseks ja sündmusi lendas liiga palju ja kiiresti peale - ma oleks hea meelega nautinud pikemat ja paksemat raamatut. Aga ikkagi meeldis ja loodan, et tuleb ka järg. Lahe oli!
April 28, 2025
Vahva ja ladusa tekstiga lugu. Kirjanik oskab kindlasti lugu jutustada ja seda oli hea jälgida.
September 27, 2025
Timo “Tim Hornet” Talviku nimi polnud mulle üldsegi võõras. Kadedaks tegevalt hea huumorimeele ja hea sulejooksuga autor on kostitanud meid peamiselt ulmevinjettidega juba mitu head aastat. Tema eelmine tähevalguse hetk oli 2023 aasta ulmejutuvõistlusel teise koha saanud lit-rpg tüüpi lugu “Kuningatütre vari.” Romaan “Sulid ja sulased” on aga hoopis teine ooper.
Tegemist on siis seikluslooga, mis rullub lahti eestipärases ja nii oma- kui ka Eesti mütoloogias suplevas tegevusmaailmas.
Tõtt-öelda pole Eesti mütoloogia mu jaoks just kuigi huvitav. Kuidagi kaootiline ja sihitu. Vägevad jumalad on parimal juhul pinnapealsed ja, nagu Talvikki on esitlustel kinnitanud, keerleb meite allesjäänud talurahva pärimused enam-jaolt selle ümber, et kuidas ja mitmelt põllalt korraga vili sisse vehkida. Polnud meil ju vajalikul hetkel oma Snorri Sturlusoni, kes oleks juba varakult kõik pärimuskillud meelevaldselt, ehk oma suva järgi üheks suureks mütoloogiasüsteemiks kokku kirjutanud. Ja seda looomulikult ajal, mil veel midagi kirjutada ka oli ning nii ongi, et kild siit ja tükike seda ning kokku üks seosetu kamarajura. Aga see selleks…
Nii et ehkki autor sümpaatne ja kodumaine fantasy mulle südamelähedane, tegi väljakuulutatud kohaliku mütoloogia kesksus mind ettevaatlikuks. Üsna standardsest AI-genereeritud esikaanepildist ma hetkel veel ei räägi. Ehk jõuan hiljem.
Raamat jaguneb kahte ossa – “Sulid” ja “Sulased”. Esimesest osast läbinärimiseks pidin pingutama, sest kogu loojooks oli tüütu. See oli pealtnäha sihitu kulgemine ühest pentsikust situatsioonist teise. Jah, kenasti ja lobedalt kirja pandud ning nii mõnegi huumoriteraga vürtsitatud, aga seda nagu suti vähe. Arvestades, et romaan on siiani saanud äärmiselt hea vastuvõtu osaliseks ja seda just nimelt mitte-hardkoor ulmelugejate ridades, siis esinen teooriaga, et see ongi hea gateway-kraam. Et need maagilised juhtumised, millesse raamatu peategelased end mässivad, võivad ju olla huvitav lugemisvara neile, kelle söögilaual pole fantaasiakirjandus just igapäevane maiuspala.
Minusuguse fantasy-fänni jaoks ei pakkunud need aga eriti midagi peale rohke haigutusvõimaluse. Nagu ütlesin – ma ausõna ei vaimustu ennemuistseist juttudest ja suti vaimuvaesest varastamispärimustest ning autor mulle raamatu esiosas omamütoloogia või maailmaloomega väga appi ei tulnud.
igal juhul lõpetasin ma esipooliku hambad ristis ja … jäin haigeks. Mitte lugemisest, ei, ärge kartkegi, aga päris kole oli sellegi poolest ja arusaadavatel põhjustel tekkis lugemisse paus.
Edasilugemine kulges alguses tõrgetega. Eemaletõukav esikaas ei teinud raamatu kätte võtmist just kergeks, sest kui ma tahan näha AI-jebundraid, siis avan ma Facebooki, kus mitmed identsest jamast täisoksendatud kunstigrupid mulle 24/7 voogu jooksevad. Või siis genereerin neid pilte ise, sest olen selleks võimeline nagu iga algelistki kirjaoskust omav inimene ikka on. Aga aitab sellest koledusest ja räägime parem edasi.
