Suurte hingede kannul. Pühendused

by Elo Viiding

Käesolevate novellide keskne teema on inimese hing tema eri avaldumisvormides – too mälu-, mõistuse-, aja- ja tavaloogikaülene, alalises muutumises suurus, mida ükski narratiiv ei kammitse, ainuski paikapanev sõnastus ei raamista.

Hinged ilmuvad peaasjalikult minevikust ja kaovad igavikku, jättes autori hinge kas ava või haava. On neid, kes surevad juba varases lapsepõlves, nagu ka neid, kes murduvad õitsvas keskeas. Kõik kokkulangevused kunagi elanud isikutega on juhuslikud, kõik võimalikud seosed isikuti erinevad; neid kõiki ühendab aga nende hinge haprus, mis on olulisem ja kõnekam kui persona’d, mida nad ühiskonnas etendavad.

Need ei ole tavapärase ülesehitusega novellid – autor on lasknud end mäluassotsiatsioonidel kanda. Ka vaatepunkti loojana, jutustava subjektina on ta nii mõnelgi puhul eelistanud jääda tahtlikult ujuvale positsioonile, otsekui unenäos.

Kes lähedalt loeb, see mõistab.

Annelise Kalbe

136 pages, Hardcover

Published November 1, 2024

Reviews

[Kätlin Kaldmaa · Rating 5 out of 5]

Need siin on Elo pühendusnovellid. Ajaliselt viib enamik neist tagasi 1980-90ndatesse, nii et isegi need meist, kes toona Tlnas ei elanud, leiavad siit tuttavaid kohti, sündmusi, inimesi.

Muidugi ei ole nende lugude mõte minevikuhõllanduses ja - aitäh!!! - mingit nostalgiat siit ei leia. Need on aegadeülesed novellid, mis kannavad inimese arengu, kujunemise teekonda. Arusaamisi, mis end teinekord sellise kiirusega alla laevad, et kahe sajandi vahelised piirjooned kaovad ja aegruum seisatab taas loomispunktis.

[Hanneleele · Rating 5 out of 5]

Ma ei mäleta enam, mida ma selle tutvustuseks ütlesin või kirjutasin, ja püüan mitte liigselt mõelda, kas ma nüüd pärast uut lugemist midagi muudaksin või teisiti ütleksin. Novellid, valdavalt 90ndate vaibiga, aga mitte ainult, vaatamas tänapäevast mineviku poole, milliseid raskeid elusid ja valikuid leidus. Pühendused, nagu nimigi ütleb. Aga mitte masendav lugemine, seda ei taha ka öelda: karm ja liigutav ja tundub nagu päris. Minu lemmik: "Tõmban!"

(Ainuke probleem, mis mul oli, oli et mõnikord ma Ei Ole Nõus, ja siis ma pidin pidama maha sisemise diskussiooni, et ei maksa arvata, et Elo Viiding ise nii arvab, see on tõenäolisemalt kirjandusliku tegelase arvamus, mistap selle vastuolulisus on ju suurepärane karakteriloome ja ühtlasi tõeline, sest igasuguse arvamusega inimesi on maailm täis ja lõpuks tuleb sellega leppida, ükskõik kui väga ei tahaks vastu vaielda.)

[Geret · Rating 4 out of 5]

Aga tõesti, ma tahaks nagu elada ka ikka, ja olla nagu teised! Elada ja tegutseda. Ja peaksin ka tõmbamist õppima, kuigi see on nii jõle. (28)

[Tiina · Rating 4 out of 5]

Eelmise aasta lõpus ja sel aastal on lugenud palju Elo Viidingu teoseid. Kuidagi on nii läinud, et need on järjest mu lugemislauale jõudnud. Olen lugenud nii luulet, tarbetekste kui ka nüüd novelle. Novellid ehk haarasid end kõige kiiremini kaasa. Need on sümpaatsed lood, mis mängivad mälestuste ja väljamõeldiste vahepeal. Ilmselt sihilikult. Kirjastiil on väga lobe ning haaras kohe kaasa. Autor oskab novelle kokku seada, et lühivormis tekitada tunne, et sissevaade tegelase ellu ei jääks liiga üürikeseks või täiesti lahtiseks ning puänt oleks arvestatav. Tegelased on põnevad ja valitud väga hoolikalt ning mitme puhul mõtlen neile seni, ehk siis suudavad juba paari lehega pugeda hinge või vähemasti jääda meelde.