Südametammide taga

by Kristiina Ehin, Ly Seppel-Ehin (Editor), Kristel Ress (Editor)

Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? "Südametammide taga" on autobiograafiline tragikomöödia naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui lihtne tundub olla mees.

„Et looming puudutaks hinge, tuleb julgeda ja osata olla aus. Kristiina on siin romaanis väga-väga aus.“
Jaan Tätte

„See romaan on eluloolise ja kultuuriloolise sujuv sulam. Ballaad Tartule. Hõrk ja sõnatundlk. Argine ja püha.“
Sirje Kiin, kirjandusteadlane

„Autori ülevõlli elupeol löövad teiste seas tantsu kirjanikud Contra, Lydia Koidula, Ludwig Sander ja Justin Petrone, aga sealt ei puudu ka Maardu Märt, peakangelase Silver Sepa rikas rivaal. See maagilis-psühholoogilisrealismi valdkonda kuuluv romaan pani mind juubeldama ja vahetevahel ka pidurdamatult naerma.“
Sirel Heinloo, kirjandusteadlane

"Lugedes haarasid mind ülevus, elevus ja sisemine lahke naer. See raamat on haaravas ilukirjanduslikus vormis armastamise ja elusolemise õpik, mis võiks meid kõiki inspireerida."
Mare Pork, psühholoogiaprofessor

Genres: Audiobook, Fiction, Poetry

255 pages, Hardcover

Published December 1, 2024

About the author

Kristiina Ehin on eesti luuletaja ja proosakirjanik.
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli "Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist". Ta on töötanud Vodja koolis õpetajana.
Kristiina Ehin on kuulunud kirjandusrühmitusse Erakkond.
Ta on ka laulnud ansamblis Sinimaniseele.
Ta esines Eesti esindajana Londoni 2012. aasta olümpiamängude satelliitüritusel Poetry Parnassus, mis toimus 26. juunist 1. juulini 2012.

Reviews

[Hava Kuks]

Üks kena naine istus bussis minu vastas ning kui ma olin raamatu lõpetanud ja kotti toppinud, küsis ta mult kannatamatult: "Vabandage, et ma tülitan. Ma olen ennast nii pikalt kogunud ja ei suuda enam oodata - kuidas teile raamat meeldis?!" Ma ütlesin, et pean veel seedima ja põnev on lugeda kellegi nii intiimset teost, keda sa ise natuke nagu tunned ka. Siis palus see naine mul Kristiinale edasi öelda, et üks mutt bussis nii tänab Kristiinat, et ta sellistest asjadest kirjutab. Muidu muudkui nendel kirjanikel ja luuletajapreilidel pole kunagi musta pesu ja lapsed kasvavad ise suureks jne, aga et keegi sellest niimoodi kirjutab.. kohe kergem hakkab. Ja see huumor! Muidu nii vagusi istunud naisel valgus nägu elevust, kergendust ja tänumeelt täis. Kesklinnas pidi ta maha minema jättes mind juhmi õndsa naeratusega keset teisi segadusse aetud reisijaid istuma. See kallis naine oli murdnud eestlaste libavaikimisseadust ja loonud silla, jaganud rõõmu. See on hea, et keegi sellistest asjadest kirjutab ja veel kuidas?! Kristiina kirjutab väga hästi! Ja kuidas ta riimib...
Aga mul on tunne, et on veel teisigi võimalusi naise erinevatele rollidele vaatamiseks.. enese nende rollide vahel jagamiseks.. rollide jagamiseks abikaasade jt-ga.. igatahes hea, et ta kirjutab.. ainus samalaadne raamat, mida ma olen lugenud ongi "Uhke süda". Aga liiga palju ei tohigi sellest lugeda, sest eks mindki ju hirmutavad kõik need janused naiserollid, aga sellest liig suurt tragöödiat maalides ma ju kurvastan.
Ma nii imetlen seda, kuidas Kristiina jääb nii sallivaks ja armastavaks kõigi teiste vastu - laste, meeste, vihkajate, irisejate, veidrike vastu, samas tunnistades, kui miski talle ei istu. Tundes, et oled oma soo või kohustuslike argipäevarollide või muu tõttu lõksus ja rahva poolt mitte mõistetud või ära kuulatud, on nii raske jääda lahkeks, aga siin raamatus Kristiina jääb lahkeks, au ja kuulsust!
Mul on tunne, et see raamat on pigem vähem või rohkem tõsieluliste või maagiliste, elust pigem inspireeritud kui kopeeritud sümbolite virr-varr, et anda edasi tunnet, meeleolu, sõnumit, teha häält
Kui et see on üks sidus realistlik lugu, ei ole
Aitäh!