Raamatu teine osa on fragmentaarsem, hüplikum, ja see loole tuleb tohutult kasuks. Ei ole enam tüütu riburadapidi lonkimine ühest sündmusest teise, vaid hakitus annab loole tempo. Tegevus hakkab huvitama, tegelastele tekib taust, kogu mütoloogia- ja maagiamöll saab endale piirid ja seosed ning oi kuidas ma teist raamatupoolt nautisin. Lahe oli! Ka autori lobe sulejooks kandis kuidagi jõulisemalt. Sellesse oli siginenud raskus, ehk uus mõõde. Ei olnud enam lihtsalt lobetsemine vaid sealt aimdus juba tugevalt kirjanikku.
Ausalt, mul oli suti kahju, kui raamat läbi sai.
Kokkuvõttes on mul hea meel kahe asja üle – et romaani lõpuni lugesin ja selle üle, et meil on nüüd „Rehepapi“ kõrvale korralik fantaasiateos, mida saab häbita nii-öelda tavalugejale pihku suruda, kuna selle autoriks pole isik, kes väidab, et ulmet kui sellist pole kirjandusžanrina üldse olemas. Ei, meil on nüüd tänu Timole aus ulmeraamat, mida võib lugemiseks kasvõi ulmekaugele vanaemale anda.
Tehkem seda!
- Kalmsten, side lõpp
Tegemist on siis seikluslooga, mis rullub lahti eestipärases ja nii oma- kui ka Eesti mütoloogias suplevas tegevusmaailmas.
Tõtt-öelda pole Eesti mütoloogia mu jaoks just kuigi huvitav. Kuidagi kaootiline ja sihitu. Vägevad jumalad on parimal juhul pinnapealsed ja, nagu Talvikki on esitlustel kinnitanud, keerleb meite allesjäänud talurahva pärimused enam-jaolt selle ümber, et kuidas ja mitmelt põllalt korraga vili sisse vehkida. Polnud meil ju vajalikul hetkel oma Snorri Sturlusoni, kes oleks juba varakult kõik pärimuskillud meelevaldselt, ehk oma suva järgi üheks suureks mütoloogiasüsteemiks kokku kirjutanud. Ja seda looomulikult ajal, mil veel midagi kirjutada ka oli ning nii ongi, et kild siit ja tükike seda ning kokku üks seosetu kamarajura. Aga see selleks…
Nii et ehkki autor sümpaatne ja kodumaine fantasy mulle südamelähedane, tegi väljakuulutatud kohaliku mütoloogia kesksus mind ettevaatlikuks. Üsna standardsest AI-genereeritud esikaanepildist ma hetkel veel ei räägi. Ehk jõuan hiljem.
Raamat jaguneb kahte ossa – “Sulid” ja “Sulased”. Esimesest osast läbinärimiseks pidin pingutama, sest kogu loojooks oli tüütu. See oli pealtnäha sihitu kulgemine ühest pentsikust situatsioonist teise. Jah, kenasti ja lobedalt kirja pandud ning nii mõnegi huumoriteraga vürtsitatud, aga seda nagu suti vähe. Arvestades, et romaan on siiani saanud äärmiselt hea vastuvõtu osaliseks ja seda just nimelt mitte-hardkoor ulmelugejate ridades, siis esinen teooriaga, et see ongi hea gateway-kraam. Et need maagilised juhtumised, millesse raamatu peategelased end mässivad, võivad ju olla huvitav lugemisvara neile, kelle söögilaual pole fantaasiakirjandus just igapäevane maiuspala.
Minusuguse fantasy-fänni jaoks ei pakkunud need aga eriti midagi peale rohke haigutusvõimaluse. Nagu ütlesin – ma ausõna ei vaimustu ennemuistseist juttudest ja suti vaimuvaesest varastamispärimustest ning autor mulle raamatu esiosas omamütoloogia või maailmaloomega väga appi ei tulnud.
igal juhul lõpetasin ma esipooliku hambad ristis ja … jäin haigeks. Mitte lugemisest, ei, ärge kartkegi, aga päris kole oli sellegi poolest ja arusaadavatel põhjustel tekkis lugemisse paus.
