What do you think?
Rate this book
Ukselt uksele. Minu esimene Ameerika raamatumüügi suvi
Julge ja kaasahaarav lugu sellest, kuidas 1990. aastal Ameerikas ukselt uksele raamatute müümisest sai 22- aastase Peep Vainu jaoks eneseleidmise teekond.
Uskumatult aus, kohati naljakas ja läbinisti inimlik raamat näitab, kuidas ületada oma hirme, tõusta pärast kukkumisi ja leida jõudu edasi liikumiseks – lõpuni välja.
Noor Peep Vain võtab meid kaasa uude maailma, kus iga päev on täis väljakutseid: võõrad uksed, tõrksad koduperenaised, ärritunud politseinikud, äraütlemised, kultuurišokk, üksindus ja lugematud ebaõnnestumised. Vain jagab meiega ausalt ja ilustamata hetki, mil tahtis alla anda, kuid leidis endas jõu edasi minna.
"Ukselt uksele" sobib kõigile, kes vajavad julgustust oma unistuste poole liikumisel ja tahavad iseennast rohkem usaldama õppida. See on ood nooruse uljusele, tundmatusse astumisele, raskuste ületamisele, sisemisele kasvule ja iseendaks saamisele. See kergesti loetav seiklusjutt näitab, kui palju me tegelikult suudame – kui vaid julgeme proovida.
Nagu Peep ise ütleb: "Kui miski on ette võetud ja vajalik, siis tuleb see raskuste kiuste ära teha. Lõpuni välja ja ilma kauplemata. Nii saad julgemaks, tugevamaks ja suuremaks.“
Vainu jälgedes on sama teekonna tänaseks ette võtnud juba üle 3000 Eesti noore.
Kristina Šmigun-Vähi, olümpiavõitja soovitab: “Kui oled sellise kadalipu läbi teinud, siis tead, et saad kõigega siin elus hakkama!”
Neeme Raud, ajakirjanik: “Põnev lugemine, soovitan.”
Helen Sildna, kultuuriettevõtja: „See lugu areneb tempokalt nagu action-film. Arhetüüpse rännakuloo mõõtu täiskasvanuks saamine, iseenda otsimine, avastamine ja taas leidmine. Hoogne, aus, humoorikas, põnev.“
Uskumatult aus, kohati naljakas ja läbinisti inimlik raamat näitab, kuidas ületada oma hirme, tõusta pärast kukkumisi ja leida jõudu edasi liikumiseks – lõpuni välja.
Noor Peep Vain võtab meid kaasa uude maailma, kus iga päev on täis väljakutseid: võõrad uksed, tõrksad koduperenaised, ärritunud politseinikud, äraütlemised, kultuurišokk, üksindus ja lugematud ebaõnnestumised. Vain jagab meiega ausalt ja ilustamata hetki, mil tahtis alla anda, kuid leidis endas jõu edasi minna.
"Ukselt uksele" sobib kõigile, kes vajavad julgustust oma unistuste poole liikumisel ja tahavad iseennast rohkem usaldama õppida. See on ood nooruse uljusele, tundmatusse astumisele, raskuste ületamisele, sisemisele kasvule ja iseendaks saamisele. See kergesti loetav seiklusjutt näitab, kui palju me tegelikult suudame – kui vaid julgeme proovida.
Nagu Peep ise ütleb: "Kui miski on ette võetud ja vajalik, siis tuleb see raskuste kiuste ära teha. Lõpuni välja ja ilma kauplemata. Nii saad julgemaks, tugevamaks ja suuremaks.“
Vainu jälgedes on sama teekonna tänaseks ette võtnud juba üle 3000 Eesti noore.
Kristina Šmigun-Vähi, olümpiavõitja soovitab: “Kui oled sellise kadalipu läbi teinud, siis tead, et saad kõigega siin elus hakkama!”
Neeme Raud, ajakirjanik: “Põnev lugemine, soovitan.”
Helen Sildna, kultuuriettevõtja: „See lugu areneb tempokalt nagu action-film. Arhetüüpse rännakuloo mõõtu täiskasvanuks saamine, iseenda otsimine, avastamine ja taas leidmine. Hoogne, aus, humoorikas, põnev.“
224 pages, Paperback
Published November 1, 2024
2 people are currently reading
28 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
January 6, 2025
1990. aasta ja Peep Vain läheb Ameerikasse ukselt uksele raamatuid müüma. Ma kordan, aasta on 1990.
Mõne jaoks see aeg ja raamatumüügi teemad on ehk ülearugi tuttavad, siis võib-olla pole ka nii huvitav lugeda, ent mul oli küll täitsa tore. Raamatumüügi hingeellu ei ole nii põhjalikult süvenenud, seega see oli hea teadmiseks võtta ja no üleõlavaade ENSV lõpuaega oli ka põnev. Eriti mingid numbrilised infokillud. Ma olin piisavalt laps, et nii mõnestki asjast mitte midagi teada.