[Mariann · Rating 2 out of 5]

https://www.hyperebaaktiivne.ee/2025/...

Kristiina Ehin "Südametammide taga" jutustab jaatavas meeleolus, kuidas olla korraga loomeinimene, täita teisi naise arvukaid rolle, teha rahu abikaasa ärritavate kiiksudega ja otsida nõu ning inspiratsiooni enne oma aega toimetanud suurkujudelt. Ma ei oleks seda raamatut kätte võtnud ei Rahva Raamatu raamatuklubita ega Trudeta, kes selle eksemplari laenutas ning edasi laenas.

2023-2024, Jakobi mäe kõrge küür. Kristiinas käib pidev olelusvõitlus - kuidas täita abielunaise argiseid kohustusi, kasvatada tublisid lapsi, aidata sõpru ja sugulasi, sõeluda sõnu, et hoida keelt ja kultuuri. Tema abikaasa Silver näeb kõiksugu esemeid aardena, täis kasutamata potentsiaali - iga vana okastraat või pesukauss ootab, milliseid põnevaid helisid võiks muusik neist välja võluda. Üle pea kasvanud kolihunnik ei aita aga kaasa luuletajal õigeid sõnu leida.

Esimesed peatükid haarasid kohe kaasa. Mida edasi, seda pöörasemale mõtterännakule raamat viis, nii et enamasti ei saa aru, mis toimub ilmsi ja mis on ulm. Kas säärane möll toimubki ühe loomeinimese peas? Ühest küljest laotuvad lehtedele argimured, teisest küljest saavad sõna sekka öelda Kreutzwald ja Uku Masing, Justin Petrone ja Contra, Else Hueck-Dehio ja Lydia Koidula ning paljud teised. Kujuteldavad vestlused aitavad autoril-minategelasel oma mõtteid korda seada, aga ajasid minu omad uitama, nii et osa teksti läks ühest kõrvast sisse ja vupsti teisest välja. Meelde jäid mõned lustakad hetked värvikast elust enesest, kus igasugu hädadele mõnusa huumoriga lähenetakse, selmet ving üles tõmmata. Minu lemmik peatükk oli kaanide ja kaosega "Vereimejad".

"Usk seob kogu kultuuri! Me usume, et saame üksteisest aru: usun, et mõistan su küsimust, sa usud, et mõistad mu vastust. Me usume, et asjad, olendid ja ideed meie ümber on olemas. Kultuur püsib usalduse peal! Kõik ei pea mõtlema ja uskuma ühtmoodi, kuid oluline on väikegi ühisosa ja usaldus üksteise vastu!"

Kõik alguses tutvustatud Kristiinad lisavad segadikule omalt poolt midagi, aga ometi pole tegu kakofooniaga, sest virvarr laotub niivõrd kaunilt lehtedele. Vahepeal nautisingi toimuva asemel teksti ennast. Luuletaja on osavalt romaani susanud ka oma salmid, nagu moodsasse koogiretsepti köögivilju, nii et pahaaimamatu luulepelgur need alla kugistaks. Kui luulekogu alistamine näib hirmus ettevõtmine, siis üks luuletus siin ja teine järgmises peatükis on igaühele jõukohane ja värsid on kenad!

"Sõnad on meile kõigile kasutada, aga sügavat suhet nendega tunnevad vaid armunud ja luuletajad."

Romaanis oli kuhjaga positiivseid emotsioone, kaunist emakeelt, mõtteterasid, millele kaasa noogutada, parajalt fantaasiat ning tohuvabohu, aga kokkuvõttes ei olnud "Südametammide taga" minu tassike teed. Kusjuures, ma ei oskagi näppu peale panna, kas miskit oli liiast või puudu, et tervik õlgu pani kehitama. Uuesti lugema ei kibele ja igaühele soovitada ka ei julge. Võib-olla aitaks lähem tutvus Tartu vaimuga?