Edasilugemine kulges alguses tõrgetega. Eemaletõukav esikaas ei teinud raamatu kätte võtmist just kergeks, sest kui ma tahan näha AI-jebundraid, siis avan ma Facebooki, kus mitmed identsest jamast täisoksendatud kunstigrupid mulle 24/7 voogu jooksevad. Või siis genereerin neid pilte ise, sest olen selleks võimeline nagu iga algelistki kirjaoskust omav inimene ikka on. Aga aitab sellest koledusest ja räägime parem edasi.
Raamatu teine osa on fragmentaarsem, hüplikum, ja see loole tuleb tohutult kasuks. Ei ole enam tüütu riburadapidi lonkimine ühest sündmusest teise, vaid hakitus annab loole tempo. Tegevus hakkab huvitama, tegelastele tekib taust, kogu mütoloogia- ja maagiamöll saab endale piirid ja seosed ning oi kuidas ma teist raamatupoolt nautisin. Lahe oli! Ka autori lobe sulejooks kandis kuidagi jõulisemalt. Sellesse oli siginenud raskus, ehk uus mõõde. Ei olnud enam lihtsalt lobetsemine vaid sealt aimdus juba tugevalt kirjanikku.
Ausalt, mul oli suti kahju, kui raamat läbi sai.
Kokkuvõttes on mul hea meel kahe asja üle – et romaani lõpuni lugesin ja selle üle, et meil on nüüd „Rehepapi“ kõrvale korralik fantaasiateos, mida saab häbita nii-öelda tavalugejale pihku suruda, kuna selle autoriks pole isik, kes väidab, et ulmet kui sellist pole kirjandusžanrina üldse olemas. Ei, meil on nüüd tänu Timole aus ulmeraamat, mida võib lugemiseks kasvõi ulmekaugele vanaemale anda.
Tehkem seda!
- Kalmsten, side lõpp
December 22, 2024
"Nooruke Kärp on leidnud endale elatise teenimiseks rakendust turuplatsil silma peal hoides. Ta ise ka ei oska hästi seletada, kuidas ta nii tähelepanelik on, et miski tema pilgu eest varjatuks ei jää. Aga selline ta kord juba on.
Tema oskused tekitavad tururahavas nii õudu, umbusaldust kui ka huvi. Samas ei saa kaupmehed eitada tõsiasja, et noored silmad on nende kauba valvamisel kordades oskuslikumad, kui nemad ise. Nii saabki asjalik avitaja oma tubli töö eest vahest ka tasu, mis hinge sees hoiab.
Ühel päeval märkab ta turul võõrast, kes kuidagi ei sobitu selle pildiga, mida ta endast maalida üritab. Midagi on paigast ära. Kui selgub, et vorstikaupmees on rahaga petta saanud asub Kärp võõrast otsima. Tulemuseks on aga loodetud vorsti asemel hoopis sattumine sulaseks võõrale, kelle teolt tabamine talle söögi lauale oleks toonud.
Tõivet, nii kutsub tema uus peremees enda nime, on vandersell ja arbuja. Ta pole pelgalt mees - ta valdab manakunste ja jahib muistseid artifakte, et nende jõudu ära kasutada. Kärp saab peagi aru, et tema peremehes on peidus rohkemat, kui esmapilgul paistab.
Aga seda on ka Kärbis - andku iidsed tarkused pääsu talle, et tema peremees täit tõde tema tegeliku olemuse kohta teada ei saa. See võiks tuua kaasa jahmatavaid tegusid ja ehk ka pahandusi. Aga elu on kord nii seatud, et igaühel meist on oma südamesoov ja vari!
Koos asuvad Kärp ja Tõivet seiklusrikkale retkele, mille lõplik eesmärk ilmutab end alles siis, kui nooruke Kärp avastab, et tema tegude ja otsuste teha on maailma tulevik. See, mis ta arvas oma peremehe saladuse olevat on kõigest jäämäe tipp ning nüüd seisab vapra südamikuga vaiksel noorukil ees raske valik - kas üritada päästa maailm või oma peremees?!"