Igatahes on Vain ka arvude ja numbrite osas põhjalik, see mulle meeldib.
Peatükid on lühikesed ja selge fookusega, lugeda kerge ja hea. Vain (või tema toimetajad) oskavad hästi luua kohalolekutunnet, et kuidas päriselt läheb ja tunneb end seal eksootilisel Ameerikamaal üks nõukaajast välja karanud noor mees, kel tahe ja mott on suur, aga pagas na ahtake.
Mõne jaoks see aeg ja raamatumüügi teemad on ehk ülearugi tuttavad, siis võib-olla pole ka nii huvitav lugeda, ent mul oli küll täitsa tore. Raamatumüügi hingeellu ei ole nii põhjalikult süvenenud, seega see oli hea teadmiseks võtta ja no üleõlavaade ENSV lõpuaega oli ka põnev. Eriti mingid numbrilised infokillud. Ma olin piisavalt laps, et nii mõnestki asjast mitte midagi teada.
Igatahes on Vain ka arvude ja numbrite osas põhjalik, see mulle meeldib.
Peatükid on lühikesed ja selge fookusega, lugeda kerge ja hea. Vain (või tema toimetajad) oskavad hästi luua kohalolekutunnet, et kuidas päriselt läheb ja tunneb end seal eksootilisel Ameerikamaal üks nõukaajast välja karanud noor mees, kel tahe ja mott on suur, aga pagas na ahtake.
March 9, 2025
See on väga tore, et juhtusin olema oma sünnipäeval õigel ajal õiges kohas ning sain autorilt kingituseks lausa pühendusega raamatu!
Ameerika on minu elus tähtsal kohal (käin seal enam-vähem korra aastas) ning isiklik areng läbi elu on minu jaoks samuti ülioluline. Oli nii palju samastumist ning ladus jutt on väga kaasahaarav. Kahtlustan, et autor pidas mingil kujul päevikut juba selle raamatusuve ajal, sest puhtalt nii hea detailide ja tunnete mälu ei ole ometi võimalik! Inspiratsiooni mistahes alal päriselt pingutada ja oma saavutustest eelkõige ise suurt rõõmu tunda tuli kuhjaga.
Igati mõnus lugemine ja lisaks sain taaskord läbi mäletada San Francisco tänavatel autoga sõitmise ja piirkonnas reisimise.
Ameerika on minu elus tähtsal kohal (käin seal enam-vähem korra aastas) ning isiklik areng läbi elu on minu jaoks samuti ülioluline. Oli nii palju samastumist ning ladus jutt on väga kaasahaarav. Kahtlustan, et autor pidas mingil kujul päevikut juba selle raamatusuve ajal, sest puhtalt nii hea detailide ja tunnete mälu ei ole ometi võimalik! Inspiratsiooni mistahes alal päriselt pingutada ja oma saavutustest eelkõige ise suurt rõõmu tunda tuli kuhjaga.
Igati mõnus lugemine ja lisaks sain taaskord läbi mäletada San Francisco tänavatel autoga sõitmise ja piirkonnas reisimise.
July 31, 2025
Mulle meeldis, et Peep ei kirjutanud nö raamatumüügi-ülistuslaulu, vaid kirjeldas just enesekasvu läbi päris suure väljakutse minnes Ameerikasse veel enne kui Eesti Vabariik NSVL-st vabaks sai.
Raamatus oli lõbusaid hetki ja tähelepanekuid kahest erinevast maailmast ning mitu korda sain itsitada. Samas oskas ta nii hästi pinget kruttida, et ma elasin päris tugevalt kaasa hetkedel, kus pidi selguma, kas “missis Jones nüüd ostab”?
Olles ise sama kogemuse läbi teinud, oli see mulle ekstranauditav lugemine, eriti arvestades seda, et see on mu jaoks nüüdseks minevik, mitte enam olevik.
Raamatus oli lõbusaid hetki ja tähelepanekuid kahest erinevast maailmast ning mitu korda sain itsitada. Samas oskas ta nii hästi pinget kruttida, et ma elasin päris tugevalt kaasa hetkedel, kus pidi selguma, kas “missis Jones nüüd ostab”?
Olles ise sama kogemuse läbi teinud, oli see mulle ekstranauditav lugemine, eriti arvestades seda, et see on mu jaoks nüüdseks minevik, mitte enam olevik.