"Kui tahad maailma, Eestit, luuletust või teist inimest armastades kolmandat luua, pead ikka põhjamudas ära käima. Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi."

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Siiri · Rating 4 out of 5]

Selle raamatu lehekülgede pööramine oli nagu keegi võtaks sind endaga reisijana kaasa väga kaootilisele seiklusele, mille puhul ei tea kunagi, mis järgmisena juhtub või kes järgmisena ellu ärkab ja rääkima hakkab. Väga nauditav lugemine.

[Mari Annus · Rating 5 out of 5]

Imeliselt luuleline keel, nagu oleks luule saanud proosaks. Samal ajal on kirja pandud igapäevaseid tegevusi, mis muudavad Kristiina Ehini täiesti ehedalt elusaks inimeseks.
Mulle väga meeldivad kohe alguses tutvustatud erinevad mina osad, mis on väga tuttav kontseptsioon ka mulle endale. Mulle meeldis, et Kriitik tema tutvustamisel oli rohkem ühiskonnakriitik kui enesekriitik. Väga lahe sissepõimumine oli ka mulle päriselust tuttav Varje ehk Elumõnude Jumalanna. Raamatu tegi muinasjutulisemaks vestlused varemelanud inimestega.
Igal juhul inspireerib see raamat ka ise oma elu kirja panema just nii nagu mina parasjagu seda näen või tahan näha. Kõik on võimalik, ka vestlused inimestega, kes on siit juba läinud. Võtan taskust omale sobiva mina omale sobival hetkel välja!
Väga lahe teos!

[iiris helin · Rating 5 out of 5]

olen taas armunud oma supiveresse ja tänulik selle segasummasuvila äratundmisrõõmu eest. kevad ja lillepeenrad tunduvad nii lähedal!
ja lydia koidula peatükk! nii tore oli lugeda, et keegi veel tema saatuse ebaõiglust mäletab ning kaasa tunneb, sellest saigi lemmikpeatükk, kaks keeleeeskuju koos!
tunnen, et sellest saab väike kevadepiibel, mida aeg-ajalt lehitsen ja erilisi hetki korjan või lohutust otsin.
inspireerib tähele panema, kirjutama, õiglust otsima, armastama, sõnu sõeluma!
ja no muidugi

oo, mu armastus, kuukiireneid
su varvaste vahelt
ma tahaks murda iiriseid!

[Deisy · Rating 5 out of 5]

Ehin on soe ja helge, terav ja humoorikas! Mulle nii-nii meeldis!

"Veeren lapikus planeedina pöörlevas kohvikus Inglisilla alt läbi - eks see ingelgi võis mees olla? - ja põrutan suure hooga vastu Raekoja platsil suudlevaid tudengeid. Leian end neiu jalge eest, kelle seelik on lühike nagu vöö ja silmad suured nagu galaktikad. Võtan ta oma kasulapseks. Vihkan ja armastan teda ühekorraga. Käsin tal iga päev Emajõe kaldamudas peesitavatele hiigelemistele rokka keeta ja tube koristada, tuhast herneteri välja noppida, kümne aastaga oma printsile kaksteist last sünnistada, ennast teostada, maailmakuulsaks saada, teadust ja kunsti teha. Ja siis vanast peast, kui ta nahk on kuivetanud nagu muumial, panen ta tagasi sinna kiskava päikese alla raekoja kellatorni kuminasse, kus pääsukesed ja tuvid teda märgistavad. Puhka nüüd, sa
esimene avalikku skulptuuri väärinud Eesti naine siin Emajõe Ateenas!" (lk 145)

[Helen]

Nii ilus, nii valus.

Aa, ja ma pole ammu lugedes nii palju naernud. Korralik lõkerdus garanteeritud.

[hella]

jättis jälgi

[Stella_ella]

mõtteid raamatust:

“Läbi päikeseprillide nähtud väike mina tõi mulle klombi kurku. Tõi meelde, et see väike laps minus on ikka veel olemas ja vajab mu tähelepanu niisamuti nagu mu omad lapsed.”

„Ära kunagi unusta, Kristiina, et kõik, mida suudame ette kujutada, ongi reaalne.”