Minu esimene vaikiv referenets raamatu alguslehekülgi lugedes oli menukale arvutimängude fratsiisile "Assassins Creed" - Kärbi kui vaikiva jälgija kirjeldus tõi meelde nii virtuaalmaailma assassiine, kui ka legendaarse "Hitmani" frantsiisi. Loo arenedes leidsin ma end Indrek Hargla "Frenchi ja Koulu" radadelt - sedakorda ei kohanud ma salapärast "Dagoberti Leegioni", aga Tõivetis kohtuvad nii arbuja Koulu kui ka võlaorjast pisikelm French oma mastaabse maailmabiznise plaaniga.
Kirjeldused iidsetest tavadest ja viited ennemuistsetele aegadele manasid meeltesse professor Art Leete kirjutised ning Mehis Heinsaare "Viimase Hõimu". Oma osa sai ka Tamur Kusnetsi "Puud kasvavad kõigile" ja Craig Russeli "Devil Aspect". Aidatondiga kohtumine tõi riiulitolmust esile Bulgakovi "Meistri ja Margarita" ning peagi peale seda ka Neil Gaimani "Ameerika Jumalad".
Ma ütlen ausalt - ma lugesin seda teost ja leidsin end ikka ja jälle mõtteis China Mieville'i "Bas-Lagi universumist". Jah, sealt samast, kus eesti keeles lugeja end leiab, kui "Perdido tänava jaama" kätte võtab. Ja milline nauding see rännak oli!
Võlumaailma artefaktid, mille kasutamine saab tuua nii head kui ka kurja. Iseenda leidmise teekonnal olev noor, kes tahab vaid ühte asja - kodutunnet, mis aitaks tal tunda, et ta kuulub inimeste hulka. Seiklushimuline vandersell, kes kannab endas tumedat saladust - aga selle põhjus on sama inimlik, kui Chris Carteri kõledaimal pahalasel. Ja omasoodu edasi veerev elu, milles osalejad on nii enesekesksed ja tülpinud, et ei jaksa märgatagi nende ümber lahtirulluvat võitlust hea ja kurja käsilaste vahel, kes nedega suurel malelaual käike teevad.
Lõpetuseks jõudsin ma oma mõtetega lapsepõlveradadele ja "Queeni" poolt kuulsaks lauldud tunnusmeloodiat ümisedes kujutasin ma ette "Highlanderi" sarjast tuntud ideed - lõpuks saab jääda ainult üks!
(Kohane on ka mõte, et Christopher Lambertilt ja Adrian Paulilt on mägilasest surematu rolli üle võtmas ei keegi muu, kui "Nõidur" isiklikult - Henry Cavill.)
Mina isiklikult jään lootusesädemed silmis ootama Kärbi uusi seiklusi. See maailm, kuhu ta loodi on riukalikest radadest tiine. Hea Timo, lase tal oma vahmiiliga seda reipalt avastada!
Tema oskused tekitavad tururahavas nii õudu, umbusaldust kui ka huvi. Samas ei saa kaupmehed eitada tõsiasja, et noored silmad on nende kauba valvamisel kordades oskuslikumad, kui nemad ise. Nii saabki asjalik avitaja oma tubli töö eest vahest ka tasu, mis hinge sees hoiab.
Ühel päeval märkab ta turul võõrast, kes kuidagi ei sobitu selle pildiga, mida ta endast maalida üritab. Midagi on paigast ära. Kui selgub, et vorstikaupmees on rahaga petta saanud asub Kärp võõrast otsima. Tulemuseks on aga loodetud vorsti asemel hoopis sattumine sulaseks võõrale, kelle teolt tabamine talle söögi lauale oleks toonud.
Tõivet, nii kutsub tema uus peremees enda nime, on vandersell ja arbuja. Ta pole pelgalt mees - ta valdab manakunste ja jahib muistseid artifakte, et nende jõudu ära kasutada. Kärp saab peagi aru, et tema peremehes on peidus rohkemat, kui esmapilgul paistab.
Aga seda on ka Kärbis - andku iidsed tarkused pääsu talle, et tema peremees täit tõde tema tegeliku olemuse kohta teada ei saa. See võiks tuua kaasa jahmatavaid tegusid ja ehk ka pahandusi. Aga elu on kord nii seatud, et igaühel meist on oma südamesoov ja vari!