July 27, 2025
põnev oli lugeda teema kohta, mille ümber on palju igasugu kuuldusi olnud. tänapäeva noorele see ilmselt täiesti tõest ettekujutust ei anna raamatumüügist, aga kindlasti aitab seda maailma ikka natuke paremini mõista. minu jaoks oli isegi põnevam lugeda Nõukogude Liidust tulnud noore inimese mõtteid ja tundeid, kui ta esimest korda maailma nägi. samuti tõestas see raamat mulle, et inimestena oleme väga paljuks võimelised.
November 9, 2025
Elu raputus mugavustsoonist väljas, mis vormib iseloomu.
January 22, 2025
Mõnus ja ladus lugemine; palju äratundmisõõmu enda raamatumüügi kogemusest Ameerikas. Raamatus on ka palju huvitavaid paralleele. Nt raamatu alguses: 1990.aastal sattus Nõukogude Liidu kodanik Ameerikasse suveks tööle vaid veidi sagedamini kui kosmonaut Kuule :)
October 20, 2025
Kummalisel moel aimasin vaat et telepaatiliselt ette, et see raamat on õhus. Ühel hommikul aastal 2023 ärkasin ideega, et meie kirjastuse „Minu...“ sari võiks julgemalt laieneda minevikku ja sama hooga tuli mõte, et telliks Peep Vainult „Minu Ameerika“ tema 1990ndate USA uksemüügi-kogemusest.
Mõeldud-tehtud.
Peep Vain vastas mu kontaktivõtule kiirelt ja teatas, et tal on selline raamat mitte ainult plaanis, vaid lausa poolenisti valmis kirjutatud, aga tal on huvi see ikka ise ja oma pealkirja all kirjastada. Nii jäigi.
Reisimine on müstika, aegruumide vahetus, nagu kirjutaminegi. Kui sain ilmunud raamatu lõpuks enda kätte, siis sisenesin... Šeremetjevo lennujaama, Aerofloti lennukisse. Kohalolutunnetus oli ootamatult tugev. Lõhnadest alaväärsuskompleksini ja oli täiesti tunne, nagu oleksin mingi nõuka-aegse volaski hilisteismelise poisi sisse sattunud.
Nii et hästi kirjutatud, minu meelest pole küsimustki.
Ja ma ei saanud aru, miks seda üllitist mulluste reisiraamatute hulka üldse ei arvestatud, kui tibusid üle lugema asuti. Samas kui retroraamat Tšuktšimaast läks arvesse? Tundub, et Peep Vain elab oma mainega, seda nii heas kui halvas. Teda ei võeta kirjutajana, ta on ikka müügiguru. Ja võimalik, et Eesti kultuuripildis on raamatuid lihtne üle turundada, nii et osa potentsiaalseid lugejaid keerab selja? Eks seda on juhtunud ka meie „Minu...“ sarjaga.
Igal juhul pani Peep Vainu raamat mind tundma, kogema ja mõtlema. See pole minu meelest sugugi nii üheülbaline müügimehe päevaraamat kui paistab. Mis raamat see ikkagi on? Mõtlesin sellele, ka päevi, nädalaid ja kuid hiljem, kui Peep Vain mulle lauanurgalt vastu vahtis: kirjuta arvustus ära! Vaatasin seda, kuidas kaanepildil on mees, kes hoiab raamatut, kus peal on mees, kes hoiab raamatut... ja nii edasi. Mõtlesin: mis on selle mehe autoripositsioon? Kas ta plaanis kirjutada kohati sarkastilist teost või on lugejal võimalik see sarkasm siia omavoliliselt tekitada? Näiteks olukord, kus noormees hommikul karjub „Juhhuu, täna tuleb suurepärane päev!“ ja duši all laulab „Ma armastan oma tööd“, see ei ole ju 100% tõsine stseen? Või on? Mis minul viga, et ma seda sarkasmiga vaatan? Suur osa noore müügimehe elust on selline... kahtlasevõitu... nii et ma otsin autori positsiooni kõiges selles. Koputada tuleb kolm korda, „enesekindlalt“, objektile tuleb olla piisavalt lähedal ja samas piisavalt kaugel, olles „viksilt viisakas“ ja „parajalt pealetükkiv“. Täiesti sõltuvust tekitavad olidki just need peatükid, kus autor kirjeldab konkreetseid olukordi majades, mille uste taga ta koputas ja kus raamatuid müüa üritas. Reisipeatükid polnud mu jaoks pooltki nii kütkestavad.