“siin hingedeaja hallis
kus lehed on mustaks mädand
et oled mõõtmatult kallis
ja mul on sinuga vedand”

[Kristi A]

“… see, kes tahab midagi luua, peab kõigepealt sukelduma: veepõhja, mullapõue, ajalukku, raamatusse, omaenda hinge.” (169)
Mina-keeles kirjutatud romaan, kus kõik on võimalik. Naiivne, dramaatiline, traagiline, koomiline, maagiline, reaalne ja ebareaalne - elu mitu palet. Ehin austab elu, inimesi, kultuuri ja keelt. Õrna pilgu ja sõnaga kaeb südamesoppidesse, lõikab mahedalt ja vahedalt, ehitab sildu mineviku ja olevikuga, ehib ja ehitab naiseliku väega.

[Anupall · Rating 5 out of 5]

Vaimustav elamus! Ma ei tea mida ma seda raamatut haarates täpselt ootasin, aga vist mitte seda, et saab nii palju naerda, aga lõpuks ka pisara silmanurka. Sattusin seda lugema ilmselt ka õigel hetkel elus – oodates oma esimest last on kogu see erinevate naise rollide virrvarr väga julgustav viis oma argielu ja sellega kaasnevat mõtestada. Eriti olukorras, kus neid rolle tuleb muudkui juurde. Ja milline mängulisus! Mind tõesti võlus millise mängulisuse ja fantaasiaga oli siin kirjeldatud igapäevaelu ja ka sellega paratamatult kaasnevat tüütust olles sõbralik enda ja teiste vastu.

[Tõnis Hallaste · Rating 4 out of 5]

Ma ei arvanud, et see mulle niivõrd meeldiks, kui meeldis. Vestlused kultuuritegelastega toredad. Luuletused orgaaniline osa asjast (otsekui möödaminnes täiendus siin-seal). Paljud kujundid toredad, nagu ka maagilise realismi hetked (retk Sõnaveski juurde, kus toimetas Johann Voldemar Veski, aga ka muu). Alguses meeldisid peatükkide sujuvad üleminekud, hiljem ma neid nõnda ei märganud. Ootamatul kombel oli eeldatava temaatika- olme ja luule vastanduse - teemapüstitus pigem kaldu olme suunas, just sest vinklist, et naised ei saa seda ennastunustavat romantilist isekust endale lubada, liiga palju on, mida neilt oodatakse, liiga palju on, kelle eest vastutada. (Samas, nimetada seda olme ja luule vastanduseks kah vale, sest luulet ometigi on ses raamatus ja elus ja mitte vähe. Argise vastand pole siis mitte luule, vaid miski muu, aga praegu mu sisemine tesaurus magab.)

[Kristel Belinets · Rating 4 out of 5]

Äratas mõtisklused naiselikkuse üle, millistes uskumustes ja kelle jaoks midagi tehakse, mis on selle tulemuseks ning kas iseenda jaoks täidab õiget eesmärki.
Luuleline proosa argipäevast, sõnu on sõelutud hoolikalt ja õrnusega.

[Monika · Rating 4 out of 5]

Ei saaks öelda, et see oli väga hea, aga mulle ikkagi meeldis. Kerge oli lugeda. Mulle meeldib Ehini isiksus ja omapära, tema tasane ja samas täpne huumor! Kujutan ette, et raamat kirjeldab üsna tõetruult tema ja pere igapäevaelu. Romaaniks ma seda ei nimetaks, pigem midagi memuaari-fantaasia-luule vahepealseks.

[Ene Jaago · Rating 5 out of 5]

Mingid tekstid kohe täidavad hinge!💛👐
Aitäh, Kristiina Ehin

[Silva Meier · Rating 5 out of 5]

Imearmas raamat! Nii mõnigi lõik pani pisarateni naerma. Ja oi kui palju äratundmisrõõmu!

[Sandra Fomotškin · Rating 4 out of 5]

Kristiina Ehin on värvikalt ja humoorikalt ning samas ausalt ja valu varjamata kirjeldanud raskusi, millega pistavad rinda suure pere emad, kes vajavad tasakaalus püsimiseks oma koduste rollide kõrvale ka Loomingujumalannat, Nais-Nipernaadit ja teisi tegelasi endas, kes traditsioonilisse naisarhetüüpi ei mahu. Niisiis pakkus palju äratundmisrõõmu. Aga see raamat on veel palju enamat, kus argielu põimub muinasjutulisusega, suhtedraamad eesti kirjanduslooga, Tartu vaim Lõuna-Eesti maalähedusega. Ja lõpuks on see peamiselt ikkagi armastusromaan. Armastus on vastus küsimusele, kuidas me seda kõike suudame. Tuleb tõrksalt tunnistada, et kulminatsioonikujund sellest, kuidas lõpuks on ikkagi armastav ja armastatud mees see, kes laiali lagunenud naise jõe voogudest pilliroost ja kaldamudast kokku riisub, mõjus mulle väga tabavalt.

