Arthur Hailey on üks põhjalik kirjanik, läks äärmiselt süvitsi, romaani kirjutamiseks kulus tal tihti umbes kolm aastat. Esimese aasta uuris tausta: näiteks "Hotelli" kirjutamiseks luges ta läbi 27 raamatut hotellindusest, "Rataste" puhul veetis kuid Detroidis autotehases, "Õhtuste uudiste" eeltöö hõlmas eluperioodi Peruus sissidega. Siis töötas ta pool aastat märkmetega, mis päädis pooleteiseaastase kirjutamisperioodiga. See kõik on näiteks populaarsest "Lennujaamast" lugejatele vägagi tuttav.
Huvitav detail - Hailey pidas "Kõrgeid ametikohti" oma parimaks raamatuks.
"Kõrged ametikohad" võtab ette Kanada (välis)poliitika. Kes on "Lennujaama" lugenud, selle jaoks on stiililiselt see raamat siin kindlasti natuke tuttav. Isegi kui Hailey kirjutab tegelikult ilukirjandust, siis on see kõik siin hoolega läbimõeldud ja eemalt vaadates loogiline. Raamat ilmus esmakordselt aastal 1961 ning keerleb suures osas ümber külma sõja. Nimelt kardetakse, et Nõukogude Liit võib ühel hetkel lasta käiku tuumarelva, selle vastu on küll Ameerikal olemas omad tõrjeraketid, millega suudetakse reageerida paari minutiga. Kui nüüd kaardi peale vaadata, siis kipub Kanada jääma kuhugi sinna vahepeale - ehk siis venelaste tuumapead lastakse alla nii, et Kanada muutuks üsna elamiskõlbmatuks tühermaaks.
Seega ongi üheks läbivaks jooneks läbirääkimised ja mõtisklused teemal, kus Kanada ja USA teeksid omamoodi baaside kokkuleppe, Kanada sõjavägi saadetaks laiali ning USA tooks enda raketid siis Kanadasse. Teoorias peaks Kanada jääma küll iseisesvaks, samas kardavad Kanada poliitikud, et nad muutuksid USA 51. osariigiks.
Teine teema on immigratsioonipoliitika, kus Kanada võitleb riiki sisseimbuvate võõraste nägudega. Jällegi ei midagi uut kui vaadata, millega tänapäeval tegeletakse. St on ka huvitav lugeda, kuidas ajast aega on olnud nii, et riikidel on suured ja põletavad probleemid - ning siis tuleb teatud tüüp poliitikuid, ajakirjandus sabas ning hakkab peale jaur üksikisiku ümber.
Kui natuke lihtsustada - ega laias laastus muud raamatus polegi justkui. St siin on mitmeid võimuahneid poliitikuid, on ametnikke, advokaate. On mehi ja naisi, armusuhteid, kõrvalliine. Nagu Hailey'le ikka kombeks, siis kangelasi siit raamatust ei leia - on inimesed, kes elavad oma elu, kes on kõrgetel ametikohtadel. Mõned tõbrased, mõned õilsamad. Kõik see on mõnusalt ning eluliselt kirja pandud, mõjub igatepidi ajatult. Mis on samal ajal nii pluss kui miinus - pluss seetõttu, et ajatud teosed on omaette kvaliteedimärk. Miinus seetõttu, et kuna praegune päevapoliitika ja viimased viisteist aastat juba... aga las see olla.
Raamat on huvitavalt küljendatud. Mõtlen just fonti - ma pole sellist raamatus varem väga kohanud. Kusjuures mul on mõned haileyd veel ootamas, samast Erseni "menukirjanike sarjast" - ning nad on ilmunud teineteisele lähestikku, aasta-paarise vahega. Ning kõigil on erinev šrift. No igaljuhul mulle "Kõrgete ametikohtade" fondivalik meeldis.
Matti Piirimaa tõlge oli üldiselt hea, kirjavigu sisuliselt polnud. Samas oli paar kohta, kus tõlkija-toimetaja-korrektor ei olnud kas konteksti tajunud, või siis tegid kehva tööd. Aga see selleks, üldjoontes ei seganud.
Järjekordne mõnus lugemine Arthur Hailey'lt, väärt kirjanik. Tegu pole põnevikuga, samas on seda kohati päris põnev lugeda. Pole küll "Lennujaam" - aga vähesed raamatud on. Muidugi tasub arvestada sellega, et mõnevõrra võiksid igasugused poliitilised mängud ja võimuvõitlus huvi pakkuda. Ka võiks natuke ajalugu tunda, annab päris palju tausta juurde. Selles mõttes on "Lennujaam" tiba tuttavam ja turvalisem teos, kuna maailm on mingis osas "harju keskmisele lugejale" adutavam. Samas on "Kõrged ametikohad" loetav igaljuhul, pealegi teame me kõik, kuidas tuleb riiki juhtida. Või lennukit.