Koos asuvad Kärp ja Tõivet seiklusrikkale retkele, mille lõplik eesmärk ilmutab end alles siis, kui nooruke Kärp avastab, et tema tegude ja otsuste teha on maailma tulevik. See, mis ta arvas oma peremehe saladuse olevat on kõigest jäämäe tipp ning nüüd seisab vapra südamikuga vaiksel noorukil ees raske valik - kas üritada päästa maailm või oma peremees?!"
Minu esimene vaikiv referenets raamatu alguslehekülgi lugedes oli menukale arvutimängude fratsiisile "Assassins Creed" - Kärbi kui vaikiva jälgija kirjeldus tõi meelde nii virtuaalmaailma assassiine, kui ka legendaarse "Hitmani" frantsiisi. Loo arenedes leidsin ma end Indrek Hargla "Frenchi ja Koulu" radadelt - sedakorda ei kohanud ma salapärast "Dagoberti Leegioni", aga Tõivetis kohtuvad nii arbuja Koulu kui ka võlaorjast pisikelm French oma mastaabse maailmabiznise plaaniga.
Kirjeldused iidsetest tavadest ja viited ennemuistsetele aegadele manasid meeltesse professor Art Leete kirjutised ning Mehis Heinsaare "Viimase Hõimu". Oma osa sai ka Tamur Kusnetsi "Puud kasvavad kõigile" ja Craig Russeli "Devil Aspect". Aidatondiga kohtumine tõi riiulitolmust esile Bulgakovi "Meistri ja Margarita" ning peagi peale seda ka Neil Gaimani "Ameerika Jumalad".
Ma ütlen ausalt - ma lugesin seda teost ja leidsin end ikka ja jälle mõtteis China Mieville'i "Bas-Lagi universumist". Jah, sealt samast, kus eesti keeles lugeja end leiab, kui "Perdido tänava jaama" kätte võtab. Ja milline nauding see rännak oli!
Võlumaailma artefaktid, mille kasutamine saab tuua nii head kui ka kurja. Iseenda leidmise teekonnal olev noor, kes tahab vaid ühte asja - kodutunnet, mis aitaks tal tunda, et ta kuulub inimeste hulka. Seiklushimuline vandersell, kes kannab endas tumedat saladust - aga selle põhjus on sama inimlik, kui Chris Carteri kõledaimal pahalasel. Ja omasoodu edasi veerev elu, milles osalejad on nii enesekesksed ja tülpinud, et ei jaksa märgatagi nende ümber lahtirulluvat võitlust hea ja kurja käsilaste vahel, kes nedega suurel malelaual käike teevad.
Lõpetuseks jõudsin ma oma mõtetega lapsepõlveradadele ja "Queeni" poolt kuulsaks lauldud tunnusmeloodiat ümisedes kujutasin ma ette "Highlanderi" sarjast tuntud ideed - lõpuks saab jääda ainult üks!
(Kohane on ka mõte, et Christopher Lambertilt ja Adrian Paulilt on mägilasest surematu rolli üle võtmas ei keegi muu, kui "Nõidur" isiklikult - Henry Cavill.)
Mina isiklikult jään lootusesädemed silmis ootama Kärbi uusi seiklusi. See maailm, kuhu ta loodi on riukalikest radadest tiine. Hea Timo, lase tal oma vahmiiliga seda reipalt avastada!
December 12, 2024
See raamat peaks ilmuma 20. jaanuaril, kirjastus saatis mulle lennulektüüriks ilmumiseelse variandi. Noh jah, skeptiline nagu ma olen ja reisile ühtegi liigset grammi kaasa ei vea, mõtlesin siis igaks juhuks paar päeva varem sisse piiluda. Piilusin ma jee. Läbi lugesin 😀
Autor minu jaoks tundmatu, aga ma saan aru, et ulmekirjanduse lugejatele on (vist küll mingi teise nimega) tuttav tegelane. Siinne raamat ulme ei ole, kaanel öeldakse, et ennemuistne põnevik, võiks veel lisada, et pisukese maagilis-mütoloogilise pintslilöögiga. Aga pean tunnistama, et vahet pole, mis žanrisse see tekst paigutada, krdi hästi kirjutab - tugev ja kindla joonega, stiilipuhas, ei värele ebaühtlaselt siia ja sinna. Kirjutab nii, et ma päriselt usun teda. Ja te ju teate, ma ei ole mingi kratilugude lugeja, aga see hoidis kõvasti külges.