"Esimene level on see, [...] et ei tohi stressata! Teine on see, et ära põe, ja siis hakkabki kõik vaikselt laabuma." (Lk 26)

"[...] kõik, mida suudame ette kujutada, ongi reaalne. Selle nägemiseks ei ole vaja mingeid võluprille." (lk 61)

"Üleüldse: see, kes tahab midagi luua, peab kõigepealt sukelduma: veepõhja, mullapõue, ajalukku, raamatusse, omaenda hinge. Kui tahad maailma, Eestit, luuletust või teist inimest armastades kolmandat luua, pead ikka põhjamudas ära käima. Ainult helgest õhuvärelusest ei sünni midagi." (Lk 169)

"[...] kurjus on mitteolev. Tõeliselt on olemas ainult headus." (Lk 176)

[Tilda · Rating 4 out of 5]

Loetud raamatuklubi raamatuna ja tõe huvides, raamatuklubita poleks ma seda vist lugenud. Lugesin päris pikalt, paar lehekülge päris lõpust on veel lugemata (vist jääbki, seletada ei oska) ja nüüd on kuidagi segane tunne. Lugesin hiljuti ühest blogist, et teatud sorti raamatute puhul ei ole sünnis urgitseda, mil määral see päriselul põhineb. No, ma olen ja ei ole nõus. Urgitseda ehk ei maksa, kuid arutleda ju ikka – autor on ju raamatu valmis kirjutanud, kallile paberile trükkida lasknud ja poelettidele paisanud või siis vähemalt nõusoleku selleks andnud, see minu silmis justkui eeldaks lugeja õigust selle üle arutleda. Raamatus on ka üks koht, kus autor räägib internetitrollidest. Et kirjutas on fb seinale midagi ja appi, keegi kommenteeris sobimatult. Endise blogijana – ma naersin ja võiksin ju siinkohal soovitusi jagada, aga las olla. „Südametammide taga“ on minu meelest väga suurel määral autobiograafiline või vähemalt päriselul põhinev ning minu probleem selle raamatuga seisnes eelkõige selles, et elu, mida siin raamatus kirjeldati, on minu jaoks täiesti võimatu. Nii erinev, et mul oli füüsiliselt raske seda lugeda – ärevus tõuseb taevani ja ma pean raamatu vahepeal käest panema.  

Oluline vahemärkus: raamatus kirjeldatud elu ei ole minu meelest vale või kuidagi sobimatu, lihtsalt minu omast sedavõrd erinev, et isegi mõtlemine sellise igikestva triangli peale, milles raamatu autor raamatu järgi otsustades elab, paneb mul pea valutama. Ma proovisin lugeda seda teksti ilukirjanduslikus võtmes, väljamõeldisena ja ebaõnnestusin täiega – liiga siiras ja liiga veenev. Kodu täis lapsi, asju ja nimikangelase pidevalt vahetuvaid naiserolle, kirsiks tordile kola koguv lapsmees-kunstiinimene. Segadus, lärm, lõppematud peod ja külalised. Pöörane ja ilmselt pidevat planeerimist ja klapitamist nõudev töögraafik mõlemal täiskasvanud perekonnaliikmel. Ainuke arusaadav asi selles osas oli minu jaoks see, et ellu jäämiseks tuleb sellisest kodust vahepeal ära/puhkama saada.

Seejuures, see pole selle raamatu juures peamine. Ehin räägib naise rollides kaasajal, õigemini ehk ühiskonna poolt naisele pandud rollidest. Loetleb üles, kirjeldab. Pean teemat oluliseks kuigi samastuda ei suuda. Mul on läbi aja valmistanud raskusi enese eriliseks pidamine põhjusel, et olen naine, kaldun end alati inimesena määratlema ja ega taju eriti, et minult, naisena, nõutakse rohkem. Ma olen nõus, et kõik need ühiskonna ja sotsiaalmeedia poolt pealesurutud stereotüübid, lakkamatu surve ja kriitika on pärisprobleem. „Sa pead olema ideaalne naine oma mehele, ideaalne ema oma lapsele ja üleüldse, tänulik selle eest, mis sul on.“ Sa pead lakkamatult sigima, või muidu … sotsiaalsüsteem ja riigikaitse kukuvad kokku ning eestlased kaovad. Noh, Uku Masing, kes Ehini raamatud ka korduvalt mainimist leiab, teadis seda eestlaste asja juba siis, kui oma „Pessimismi põhjendusi“ kirjutas, kamoon, see on vältimatu ja mitte ainult eestlaste puhul (vt ka, tahaks öelda lähenev (aga see oleks selgelt liiga optimistlik sõnavalik)  kliimakatastroov koos kliimapõgenikega nt). No, ma ei tea, mind, _subjektiivselt_ ei puuduta üldse. Mul on lähiminevikust esitada vaid üks näide soolisest ahistamisest, nimelt ühel taksosõidul sattus taksojuht, minust paarkümmend aastat vanem mees, keda ma mäletan kusagilt lapsepõlvest. Tundsime teineteise ära, viisakusküsimused. Ütlesin, et mul on üks laps ja sain pika epistli teemal, üks laps ei ole normaalne, SA PEAD otsekohe juurde tegema ja läbi metsiku hämmingu mulle tundus, et taat polekski olnud vastu füüsilist kaasabi osutada. Aga ma hindan seda kuidagi üksikisikust lähtuvaks rumaluseks ega oska avalikult võidelda. Ma olen loomult kaak, ma eelistaks üks ühele asju ajada. Aga rõõmustan, kui on inimesi, kes avalikult sõna võtavad, teadmist populariseerivad.  Ja sellegipoolest on minu meelest siin alati ruumi arutelule, mil määral rollid nö „pannakse“ ja millises ulatusel „võetakse“. Samuti oleks alati paslik rääkida tänapäeva ühiskonnas meestele pandud rollidest. Nt jäi mul raamatus kirjeldatud peredünaamika arusaamatuks ses osas, et missuguseid rolle mees-kunstiinimene seal perekonnas kandis. Mõttes, peale ohjeldamatu lagastamise, lärmamise ja mesi-musujutu ajamise? Ja kui eriti ei kandnud, siis missugusel põhjusel? Ei ole tema loomuses ja autorile see sobib – siis oleks ju justkui kõik hästi? Ja lugedes jääbki mulje, et kokkuvõttes on hästi, lust ja lillepidu vahelduvate melanhooliahoogudega.  Aga olgu veel kord välja toodud, mõistan, et  ühiskonnas probleem eksisteerib.

(Seejuures, ma lõpetasin just Harari "Nexuse" ja praegu mulle tundub, et kõik, sh ülemääraste ootuste probleem ühiskonnas, tuleb suures osas kontrollimatutest infovoogudest. Täpsemini siis kurja AI poolt kontrollitutest ja suunatutest ja lahendus on siis vaid üks - rohkem sporti ja vähem fb-i.)

Üks teema, mis mind raamatus päriselt puudutas, oli lapsevanema suhe haridusasutuse või siis haridussüsteemi. See oli pmts ainus koht, kus ma sain kaasa noogutada, et ma tean! Ma olen omal nahal kogenud! Lõputu konkurets ja ülemäärased ootused jumal teab, kelle huve silmas pidades. Jällegi, sotsiaalmeedia tohutu surve, kõik need lastevanemate grupid, millega peab kursis olema. Muusikakooligrupp, trennigrupp, hoolekogu siin ja seal, olümpiaadile sõitvate laste lastevanemate grupp (mate ja bioloogia eraldi), nutisport eraldi, kodutütred jne jne jne. Nädal aega verbaalset kähmlust lastevanemate grupis teemal kas õpetaja jõulukingi tarvis kogume euro või kolm ja kas me tahame oma lapse klassi helekollaseid ruloosid või kollakasbeeže. Sellest on nüüd küll juba 3 või 4 aastat möödas, kui ma sain aru, et kui ma ei vaigista oma telefonis kõiki Stuudiumist ja mujalt lapse hariduse ja huvidega seoses tulevaid teateid, lähen hulluks. Ma vaigistasin ja teate mis, mitte midagi ei juhtunud. Minna kohale lastevanemate koosolekule näitamaks teistele lastevanematele ja kooli personalile, et olen aktiivne ja tubli ema – no ei. Nädalas korra pilgu peale heitmist hinnetele ja teadetele ning ülekandest summa ulatuses, milles minuta kokku lepiti, on maa ja ilm.

Aga raamatu juurde tagasi tulles, Ehin on üks väheseid naiskirjanike, kes nö Eesti elule kaasa elab, kellel on aktiivne positsioon ja arvamus päevapoliitilistes küsimustes ja ühiskondlikel teemadel ja kes seda ka pidevalt avalikult väljendab. Mure keskkonna ja elurikkuse pärast jookseb taustana läbi kogu raamatu. Suuremal või vähemal määral leiavad mainimist ka päevapoliitilised teemad, lisaks põiked kultuurilukku. Temas on jõudu, julgust ning pealehakkamist. Sõnakust ja teravmeelsust ja see läheb küll vastuollu tema kuvandiga minu peas (midagi helelillat ja lakkamatult hõljuvat), mingisugust päristarkust. Sellist ürgset, kahe jalaga maa peal olevat. Pmts see, mida ta räägib, on see, et kuula ennast, usalda oma sisetunnet, sa ei pea kellelegi „mugav“ olema, ole sina ise. Mõtle välja, kes sa oled, mis sa oled ja mida sa tahad ja siis lihtsalt liigu, sinna, kuhu SINA tahad. Ja see paratamatult ja tahtmatult paneb üle kontrollima, kes mina olen ja kus mina olen ja kas see koht, kus mina olen, on ikka see koht, kus ma olla tahaksin või on aeg liikuma hakata.

Ja seda kõike siis ehinilikult, kaunis poeetilises keeles, luule ja lauludega, siiralt, veenvalt, teravalt. Kokkuvõttes on hea meel, et ma selle raamatu ikkagi üle elasin.

[Reelika Kullerkan · Rating 5 out of 5]

See on suur raamat. Selles on Kristiina Ehini igapäeva olmeelu (tahtsin kirjutada rutiin, aga see on üks asi, mida selles peres ei esine) kuni maagiani välja. Kristiina ja Silveri kodu on nagu läbisõiduhoov-neid külastavad enamasti veidrikud, kellega Silver end ümbritsenud on, sest "normaalsed inimesed teda eriti ei huvita". Vahel juhtub, et ka Kristiina saab enda südame külge kasvanud inimestega elu ja loomingu üle pikalt arutleda, näiteks Lydia Koidulaga Tartus ringi jalutades. "Kes tahab midagi luua, peab kõigepealt sukelduma: veepõhja, mullapõue, ajalukku, raamatusse, omaenda hinge."
Väga tihti tuleb jutt ringiga tagasi naise rollide juurde elus. Kui meeletu palju neid rolle on, kuidas nad üksteist õõnestavad ja rahulikult elada ei lase. Silveril (ja seega kogu meessool) seevastu ei tundu mingit rollikonflikti olevat- kodus oleva nõudevirnade ja pesuhunnikute kaose peale ütleb Silver, et "esimene level on see, et ei tohi stressata". Ja siis läheb ja toob lisaks juba olemasolevatele naelapillidele, jalgratta ratastele, kanalisatsioonitorudele, sajale pesukausile ja paljule muule veel kolm grafoprojektorit ja kavatseb Kristiinale emadepäevaks varesenokalõgistipilli kinkida. See on ime, et mehe ulmelise aktiivsuse kõrval jõuab Kristiina tegeleda loominguga, milles on nii sügavaid mõtteid ja maailmavalu ja eestlaste kultuuripärandit. Aga võib-olla just selle pärast...

[Kitty · Rating 5 out of 5]

ma ei tea, miks ma (eel)arvasin, et mulle see raamat ei meeldi. väga meeldis! ega ma olen enne ka kahtlustanud (ja pikapeale ka kindel olnud), et Kristiina Ehin ei ole mingi haldjaprintsess, vaid üsna naksakas proua, kelle seltsis saab nii nalja kui ka tõsiselt asjade üle järele mõelda.

noh ja nii ongi, päris mitu korda naersin siin kõva häälega, aga päris mitu uut mõtet sain ka ja muuhulgas vähemalt ühe täitsa uue asja teada (et Miina Härmal oli poeg, who'd've thunk). lisaks hakkas mulle endisest sümpaatsem tunduma Kristiina abikaasa, kes muidugi on peast täitsa hull, aga vähemalt niiviisi kirjapanduna tundub, et ikkagi päris armas hull.

vahepeal on tunne, et kõik need lood siin raamatus on päriselt juhtunud, sest teades, kuidas see Tartu elu seal Kassitoome veerel (ja üldse) käib ja mis inimesed need kõik on, kes lehekülgedelt läbi käivad... no see on usutav. siis jällegi ilmuvad kohale ja võtavad sõna Lydia Koidula või Kristjan Jaak ja tuleb meelde, et aa, jaa, see on ju ilukirjandus. nii et lõpuks me täpselt ikkagi ei tea, kas Kuuri-Kuuno oli päris või kui ei, siis kes ta välja mõtles. aga imeline tegelane.

[Liisbet · Rating 4 out of 5]

Väga lihtne ja hubane lugemine. Ilusad mõtted armastusest, suhtest ning koos eksisteerimisest. Selline mugav ja kergelt jälgitav, mis minus suurt järelkaja esile ei toonud, aga mida ka otseselt ei igatsenud. Itsitasin korralikult kaani Ülle loo üle, Jaan Tätte groupie konseptsioon mõjus nii jaburalt. Loodan, et ühel päeval on ka mul ette näidata veidrike kollektsioon, kes elule vürtsi ja tähendust loovad. Hea tuju raamat.

[Linda L · Rating 5 out of 5]

Pilguheit loomeinimeste elu kulisside taha. Halliks argipäevaks seda kindlasti nimetada ei saa. Kuidas leida tasakaal loomingu, abikaasaks olemise, laste kasvatamise ja muu olme ning kohustustekoorma kõrval? Kes ma tegelinult olen? Mida ma päriselt soovin? Neile ja teistele küsimustele üritab Kristiina vastata. Rraamat on unenäoline, tundeline ja uitav ning kompab tegelikkuse ja väljamõeldise piire autorile omase kujundirohke ja õrna ning kergelt melanhoolse keelekasutusega. Oli huvitav lugeda.

[Kadri Raudsepp · Rating 4 out of 5]

Nautisin seda raamatut väga. Olen põline tartlane ja seetõttu oli loetul mitu kihti, mis haarasid endasse. Taas kord on Toomemägi uues vaates, Jakobi mäest möödudes lehvitan mõttes Kristiina perele. Oli naeru ja pisaraid, sügavat mõistmist ja ka mõistmatust, paeluvaid tagatubasid, sügavaid rollianalüüse, aja- ja kodulugu. See on raamat, mida kinkisin mitmele lähedasele.

[Alice Kajakas · Rating 4 out of 5]

Ootuspäraselt liigutav mõttelaad, liigutavad ja üllatavad dialoogid kirjanduslike suurkujudega. Meisterlikult on välja toodud nartsissistliku arhetüüpi julmus, mida ta oma elukaaslase poolt igapäevaselt kogeb. Häiriv, ent tänuväärne.

[Kristo Oks · Rating 5 out of 5]

Ma pole enam tükil ajal midagi nii head lugenud. Vormilt ilus, laulev ja kaunis, sisult magus, valus ja naelapeadele hoope jagav. Põnev käik naiste ja meeste vastuolulisse koosellu. Kuidas siis ikkagi koos hakkama saada ja armastada teineteist kõikide hüvede ja pahedega.

[Keity · Rating 5 out of 5]

Imeline!

[Epp · Rating 4 out of 5]

Algus meeldis väga.

[Annika · Rating 5 out of 5]

Siin kohtub ehe ja aus sisekaemus pildikestega elust enesest, mis on nii uskumatud, et peavad olema tõsi. Üllatuskingitusena on romaani põimitud ka varemilmumata luuletusi.

[Ursula Stüf · Rating 5 out of 5]

Viis tärni on vaid napp tunnustus sellele raamatule - nii ilusas keeles, nii helge ja mõtlik ning seda kõike nõnda eluterve huumori taustal! See raamat jõuab kindlasti ka minu kodusesse riiulisse :)