Vari

by Juhan Liiv, Friedebert Tuglas (Editor)

Pärisorjuse aegne Eesti. Vallavaeste tarbeks loodud Kukulinn. Kusagil kaugustes kohisev Peipsi. Taibukas ja heasüdamlik orb Villu, kellest kumab unistus õiglasemast ühiskonnast, kus päritolu ega sugu ei määraks elusaatust… Villu õpib mõisa toapoisina töötava kasuvenna õpetusel lugema, lootuses saada kirjanikuks. Ta on avastanud hariduse võlumaailma ja jõuab koguni ajakirjanduses luulet avaldada, kuid siis satub Villu mõisa vanaperemehe viha alla, ta pekstakse julmalt läbi ja ta kaotab meelemõistuse. Lapsepõlve igatsus näha metsa taga aimatavat avarat, kohisevat Peipsit jääbki teostumata. Igatsus, kui seda metsa ees ei oleks, jääb…

2024. a tähistatakse Juhan Liivi 160. sünniaastapäeva, ühtlasi möödub ka 130 aastat jutustuse „Vari“ esmailmumisest. Luuletajana tuntud autori loomingus on „Varjul“ kindlasti eriline koht.

Genres: Historical, Classics, Fiction

117 pages, Hardcover

First published January 1, 1894

Reviews

[Karoliina]

väga igav ja seosetu teos.

[elo kaalep · Rating 4 out of 5]

Talupojamüstika omas mahlas: Karjapoiss kuuleb esimest korda elus Beethovenit. Läbinisti imal kuupaistesonaat, arvustamatu ja lääge tükk, see amatöörklaverimängijate lemmiklugu saab järsku jälle uueks. Mis juhtub kui panna maailmakuulus helilooja samasse ruumi eesti talupojaga? See on unenägu - ei hea ega halb, lihtsalt veider, väga veider. Ega Villu igavesti magama jääda ei kavatsegi. Ei ühtki: "Ei, ärge lõpetage veel!", ei ühtki kiidusõna, kiidumõtet isegi mitte. Aga nägu on tal valge, nagu oleks kummitust näinud.

Soo-naturalism: Vististi vastab tõele Friedebert Tuglase väide, et "Varjuga" on Juhan Liiv kirjutanud eesti kirjanduslukku esimese naturalistliku maastikukirjelduse. Lisaks "virtsasele veele" ja "pudrurabedale turvasele" kannab soo-naturalismi vaimsust endas aimamisi ka kogu ülejäänud lugu. Liiv annab arukalt ruumi kujutlusvõimele endale, mis hakkab tööle ka siis, kui ainsaks dekoratsiooniks tekstis on lõke või põld. Paaril korral eksib Liiv ka iseenese püstitatud soo-naturalismi vastu, kirjeldades mõisaruume haaremliku harduse ja vahukooretordi rikkusega, mis hakkab kõike seal toimuvat näitama absurdses valguses, kuigi ka seal, tahab Liiv öelda, on omad tasandid.

Disney süzee, mida kannab humanistlik eetika ja inimõiguslik moraal: Peategelane Villu on hea, kohusetundlik ja armas inimene, kes aitab ja armastab oma kasuvanemaid, kes teda nagu enda poega ülal peavad. Villu pärisisa on seisuselt aga eesti talupojast tähtsam, nõnda on ka Villu tõelise printsessi moodi. Seda Villu ise ei tea, nii et hea ja üllas on ta oma sisemisest moraalitunnetusest, mitte auahnusest. Villu vaenlaseks on iganenud põhimõtetega mõisnik, kes tahab säilitada konservatiivset mõisakorda ja kupjapalka. Mõisniku poeg Hugo, tema pruut Helene ja õde Adelheid armastavad Villut. Kantud inimõiguslikest põhimõtetest, on nad ühed neist, kelle abiga ühel päeval pärisorjadest enesemääratluse ja õigustega rahvas võrsub. Kirss tordil on Helene ja Villu vahekord, mis ainult nõnda erinevate seisuste olemasolu tõttu millekski erilisemaks, kui puhtaks hoolitsuseks välja ei kasva.

Kokkuvõttes oli vist novelli esimene pool parem kui teine, olles kantud eelkõige klaabulikust igatsusest metsa taha, sinna, kust kostub merekohin. Jah, Klaabu-narratiiv, igatsus mere äärde, on vast üks ilusamaid narratiive eesti kirjanduses ja juba ainuüksi selle kasutamine on enne Klaabu sündi Liivi puhul äärmiselt tähelepanuväärne.

[Grete · Rating 1 out of 5]

Um ma ei uskunud, et miski "Kõrboja peremehest" igavam on, aga well I was wrong

[Rasmus · Rating 1 out of 5]

Häid mõtteid, tsitaate, katkendeid on palju, aga mitte miski ei hoia seda ühtse teosena koos. Lugematul hulgal on arusaamatuid kohti ning igavaid, sisutuid kirjeldusi, mis mingi hetkeni annavad edasi meeleolu ja hiljem muutuvad lihtsalt talumatuteks. Ei ütleks, et mul muidu keskendumisraskusi oleks, aga selle raamatu esimesed 20 lehekülge panid mu ikka väga kõvasti proovile. Eesti kirjandusklassika ja Juhan Liivi tuntuima teosena väärib lugemist ikkagi, ehkki heaks raamatuks oleks seda nimetada selge liialdus.

[Vairo · Rating 4 out of 5]

Algus on mõtlik ja hinge minev, teemad panevad maha istuma ja elu üle mõtisklema.
Ja saab ainult rõõmu tunda, et nii kehvasti ei ela kui Kukulinna Villu - ja et on neid, kes abi vajavad.
Raamatu keskpaik on jutustavas stiilis, samas eestimeelne ja pigem positiivne.
Lugesin seda eelmisel korral koolis aastal 1991, ja meelde oli jäänud ainult see, et mulle meeldis - nii on.

[Ele · Rating 4 out of 5]

Võtsin uuesti ette selle keskkoolis loetud raamatu, kuna sel aastal ka samanimeline film valmis. Kuidagi tuttav ja loetud ning samas uute nüanssidega, või vähemalt ei olnud paljud detailid enam meeles. Kuidagi arhailine ja kummaline. Aga täiesti oma ajastu vaimule vastav: mis need ohjad meida hoidvad, sidemed, mis köitvad meida.... Seega ka täna täiesti aktuaalne.

[Tähte Paalaroos · Rating 5 out of 5]

KUI SEDA METSA EES EI OLEKS!

[KülliŠ · Rating 5 out of 5]

Väga meeldis, just kirjakeel, ilus!

[Kristiina · Rating 1 out of 5]

1,5☆