Samuti olid põnevad igasugused ajastut peegeldavad detailid, võib ju olla, et kuskilt hüppavad välja tõsised eksperdid, kes teevad kõik pihuks ja põrmuks, aga minu pettis kenasti ära küll. Turud ja kõrtsid, mahajäetud talukohad ja Revali katused, oleks nagu ise kõikjal kolanud.
Kui nuriseda, siis kaanepilt on minusugust eemale peletav. Küllap need, kes tavapärane sihtgrupp, end säärastest detailidest kohutada ei lase.
Autor minu jaoks tundmatu, aga ma saan aru, et ulmekirjanduse lugejatele on (vist küll mingi teise nimega) tuttav tegelane. Siinne raamat ulme ei ole, kaanel öeldakse, et ennemuistne põnevik, võiks veel lisada, et pisukese maagilis-mütoloogilise pintslilöögiga. Aga pean tunnistama, et vahet pole, mis žanrisse see tekst paigutada, krdi hästi kirjutab - tugev ja kindla joonega, stiilipuhas, ei värele ebaühtlaselt siia ja sinna. Kirjutab nii, et ma päriselt usun teda. Ja te ju teate, ma ei ole mingi kratilugude lugeja, aga see hoidis kõvasti külges.
Samuti olid põnevad igasugused ajastut peegeldavad detailid, võib ju olla, et kuskilt hüppavad välja tõsised eksperdid, kes teevad kõik pihuks ja põrmuks, aga minu pettis kenasti ära küll. Turud ja kõrtsid, mahajäetud talukohad ja Revali katused, oleks nagu ise kõikjal kolanud.
Kui nuriseda, siis kaanepilt on minusugust eemale peletav. Küllap need, kes tavapärane sihtgrupp, end säärastest detailidest kohutada ei lase.
February 5, 2025
Olin tegelikult kahevahel, kas panna kolm....
Ennemuistne põnevik ja müstikasugemed.
Hakkasin (enda arvates) lugema lahtiste otstega "Melchiorilaadset" lugu, aga sattusin sellisele rahvaluulelabrakale, et ainult Anne Veski oli veel peaesinejana puudu....
Lugeja eeldused ei ole kindlasti kirjaniku puudused.
Ulmet loen ka täitsa hea meelega.
Üritasin tegevustikku kuskile ajaraamidesse sobitada... Alguses kahtlustasin 13. sajandit...
Siis tuli õunamüüja ja laksatas kohe 19-ndasse... Edasi tuli kahemehesaag, mis oli 40 aastat seisnud, ja 19-nda sajandi teine pool... Samas vihisesid ammunooled...
Seda ma väga hästi paika ei saanudki...
Lugesin ühe õhtuga läbi ja täitsa huvitas, et mis siis lõpuks saab.
Aga selle eest, et kärp kaks korda näriliseks tembeldati, hinne langes.
Ennemuistne põnevik ja müstikasugemed.
Hakkasin (enda arvates) lugema lahtiste otstega "Melchiorilaadset" lugu, aga sattusin sellisele rahvaluulelabrakale, et ainult Anne Veski oli veel peaesinejana puudu....
Lugeja eeldused ei ole kindlasti kirjaniku puudused.
Ulmet loen ka täitsa hea meelega.
Üritasin tegevustikku kuskile ajaraamidesse sobitada... Alguses kahtlustasin 13. sajandit...
Siis tuli õunamüüja ja laksatas kohe 19-ndasse... Edasi tuli kahemehesaag, mis oli 40 aastat seisnud, ja 19-nda sajandi teine pool... Samas vihisesid ammunooled...
Seda ma väga hästi paika ei saanudki...
Lugesin ühe õhtuga läbi ja täitsa huvitas, et mis siis lõpuks saab.
Aga selle eest, et kärp kaks korda näriliseks tembeldati, hinne langes.
Displaying 1 - 30 of 33 reviews