Mõtlesin ka: kas see raamat on kirjutatud eestlastele? Kohati on tunne, justkui selgitataks midagi, mida iga eestlane teab, samas dialoogis on see ju loogiline, sest teine osapool on ameeriklane. Aga siis tuleb siinseal ette lause, mis on oma olemuselt nii ameerikalik, justkui olekski inglise keeles välja mõeldud. „Paljude privileegide hind oli kommunistliku partei liikmeks olemine,“ näiteks selline ütlus. Võimalik, et selle raamatu algmaterjaliks ongi päevik aastast 1990, mida kohati kirjutatud inglise keeles. Ma ei imestaks ka, kui raamatumüügisuve lugu on plaanis välja anda hoopis suuremale turule mõeldes, ja minu meelest on potentsiaali, just tänu sellele, et peategelane on nõukogude noor ja temasugune sattuks Ameerikasse ametlikult tööle, nagu autor tabavalt raamatu alguses ütleb, „vaid veidi sagedamini kui kosmonaut Kuule“.
Mõeldud-tehtud.
Peep Vain vastas mu kontaktivõtule kiirelt ja teatas, et tal on selline raamat mitte ainult plaanis, vaid lausa poolenisti valmis kirjutatud, aga tal on huvi see ikka ise ja oma pealkirja all kirjastada. Nii jäigi.
Reisimine on müstika, aegruumide vahetus, nagu kirjutaminegi. Kui sain ilmunud raamatu lõpuks enda kätte, siis sisenesin... Šeremetjevo lennujaama, Aerofloti lennukisse. Kohalolutunnetus oli ootamatult tugev. Lõhnadest alaväärsuskompleksini ja oli täiesti tunne, nagu oleksin mingi nõuka-aegse volaski hilisteismelise poisi sisse sattunud.
Nii et hästi kirjutatud, minu meelest pole küsimustki.
Ja ma ei saanud aru, miks seda üllitist mulluste reisiraamatute hulka üldse ei arvestatud, kui tibusid üle lugema asuti. Samas kui retroraamat Tšuktšimaast läks arvesse? Tundub, et Peep Vain elab oma mainega, seda nii heas kui halvas. Teda ei võeta kirjutajana, ta on ikka müügiguru. Ja võimalik, et Eesti kultuuripildis on raamatuid lihtne üle turundada, nii et osa potentsiaalseid lugejaid keerab selja? Eks seda on juhtunud ka meie „Minu...“ sarjaga.
Igal juhul pani Peep Vainu raamat mind tundma, kogema ja mõtlema. See pole minu meelest sugugi nii üheülbaline müügimehe päevaraamat kui paistab. Mis raamat see ikkagi on? Mõtlesin sellele, ka päevi, nädalaid ja kuid hiljem, kui Peep Vain mulle lauanurgalt vastu vahtis: kirjuta arvustus ära! Vaatasin seda, kuidas kaanepildil on mees, kes hoiab raamatut, kus peal on mees, kes hoiab raamatut... ja nii edasi. Mõtlesin: mis on selle mehe autoripositsioon? Kas ta plaanis kirjutada kohati sarkastilist teost või on lugejal võimalik see sarkasm siia omavoliliselt tekitada? Näiteks olukord, kus noormees hommikul karjub „Juhhuu, täna tuleb suurepärane päev!“ ja duši all laulab „Ma armastan oma tööd“, see ei ole ju 100% tõsine stseen? Või on? Mis minul viga, et ma seda sarkasmiga vaatan? Suur osa noore müügimehe elust on selline... kahtlasevõitu... nii et ma otsin autori positsiooni kõiges selles. Koputada tuleb kolm korda, „enesekindlalt“, objektile tuleb olla piisavalt lähedal ja samas piisavalt kaugel, olles „viksilt viisakas“ ja „parajalt pealetükkiv“. Täiesti sõltuvust tekitavad olidki just need peatükid, kus autor kirjeldab konkreetseid olukordi majades, mille uste taga ta koputas ja kus raamatuid müüa üritas. Reisipeatükid polnud mu jaoks pooltki nii kütkestavad.
Mõtlesin ka: kas see raamat on kirjutatud eestlastele? Kohati on tunne, justkui selgitataks midagi, mida iga eestlane teab, samas dialoogis on see ju loogiline, sest teine osapool on ameeriklane. Aga siis tuleb siinseal ette lause, mis on oma olemuselt nii ameerikalik, justkui olekski inglise keeles välja mõeldud. „Paljude privileegide hind oli kommunistliku partei liikmeks olemine,“ näiteks selline ütlus. Võimalik, et selle raamatu algmaterjaliks ongi päevik aastast 1990, mida kohati kirjutatud inglise keeles. Ma ei imestaks ka, kui raamatumüügisuve lugu on plaanis välja anda hoopis suuremale turule mõeldes, ja minu meelest on potentsiaali, just tänu sellele, et peategelane on nõukogude noor ja temasugune sattuks Ameerikasse ametlikult tööle, nagu autor tabavalt raamatu alguses ütleb, „vaid veidi sagedamini kui kosmonaut Kuule“.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews